Paku uuesti.
Ma teadsin seda. Ma olen seda alati teadnud. Ma soovin, et mul oleks kümnendikki mu ema tugevusest – enesekindlusest, mida ma igatsen. Ta ei andnud kunagi alla. Ta poleks andnud alla elule.
„Läheme siis ja hingame veidi värsket õhku, eks ole?“
Ella tuhnib jälle mu rinna kallal, aga praegu pole aega. Ma ei taha enam ühtki minutit selles majas olla. Leian Ella koti köögist, kontrollin kõige tähtsamaid asju – mähkmed, niisked salvrätid, puuvillased lapid – ja viskan sinna ka oma rahakoti ja majavõtmed. Praegu on see hetk, mil Ella tavaliselt oma mähkme täis laseb või piima tagasi ajab ja vajab seega täielikku riietevahetust. Ma nuusutan kahtlustavalt tema tagumist otsa ja otsustan, et temaga on kõik korras.
„Jah, läheme!“
Kolm kiviastet viivad eesukse juurest alla, kruusaga kaetud alale maja ja kõnnitee vahel. Kõik astmed on keskelt lohkus, sest neid on aastate jooksul kulutanud lugematud jalad. Lapsena ma hüppasin alumiselt astmelt alla. Mu enesekindlus kasvas aastatega, kuni – saadetud mu ema manitsusest „Ole ettevaatlik!“ – ma suutsin hüpata ülemiselt astmelt ja maanduda, jalad koos, käed tõstetud nähtamatu aplausi eest tänamiseks.
Ella ühel käel, põrgatan käru trepiastmetest alla. Asetan ta kärusse, tekid kindlalt ümber. Külmalaine ei ilmuta veel taandumise märke ja kõnnitee sätendab härmatisest. Kruus krudiseb tuhmilt, kui külmunud kivid mu jalgade all üksteise küljest lahti murduvad.
„Anna!“
Meie naaber Robert Drake seisab teisel pool musta värvi metalltorudest aeda, mis eraldab meie maju. Valdused on identsed: kolmekorruselised Georgi-aegsed majad pikkade tagaaedadega ja kitsaste vahekäikudega, mis kummagi maja eest maja taha viivad. Mu vanemad kolisid Eastbourne’i 1992. aastal, mil minu ootamatu saabumine oli varjutanud nende Londoni elu ja tõmmanud nad abielusse. Mu kadunud vanaisa ostis selle maja – kahe tänava kaugusel majast, kus mu isa oli üles kasvanud – sularaha eest („See on ainus vääring, mille järgi inimesed joonduvad, Annie!“) ja ma usun, et märkimisväärselt odavamalt kui Robert oma maja viisteist aastat hiljem.
„Ma olen sinu peale mõelnud,“ ütleb Robert. „See oli täna, eks ole?“ Ta naeratab kaastundlikult ja kallutab pea viltu. See meenutab mulle Ritat, kuigi Rita silmad on soojad ja usaldavad, Roberti omad aga …
„Su ema,“ lisab ta igaks juhuks, kui ma aru ei saanud. Tema hääles on kannatamatust, nagu peaksin olema tema kaastunde eest tänulikum.
Robert on kirurg. Ja kuigi ta on alati olnud meie vastu sõbralik, on tal terav, peaaegu kliiniline pilk, mis tekitab minus tunde, nagu oleksin tema operatsioonilaual. Ta elab üksi, aga tal on vennalapsed, kes aeg-ajalt külastavad seda üksikut meest, kel pole kunagi olnud ja kes pole ka kunagi tahtnud lapsi.
Ma seon Rita jalutusrihma ümber lapsevankri käepideme. „Jah. See on täna. Kena, et sul meeles oli.“
„Aastapäevad on alati rasked.“
Ma ei suuda kulunud väljendeid rohkem kuulata. „Viin Ella lihtsalt jalutuskäigule.“
Robert tundub teemavahetuse üle rõõmus olevat. Ta piilub üle aia. „Küll ta on kasvanud!“ Ella ümber on nii palju tekke, et ta ei näegi last, aga ma nõustun ja ütlen talle, mitmendas protsentiilis Ella on. See on Robertile ilmselt liiga detailne info.
„Suurepärane! Pagana hästi. Noh, ma lasen teil jätkata.“
Sissesõidutee on majalaiune, aga autode jaoks piisavalt pikk. Rauast väravad on lahti, vastu aeda; minu eluajal pole need kunagi suletud olnud. Ma ütlen head aega, siis lükkan vankri väravast välja, kõnniteele. Tänavat pidi edasi on park, täiskasvanulik koht keerukate nimedega taimedega ja siltidega, mis keelavad murul käimise. Mu vanemad käisid kordamööda Ritaga siin jalutamas, viimase asjana õhtuti. Koer sikutab nüüd oma rihma, aga ma tõmban ta tagasi ja suundun hoopis linna poole. Linnamajade rivi lõpus keeran ma paremale. Ma vaatan tagasi Oak View’ poole, ja kui ma seda teen, saan aru, et Robert seisab ikka veel sissesõiduteel. Ta keerab pilgu kõrvale ja kõnnib tagasi majja.
