heategevusliku töö ning andis tunde ühes ülikooli akadeemiatest. Samal ajal jätkas ta doktoriõpinguid tsiviilõiguse alal, mida sellel ajal sai õppida ainult Madridi ülikoolis.
2. oktoobril 1928. aastal näitas Issand talle täie selgusega seda, mida ta seniajani oli ainult aimanud, ja püha Josemaría Escrivá asutas Opus Dei. Kuulates ikka Jumalat, sai ta 1930. aasta veebruaris aru, et peab Opus Dei apostolaati laiendama ka naistele. Nii avanes Kirikus uus tee, mis innustas kõiki ühiskonnaklasse otsima pühadust ning teostama apostolaati. Ja seda kõike oma igapäevast tööd pühitsedes ning tavaliste inimeste keskel elades, muutmata oma perekonnaseisu.
Tundes suurt indu teha kõikide inimeste nimel apostolaati, pühendus Opus Dei asutaja alates 2. oktoobrist 1928 Jumala antud ülesande täitmisele. 1934. aastal nimetati ta Püha Isabeli Patronaadi rektoriks. Hispaania kodusõja ajal jätkas ta preestritööd Madridis ja hiljem Burgoses. Mõnikord tuli tal tõsiselt eluga riskida. Ta pidi pikka aega tagakiusamisi taluma, kuid elas need kannatlikult üle, säilitades üleloomulikku meelt.
14. veebruaril 1943. aastal lõi Josemaría Escrivá Opus Dei’ga lahutamatult seotud Püha Risti Preesterliku Ühingu, mis võimaldas pühitseda preestriks Opus Dei ilmikliikmeid, kes hakkasid tööle Opus Dei vaimulikena. Hiljem võisid ka piiskopkonda kuuluvad preestrid osaleda Opus Dei vaimsuses ja askeetluses, mille peaeesmärk on saada pühaks läbi töökohustuste, kuid jäädes vastutavast piiskopist täielikult sõltuvaks.
1946. aastal leidis Josemaría Escrivá Roomas kindla elukoha ning jäi sinna elu lõpuni. Sealt ergutas ja juhtis ta Opus Dei levimist kogu maailmas, kulutades oma energia täienisti sellele, et anda Opus Dei meestele ja naistele hea teoloogiaalane, askeetlik ja apostoolne haridus. Kui Josemaría Escrivá suri, oli Opus Dei’l üle 60 000 liikme kaheksakümnest erinevast rahvusest.
Püha Josemaría Escrivá de Balaguer oli Kanoonilise Õiguse Koodeksi õige tõlgendamise ja Katoliikliku Hariduse püha Kongregatsiooni Paavstliku Komisjoni nõunik, Tema Pühaduse auprelaat ning Rooma Pontifikaalse Teoloogiaakadeemia akadeemik ad honorem. Samuti nimetati ta Navarra (Pamplona, Hispaania) ja Piura (Peruu) ülikoolide suurkantsleriks.
Püha Josemaría Escrivá suri 26. juunil 1975. Pikki aastaid oli ta ohverdanud oma elu Jumalale Kiriku ja paavsti eest. Ta maeti Rooma Santa Maria della Pace kiriku krüpti. Tema järglaseks Opus Dei juhtkonnas valiti 15. septembril 1975 üksmeelselt Álvaro del Portillo (1914–1994), kes oli paljude aastate jooksul olnud tema kõige lähedasem kaastöötaja. Praegune Opus Dei prelaat on Javier Echevarría, kes töötas samuti paar aastakümmet koos Josemaría Escrivá ja tema esimese järglase Álvaro del Portilloga. Opus Dei’l on algusest peale olnud piiskoplik heakskiit, alates 1943. aastast appositio manuum3 ning hiljem ka Püha Tooli heakskiit. 28. novembril 1982 kuulutas Püha Isa Johannes Paulus II Opus Dei personaalprelatuuriks. See on juriidiline vorm, mida püha Josemaría Escrivá oli ette näinud ning mida ta soovis.
Pühakukuulsus, millest Opus Dei asutaja juba eluajal osa sai, on pärast tema surma levinud igasse maailma otsa. Seda näitavad arvukad tunnistused sellest, kuidas tema vahendusel on saadud vaimset ja materiaalset abi ning on toimunud ka mõned meditsiiniliselt seletamatud tervenemised. Kirju, kus paluti paavstilt Josemaría Escrivá de Balagueri õndsaks ja pühakuks kuulutamise protsessi algatamist, tuli uskumatult palju kõigilt viielt kontinendilt. Kirjutajate seas oli kuuskümmend üheksa kardinali ning umbes tuhat kolmsada piiskoppi, mis on kolmandik maailma piiskopkonnast. 30. jaanuaril 1981 andis Pühakuks Kuulutamise Kongregatsioon protsessi algatamiseks nihil obstat’i4 ja 5. veebruaril 1981 Johannes Paulus II oma nõusoleku.
