style="font-size:15px;"> Alati Annie. Ei kunagi Anna.
Onu Billy on isa vend ja veendunud poissmees. Tal on mitu naissoost sõpra, kes on rahul reedeste õhtusöökidega ja vahetevahel ka väljasõitudega Londonisse, et vaadata mõnd etendust, ning regulaarse pokkeriõhtuga koos poistega kuu esimesel kolmapäeval.
Vahel teen ettepaneku, et Bev, Diana või Shirley võiks meiega koos mõnele napsile tulla. Billy reageerib alati ühtemoodi.
„Ma arvan, et pigem mitte, Annie, kullake.“
Tema kohtingutest ei kujune kunagi midagi tõsist. Õhtusöök on alati vaid õhtusöök, üks naps on alati vaid üks naps. Ja kuigi ta reserveerib Londoni-reisi ajaks kõige kenama hotelli ja jagab oma hetke väljavalitule heldekäeliselt kingitusi, läheb alati mitu kuud, enne kui ta teda uuesti näeb.
„Miks sa neid endast eemal hoiad?“ nõudsin ma ükskord pärast liiga paljusid kokteile, mida meie perekonnas nimetatakse Johnsonite toonikuga džinniks.
Billy pilgutas mulle silma, aga tema toon oli tõsine. „Sest siis ei saa keegi haiget.“
Ma panen käed tema ümber ja hingan sisse tuttavat segu habemeajamisveest ja tubakast koos millegi määratlematuga, mis sunnib mind suruma nägu tema džemprisse. Ta lõhnab samamoodi, nagu lõhnas vanaisa. Nagu lõhnas isa. Nagu lõhnasid kõik Johnsoni mehed. Nüüd on neist järel vaid Billy.
Ma tõmbun eemale. Otsustan lihtsalt asjaga välja tulla. „Ema ja isa ei teinud enesetappu.“
Onu Billy näol on alistunud ilme. Me oleme seda varemgi arutanud.
„Oh, Annie …“
Aga seekord on teistmoodi.
„Nad mõrvati.“
Ta vaatab mind vaikides – murelik pilk uurib mu nägu –, juhatab siis mu oma kabinetti, eemale klientidest, ja sätib istuma kallile nahktoolile, mis on siin olnud aegade algusest peale.
Odavat ostes ostad kaks korda, oli isal kombeks öelda.
Rita viskab end põrandale pikali. Ma vaatan oma jalgu. Meenutan, kuidas need istmelt alla rippusid ja kuidas nad viimaks põrandani ulatusid.
Kunagi sain ma siin töökogemuse.
Ma olin viisteist. Julgustatuna mõttest pereäriga ühinemise kohta, kuni sai selgeks, et mul oleks raske isegi Saharas vett müüa. Isal tuli see loomulikult. Kuidas see ütlemine ongi? Ta oleks võinud eskimotele jääd müüa. Ma olin harjunud vaatama, kuidas ta kliente jälgis. Ta nimetas neid võimalusteks. Ta võttis arvesse, millise autoga nad tulid, milliseid riideid nad kandsid, ja ma vaatasin, kuidas ta valis sobiva lähenemisviisi, nagu kasutaks menüüd. Ta oli alati tema ise – alati Tom Johnson –, aga tema aktsent muutus mõne kraadi võrra, või teatas ta, et talle meeldib FC Watford, The Cure, pruunid labradorid … Võis täpselt ära määrata hetke, mil tekkis side, selle sekundi, mil klient otsustas, et nad on isaga samal lainel. Et Tom Johnson on mees, keda võib usaldada.
Mina seda ei osanud. Ma püüdsin isa jäljendada, püüdsin koos emaga leti taga töötada ja jäljendasin seda, kuidas ta naeratas klientidele ja küsis nende laste kohta, aga see kõlas õõnsalt, isegi mulle endale.
„Ma ei usu, et meie Annie on müügitöö jaoks loodud,“ ütles Billy – üldse mitte kurjalt –, kui mu töökogemus lõppes. Keegi ei vaielnud vastu.
Naljakas on see, et lõpuks jõudsin ikkagi müügitöö juurde. Lõppude lõpuks pole ka heategevustöö mitte midagi muud. Püsikorralduste müümine, laste sponsoreerimine, pärandused ja annakud. Aitamise eesmärgil süütunde müümine. Olen ülikooli lõpetamisest peale olnud organisatsioonis Päästke Lapsed, ja mitte kordagi ei ole see tundunud võlts. Selgus, et autode müümise vastu mul lihtsalt polnud sellist kirge.