Me kõnnime piki Chestnut Avenued, kus läikivad aiad ääristavad paarismaju, loorberipuudest tunnimehed mässitud vilkuvatesse valgetesse tuledesse. Üks-kaks suurt maja sel avenüül on muudetud kortermajadeks, aga suurem osa on ikka puutumata, nende suured eesuksed risustamata uksekelladest ja kirjakastidest. Jõulupuud on paigutatud eendakende juurde ja ma silman nende taga, kõrgete lagedega ruumides tegevust. Esimeses potsatab teismeline poiss diivanile; teises jooksevad väikesed lapsed toas ringi, joovastunud pidustuste elevusest. Number kuues loeb vanapaar kumbki oma ajalehte.
Number kaheksa uks on lahti. Naine – arvan, et hilistes neljakümnendates – seisab rohekashallis eeskojas, üks käsi kergelt uksel puhkamas. Ma noogutan, aga kuigi ta tõstab käe tervituseks, on ta naeratus suunatud nääklevale kolmikule, kes maadleb jõulupuuga, tassides seda autost majja.
„Ettevaatlikult, te pillate selle maha!“
„Veidi vasakule. Ettevaatust, uks!“
Naerulagin teismeliselt tüdrukult, kuiv naeratus tema kohmakalt vennalt.
„Te peate selle üle aia tõstma.“
Suuniseid andev isa. Jalus sebimas. Uhke oma laste üle.
Hetke jooksul teeb see nii haiget, et ma ei saa hingata. Ma pigistan silmad kinni. Ma igatsen oma vanemaid nii väga, sellistel hetkedel ja viisidel, mida ma poleks kunagi osanud aimata. Kaks jõulu tagasi oleksime need olnud mina ja isa jõulupuuga, ema ukselt teeseldult hurjutamas. Oleks olnud Rosese šokolaadi karbid, liiga palju napsi ja piisavalt sööki, et toita viit tuhandet. Laura, kes saabub kingituste hunnikuga, kui on just hakanud tööl käima, ise tehtud kinkekaartide ja vabandustega, kui on just töölt lahkunud. Isa ja onu Billy millegi mõttetu üle vaidlemas, viskamas kulli ja kirja selle üle, kummal õigus. Ema muutumas emotsionaalseks ja mängimas CD-mängijas laulu „Jõuluks koju“.
Mark ütleks, et ma vaatan minevikku läbi roosade prillide, aga ma pole ju ainus, kes tahab mäletada vaid häid asju. Ja roosad prillid või mitte, mu elu muutus alatiseks, kui mu vanemad surid.
Enesetapp? Paku uuesti.
Mitte enesetapp. Mõrv.
Keegi varastas selle elu, mis mul oli. Keegi mõrvas mu ema. Ja kui nad mõrvasid ema, siis saab sellest järeldada, et ka isa ei tapnud end ise. Mu mõlemad vanemad tapeti.
Ma hoian Ella vankri käepidemest kõvemini kinni, süütunde laine on mind tasakaalust välja viinud – nende kuude pärast, mil ma olin vihane oma vanemate peale, et nad läksid lihtsama vastupanu teed, mõtlesid enda, mitte nende peale, kes maha jäid. Võib-olla ma eksisin, kui neid süüdistasin. Võib-olla polnudki nende valik mind maha jätta.
Johnsoni Auto müügisaal on Victoria Roadi ja Main Streeti nurgal, see on justkui majakas punktis, kus poed ja juuksurisalongid teevad ruumi eeslinna korter- ja eramajadele. Lipuvanikud, mida lapsepõlvest mäletan, on ammu kadunud, ja vaid taevas teab, mida oleks vanaisa arvanud iPadidest, mis müügimeeste kaenla alla surutud, või suurest lameekraanist, mis ketrab selle nädala eripakkumist.
Ma läbin eesõue, navigeerides Ella käruga peene Mercedese ja kasutatud Volvo vahel. Klaasuksed libisevad hääletult lahti, kui me lähemale jõuame, soe õhk meelitab meid sisse. Kallitest kõlaritest tuleb jõulumuusikat. Laua taga, kus ema tavaliselt istus, on rabava välimusega neiu, kel on karamellikarva nahk ja sobivas toonis akrüülküüned, millega ta klaviatuuril
