kortsutasin selle sõnumi peale kulmu, otsisin puänti. Ma elasin oma vanemate juures, aga olin ööbimisega konverentsil Oxfordis, lobisesin hommikukohvi kõrval kolleegidega Londonist. Ma vabandasin end ja läksin helistama.
„Mis mõttes kadunud?“
Ema ei kõlanud arusaadavalt. Sõnad tulid aeglaselt, nagu ta hiivaks neid kuskilt sügavustest. Neil oli olnud eelmisel õhtul tüli, isa oli tormanud pubisse. Kõik see oli normaalne. Ma olin juba ammu leppinud oma vanemate suhte tormilisusega, maruhoogudega, mis raugesid sama kiirelt, kui tekkisid. Aga seekord polnud isa koju tulnud.
„Ma arvasin, et ta jäi ööseks Billi juurde,“ ütles ema, „aga ma olen nüüd tööl ja Bill ei ole teda näinud. Ma ei tea enam, mida teha, Anna!“
Ma lahkusin kohe konverentsilt. Mitte seepärast, et oleksin muretsenud isa pärast, aga seepärast, et muretsesin ema pärast. Nad hoidsid hoolikalt oma tülide põhjused minu eest varjul, kuid ma olin liiga palju kordi näinud nende tagajärgi. Isa laseb jalga: tööle, golfiväljakule või pubisse. Ema peidab end majja, teeseldes minu ees, et ta ei ole nutnud.
Kui ma koju jõudsin, oli kõik möödas. Köögis olid politseinikud, mütsid pihus. Ema värises nii tugevalt, et nad olid kutsunud kiirabi, et tema šokiga tegeleda. Onu Billy, leinast valge. Ema ristitütar Laura tegemas teed ja unustamas lisada piima. Keegi meist ei pannud seda tähele.
Ma lugesin sõnumit, mille isa oli saatnud.
Ma ei suuda enam. Maailm oleks minuta parem paik.
„Teie isa võttis töö juurest auto.“ Politseinik oli umbes mu isa vanune ja ma mõtlesin, kas tal on lapsi. Kas nad võtavad teda iseenesestmõistetavana. „Kaamerad on jäädvustanud, kuidas ta eile õhtul Beachy Headi poole suundus.“ Mu ema tõi kuuldavale lämmatatud nuukse. Ma nägin, kuidas Laura liikus, et teda lohutada, aga ma ei suutnud sama teha. Ma olin tardunud. Ma ei tahtnud kuulda, kuid olin ikkagi sunnitud kuulma.
„Politseinikud said väljakutse umbes kell kümme kolmkümmend hommikul,“ uuris konstaabel Pickett oma märkmeid. Kahtlustan, et see oli lihtsam kui meid vaadata. „Üks naine teatas, et nägi meest, kes täitis seljakotti kividega ning pani rahakoti ja telefoni maha, enne kui astus üle kaljuääre.“
„Ja ta ei püüdnud teda peatada?“ Ma polnud kavatsenud karjuda, ning onu Billy pani käe mu õla ümber. Ma raputasin selle maha. Pöörasin teiste poole. „Ta lihtsalt vaatas, kuidas ta hüppas?“
„Kõik juhtus väga kiiresti. Helistaja oli väga endast väljas, nagu võite ette kujutada.“ Konstaabel Pickett taipas oma kehva sõnavalikut liiga hilja, et keelt hammaste taga hoida.
„Ah et tema oli endast väljas? Kuidas mu isa end tema arust tunda võis?“ Ma vaatasin ringi, otsisin mind ümbritsevatelt nägudelt toetust, ja siis kinnitasin pilgu politseinikele. „Kas te küsitlesite seda helistajat?“
„Anna.“ Laura rääkis vaikselt.
„Kuidas te teate, et tema mu isa ei lükanud?“
„Anna, see ei aita meid kuidagi.“
Olin valmis vastu nähvama, aga vaatasin siis ema, kes toetus vastu Laurat ja oigas vaikselt. Mu võitlusvaim rauges. Mul oli valus, aga emal oli valusam. Ma läksin üle toa ja põlvitasin tema kõrvale, võtsin ta käe ja tundsin pisaraid oma põskedel, tajumata seda, kui nad mu silmist voolama hakkasid. Mu vanemad olid koos kakskümmend kuus aastat. Nad elasid koos – ja töötasid koos – ja kõigist tõusudest-mõõnadest hoolimata armastasid teineteist.