Billy kannab tumesinist peenetriibulist ülikonda, punased sokid ja traksid annavad talle Wall Streeti hõngu, mis, nagu ma tean, on täiesti kavatsuslik. Billy ei tee midagi juhuslikult. Ükskõik kelle teise puhul peaksin ma seda edevust labaseks, aga Billy kannab selle hästi välja – isegi kui traksid üle ta kõhu veidi liiga pingul on – kerge irooniavarjundiga, mis muudab ta pigem armastusväärseks, mitte suurustlevaks. Ta on vaid kaks aastat noorem kui isa, aga ta juuksepiir ei ilmuta taandumise märke, ja see hall, mis ta meelekohtade juures olla võib, on hoolikalt varjatud. Billy hoolitseb oma välimuse eest samasuguse hoolega nagu müügisaali eest.
„Mis lahti on, Annie?“ Ta räägib õrnalt, nagu ta alati rääkis, kui ma kukkusin või kui mul oli mänguväljakul kaklus. „Raske päev? Ma olen ise ka täna liimist lahti. Ausalt öeldes ootan, et see päev läbi saaks. Aastapäevad, mis? Mälestusi täis.“ Tema järskuse all on haavatavus, mis sunnib mind tõotama, et veedan temaga rohkem aega. Mul oli kombeks kogu aeg müügisaalis käia, aga pärast ema ja isa surma olen ma otsinud vabandusi, isegi enda jaoks. Ma olen liiga hõivatud, Ella on liiga väike, ilm on liiga halb … tõde on, et siin olemine teeb haiget.
„Tule homme õhtust sööma.“
Billy kõhkleb.
„Palun?“
„Muidugi. See oleks kena.“
Billy kontori ja müügisaali vaheline klaas paistab läbi vaid ühelt poolt, ja teisel pool klaasi näen ma, kuidas üks müügimeestest kliendiga käed lööb. Ta vaatab kontori poole, lootes, et suur boss pealt vaatab. Billy noogutab tunnustavalt, teeb mõttes märkmeid järgmiseks hindamiseks. Ma vaatan teda, püüdes temast aru saada, püüdes ta mõtteid lugeda.
Müük on olnud aeglane. Isa oli liikumapanev jõud ja tema surm mõjus onu Billyle raskelt. Kui ka ema läks, oli hetk, mil ma arvasin, et onu kukub kokku.
Ma olin hiljuti teada saanud, et Ella on tulemas, ja ma olin tulnud müügisaali onu Billyt vaatama, aga leidsin eest segamini koha. Kabinet oli tühi ja ooteruumi madalad lauad olid täis ühekordseid kohvitopse. Kliendid käisid eesõuel olevate autode vahel ringi omapäi. Sees oli Kevin – punase juuksepahmakaga suhteliselt uus müügikonsultant – leti peal kummargil ja flirtis administraatoriga, agentuurist palgatud ajutise töötajaga, kes oli alustanud nädal pärast jõule.
„Aga kus on boss?“
Kevin kehitas õlgu. „Ta ei tulnud täna kohale.“
„Ja teil ei tulnud pähe mõtet, et võiks talle helistada?“
Autos teel Billy kodu poole ignoreerisin ma rinnus tõusvat paanikat. Ta oli vaid vaba päeva võtnud, ei midagi muud. Ta ei olnud ära läinud. Ta ei teeks seda mulle.
Ma helistasin kella. Tagusin vastu ust. Ja just siis, kui ma sobrasin oma kotis, et leida mobiili, suu juba moodustamas sõnu, mis nii tuttavad mu vanemate juhtumi ajast – on põhjust karta elu pärast –, avas Billy ukse.
Peened punased jooned katsid ta silmavalgeid. Ta särk oli eest lahti, tema ülikonnapintsak oli nii kortsus, et ma sain aru, et ta oli sellega maganud. Mind tabas alkoholipahvakas, ja ma lootsin, et see oli eelmisest õhtust, mitte sellest hommikust.
„Kes poodi juhatab, onu Billy?“
Ta jõllitas minust mööda tänavale, kus vanem paar aeglaselt edasi liikus, ratastega poekotti järel vedades.
„Ma ei suuda seda teha. Ma ei suuda seal olla.“
Ma
