midagi peale pooltühja valge veini pudeli. Ei olnud ebatavaline, et selles majas polnud korralikku toitu – onu Billy arust oli väljas söömine üks vallaliseelu põhihüvesid –, aga siin ei olnud ka piima, ei olnud leiba. Mitte midagi ei olnud.
Ma varjasin oma šokki. Panin taldrikud valamusse, pühkisin tööpinnad puhtaks ja korjasin posti esikupõrandalt kokku.
Ta naeratas mulle väsinult. „Sa oled hea tüdruk, Annie.“
„Pesuga pead ise hakkama saama – mina sinu aluspükse ei pese.“ Mu viha oli lahtunud. See ei olnud Billy süü. See polnud kellegi süü.
„Mul on kahju.“
„Ma tean.“ Ma kallistasin teda. „Aga sa pead tagasi tööle minema, Billy. Seal on vaid lapsed.“
„Ma pole kindel, kas on üldse mõtet. Eile käis kohal kuus klienti, kõik vaid rehvikoputajad.“
„Rehvikoputajad on lihtsalt ostjad, kes seda ise veel ei tea.“ Isa lemmikfraas tõi mulle klimbi kurku. Billy pigistas mu käsivart.
„Ta oli nii uhke sinu üle.“
„Ta oli sinu üle ka uhke. Uhke selle üle, mida te kaks äris saavutanud olite.“ Ma tegin hetkeks pausi. „Ära reeda teda.“
Billy jõudis töö juurde lõunaks, surus Kevinile ora tagumikku ja pani pudeli šampanjat välja sellele, kes esimesena midagi maha müüb. Ma teadsin, et on vaja rohkemat kui pudel šampust, et Johnsoni Auto taas tasakaalu saada, aga vähemalt oli Billy jälle tüüri juures.
See oli isa, kes lasi salongi toonitud klaasi paigutada. Mõni nädal pärast seda, kui vanaisa pensionile jäi, ning Billy ja isa kolisid kabinetti, mille kummaski otsas oli laud.
„Hoiab neid valvel.“
„Pigem hoiab see neid selle eest, et nad tabavad teid uinakut tegemast.“ Ema nägi Johnsoni-poisse läbi. Oli alati näinud.
Billy tähelepanu on jälle minul. „Ma mõtlesin, et see su mees on tänase päeva vabaks võtnud.“
„Ta on Mark, mitte see mees. Sa oleksid võinud talle võimaluse anda.“
„Küll ma annan. Kohe, kui ta on sinust ausa naise teinud.“
„Praegu ei ole viiekümnendad, Billy.“
„Kena küll, jätta sind täna üksi.“
„Ta pakkus, et jääb koju. Ma ütlesin, et saan hakkama.“
„Muidugi.“
„Ma saingi. Kuni see saabus.“ Ma õngitsen Ella vankri alt kaardi ja annan selle Billy kätte. Ma jälgin ta nägu, kui ta uurib õnnitlust ja hoolikalt trükitud sõnumit, mis on kaardi sisse kleebitud. Pikk paus, ja siis paneb ta kaardi tagasi ümbrikku. Ta lõualihased tõmbuvad pingule.
„Haiged värdjad.“ Enne kui ma teda takistada jõuan, on ta kaardi kaheks rebinud, ja siis uuesti kaheks.
„Mida sa teed?“ Ma kargan toolilt püsti ja krahman kaarditükid enda kätte. „Me peame need politseisse viima.“
„Politseisse?“
„Paku uuesti. See on sõnum. Nad vihjavad, et ema lükati. Võib-olla ka isa.“
„Annie, mu armas. Me oleme seda sadu kordi arutanud. Sa ei usu ometi tõemeeli, et su vanemad tapeti?“
„Usun.“ Mu alahuul väriseb ja ma surun suu hetkeks kokku, et säilitada mingitki kontrolli. „Jah, usun. Ma olen alati mõelnud, et midagi on valesti. Ma pole kunagi arvanud, et kumbki neist on võimeline enesetapuks, kõige vähem ema, kui ta teadis, kuidas isa surm meile kõigile mõjus. Ja nüüd …“
„Keegi keerutab sitta kokku, Annie! Keegi ennast täis pasapea, kelle arust on naljakas nekroloogides näpuga järge ajada ja leinavaid perekondi üles keerata. Nagu need sitapead, kes uurivad matuste aegu, et teada, millal minna sisse murdma. Ilmselt saatsid nad korraga tosin samasugust.“ Kuigi ma tean, et kaardi saatja on ta vihaseks ajanud, on mul tunne, nagu oleks viha minule suunatud. Ma ajan end sirgu.