Konstaabel Pickett köhatas. „Kirjeldus vastas härra Johnsonile. Me jõudsime sündmuskohale mõne minutiga. Tema auto leiti Beachy Headi parklast, ja kaljuservalt leidsime me …“ Ta jäi vait ja osutas meie köögilaua keskel olevale läbipaistvale asitõendite kotile, milles paistis olevat isa mobiil ja pruunist nahast rahakott. Ootamatult meenus mulle nali, mida onu Billy ikka tegi koide kohta isa pintsakutaskutes, ja hetke jooksul arvasin, et purskan naerma. Selle asemel hakkasin ma nutma, ja ma ei lõpetanud enne kolme päeva.
Mu Ella all olev vasak käsi on ära surnud. Ma tõmban selle tema alt välja ja kõverdan sõrmi, tunnen torkeid, kui veri liikuma pääseb. Tundes ootamatut rahutust, vabastan end Ella magava keha alt kuningliku merejalaväelase väärilise emaosavusega, mille olen hiljuti omandanud. Kindlustan Ella diivanipatjadega. Ma seisan ja sirutan endast välja kangust, mis tuleb liiga pikast istumisest.
Mu isal polnud kunagi olnud depressiooni või ärevushäireid.
„Kas ta oleks sulle sellest rääkinud, isegi kui tal oleks olnud?“ küsis Laura. Me istusime köögis – Laura, ema ja mina. Politseinikud, naabrid, kõik olid lahkunud, jättes meid tuimana koos pudeli hapu veiniga kööki istuma. Laura rääkis õigust, isegi kui ma seda tunnistada ei tahtnud. Isa pärines meestest, kes uskusid, et „tunnetest“ rääkimine tähendab, et sa oled „lilla“.
Mis tahes selle põhjuseks oli, tema enesetapp tuli ootamatult ja jättis meid kõiki leina.
Mark ja tema järglane – kui ta ükskord leitud oli – julgustasid mind töötama läbi vihatunnet, mida ma oma isa surma tõttu tundsin. Ma haarasin kinni koroneri kahest sõnast.
Meeltesegaduse hetkel.
Need aitasid mul inimest tema teost eraldi hoida; aitasid mul mõista, et isa ei teinud enesetappu selleks, et mahajääjatele haiget teha. Pigem andis tema viimane sõnum aimu siirast usust, et me oleme ilma temata õnnelikumad. Miski poleks võinud olla tõest kaugemal.
Veel raskem kui leppimine isa enesetapuga oli see, mis juhtus järgmiseks. Püüdes aru saada, miks – pärast enesetapu põhjustatud raske kaotusvalu kogemist; vaadates, kuidas ma nutan taga oma armastatud isa –, pani mu ema teadlikult mind seda uuesti läbi elama.
Veri undab mu kõrvus nagu klaasi alla lõksu jäänud herilane. Ma kõnnin kööki ja joon klaasi vett, surun siis käed graniidist tööpinnale ja kummardun valamu kohale. Ma kuulen ema, kuidas ta nõusid pestes laulab, näägutab isa kallal, et too kordki enda järelt koristaks. Jahupilved, kui ma teen kohmakaid kooke ema raskes savikausis. Tema käed minu ümber – vormimas küpsiseid, tegemas tainast. Ja hiljem, kui ma taas kodus elasin, kordamööda toetumas vastu AGA pliiti, kuni teine tegi õhtusööki. Isa oli kabinetis või vaatas elutoas telekat. Meie, naised, köögis – vabatahtlikult, mitte käsu korras. Süüa tegemas ja lobisemas.
Selles ruumis tunnen ma end emale kõige lähedasemana. Selles ruumis on mul kõige rohkem valus.
Täna aasta tagasi.
Leinav lesk hüppas end surnuks, kirjutas Gazette. Kaplan kutsub meediat üles mitte kajastama enesetappe, oli Guardiani tahtmatult irooniline pealkiri.
„Sa teadsid,“ sosistan ma, olles kindel, et kõvasti rääkimine pole tervemõistuslik käitumine, suutmata siiski enam hetkegi vait olla. „Sa teadsid, kui väga see haiget teeb, ja sa ikkagi tegid seda.“
Ma oleksin pidanud kuulama Marki ja planeerima selleks päevaks midagi. Midagi, mis mõtted kõrvale viib. Ma oleksin võinud minna Laura juurde. Lõunat sööma. Poodi. Ükskõik mida, millega ei kaasne majas norutamist, vanade asjade kallal urgitsemist, painatuna ema surma-aastapäevast. Pole ühtki loogilist põhjust, miks tänane päev peaks olema raskem kui mõni teine. Mu ema ei ole rohkem surnud, kui ta oli eile, pole rohkem surnud, kui ta on homme.
Ja ikkagi …
Ma hingan sügavalt sisse ja püüan