„Sel juhul on mul veelgi rohkem põhjust minna politseisse. Nii saavad nad välja uurida, kes selle saatis.“ Mu toon on kaitsev. Valida on kas see või pisaratesse purskumine.
„Meie perel pole kunagi olnud kombeks politseisse joosta. Me oleme harjunud ise oma probleeme lahendama.“
„„Probleeme“?“ Ma ei saa aru, miks on onu Billy nii nürimeelne. Kas ta siis ei näe, et see muudab kõike? „See ei ole probleem, Billy. See ei ole mingi vaidlus, mida sa kõrtsi taga lahendad. See võib olla mõrv. Ja mulle läheb korda, mis mu emaga juhtus, isegi kui sulle ei lähe.“ Liiga hilja saan sõnasabast kinni. Billy keerab selja, aga ma jõuan näha valu tema näol. Ma seisan mõnda aega abitult, vaatan tema kukalt ja püüan vabandust paluma hakata, aga sõnu ei tule.
Ma lükkan Ella vankri kontorist välja, jättes ukse pärani lahti. Kui Billy mind ei aita, lähen üksinda politseisse.
Keegi mõrvas mu ema ja ma uurin välja, kes see oli.
VIISMurray
Murray Mackenzie keerutas teepakki vahtplastist tassis.
„Piima?“ Ta avas külmiku, nuusutas kahtlustavalt kolme pakki, enne kui leidis sellise, mida võis ohutult pakkuda ahastuses kogukonnaliikmele. Ja Anna Johnson oli kahtlemata ahastuses. Ta silmad olid kuivad, kuid Murray tundis ebamugavalt, et nutmine võis tulla kõne alla. Ta ei saanud pisaratega hästi hakkama. Ta ei teadnud kunagi, kas neid tuleks ignoreerida või tunnustada, või kas tänapäeval oli poliitiliselt korrektne pakkuda korralikult triigitud taskurätikut.
Murray kuulis vaikset kahinat, mis võis nutmist ette kuulutada. Poliitiliselt korrektne või mitte, kui proua Johnsonil pole taskurätti käepärast, tuleb teda aidata. Murray ei kasutanud taskurätti kunagi, aga kandis üht alati kaasas, nagu ka tema isa oli teinud, just selliste juhtumite puhuks. Murray patsutas taskut, aga kui ta ringi keeras – ühes käes ääreni täis vahtplastist tops –, sai ta aru, et kartlik piiksumine tuli lapse, mitte proua Johnsoni juurest.
Murray kergendus oli ajutine, sest Anna Johnson haaras vankrist väledalt lapse ja pani ta horisontaalselt endale sülle, tõmbas pluusi üles ja hakkas last toitma. Murray tundis, et punastab, ja läks seepeale veel punasemaks. Asi polnud üldse selles, et ta oleks rinnaga toitmise vastu, ta lihtsalt ei teadnud kunagi, kuhu vaadata, kui naised seda tegid. Ükskord oli ta Marks & Spenceri poe peal kohvikus imetava ema poole naeratanud, mida ta pidas julgustavaks, aga ema oli seepeale teda kurjalt vaadanud ja end kinni katnud, nagu oleks mees mingi pervert.
Ta suunas pilgu kuhugi proua Johnsoni vasaku kulmu kohale, samal ajal asetades teetassi tema ette nii aupaklikult, nagu oleks tegu õrna portselaniga. „Kardan, et meil ei ole küpsiseid.“
„Tee on väga armas teist, aitäh.“
Ta oli võluv noor naine, kerged lained liivapruunides juustes, mis lendlesid ta õlgade juures, kui ta pead keeras. Tema nägu oli kahvatu ja ilmutas värske emaduse märke, mida Murray mäletas olevat näinud oma õe näol, kui ta lapsed olid väikesed.
Mida vanemaks Murray sai, seda vähem oli ta võimeline ära arvama teiste inimeste vanust, sest kõik, kes olid õigel pool neljakümne piiri,