Aastatel 1981–1986 toimusid Roomas ja Madridis protsessid, mille jooksul tutvuti Josemaría Escrivá elu ja voorustega. Arvestades mõlema protsessi tulemusi ja nõustudes Teoloogiliste Konsultantide Komisjoni ning Pühakuks Kuulutamise Kongregatsiooni kuuluva Kardinalide ja Piiskoppide Komisjoni soosiva arvamusega, kuulutas Püha Isa 9. aprillil 1990 Josemaría Escrivá voorused kangelaslikeks ning ta sai auväärse tiitli. 6. juulil 1991 andis paavst korralduse avaldada dekreet, kuulutades imeks ühe tervenemise, mis leidis aset auväärse Josemaría Escrivá eestkostel. See sündmus viis lõpule Opus Dei asutaja õndsaks kuulutamise ettevalmistused ja 17. mail 1992 peetigi Roomas Püha Peetruse väljakul selle tähistamiseks pidulik tseremoonia, mille eesistuja oli Püha Isa Johannes Paulus II. Alates 21. maist 1992 puhkab püha Josemaría ihu Opus Dei peakorteris, prelatuurikiriku Santa Maria della Pace altari all. Väga paljud inimesed on Jumala poole liikunud, kuna neid on köitnud Opus Dei asutaja eeskuju ja õpetused. Seetõttu saadavad Josemaría Escrivát jätkuvalt lugematud palved ja tänuavaldused üle kogu maailma.
20. detsembril 2001 kiitis Johannes Paulus II heaks Pühakuks Kuulutamise Kongregatsiooni dekreedi, mis andis teada ühest järjekordsest Opus Dei asutaja vahendusel aset leidnud imest. Kuulnud 26. veebruaril 2002 konsistooriumile kogunenud kardinalide, peapiiskoppide ja piiskoppide heakskiitvaid arvamusi, kuulutas paavst 6. oktoobril 2002 Josemaría Escrivá pühakuks.
Peale teoloogilis-juriidilise uurimuse La Abadesa de la Huelgas (Las Huelgase kloostri abtiss) on tema kirjutistest avaldatud vaimulikke raamatuid, mida on tõlgitud väga paljudesse keeltesse, näiteks „Camino” („Tee”), „Santo Rosario” („Püha Roosipärg”), „Es Cristo que pasa” („Kui Kristus on möödumas”), „Amigos de Dios” („Jumala sõbrad”), „Via Crucis” („Ristitee”), „Amar a la Iglesia” („Armastus Kiriku vastu”), „Surco („Vagu”) ja „Forja” („Sepikoda”). Viis viimast ilmusid postuumselt. Mõned tema antud ja ajakirjades avaldatud intervjuud on ilmunud raamatus „Conversaciones con Mons. Escrivá de Balaguer” („Vestlused monsenjöör Escrivá de Balagueriga”).
3 Apositio manuum (ld) – sõna-sõnalt „käte pealepanek”, tegevus vaimuliku pühitsustel, õnnistamistel jne. (Tlk)
4 nihil obstat (ld) – miski ei takista. (Tlk)
Eessõna
ALUSTADES MONSENJÖÖR JOSEMARÍA ESCRIVÁ de Balagueri esimese jutlustekogu eessõna, meenuvad mulle tema sõnad, mida ta nii tihti on lausunud paljude maade ja erinevatest oludest pärit inimestele: „Mina olen preester, kes ei räägi midagi muud kui Jumalast.” Opus Dei asutaja võttis püha vaimulikuseisuse sakramendi vastu 28. märtsil 1925. Ex hominibus assumptus, pro hominibus constituitur, võetud inimeste hulgast, seatud inimeste asemel 3 hingede hüvanguks, on ta peaaegu poole sajandi jooksul tegutsenud selle nimel, et kristlus oleks igapäevane, lähedane reaalsus arvutu hulga inimeste mõistusele ja südamele.
Tema kristliku preesterluse viljakus, mis on seletatav ainult üleloomulike põhjustega, on avaldunud lakkamatu jutlustamise kaudu. Õigusega on ta kirjutanud, et jutlustamine on Opus Dei preestrite suur kirg. Alates 1925. aasta detsembrist tegi monsenjöör Escrivá de Balaguer kolmekümne aasta jooksul kogu Hispaanias pingelist hingekarjasetööd: esiteks – lühikest aega – maakogudustes, hiljem Madridis, eriti vaeste linnaosades ja haiglates, ning alates 1946. aastast, kui tema kindlaks asupaigaks sai Rooma, tegutses ta koos inimestega tervest maailmast.
Rääkida Jumalast, viia inimesi Issandale lähemale – seda nägin ma teda tegevat sellest ajast saadik, kui teda 1935. aastal tundma sain. Katehhees, vaimuliku mõtisklemise päevad ja kursused, hingede juhendamine, lühikesed ja tungivad kirjad, mis oma käekirjaga – kiire ja omapärasega – tõid rahu paljudesse südametesse. 1936. aasta esimestel kuudel jäi ta haigeks, arstid diagnoosisid ainult väsimust. Mõnikord jutlustas ta ju kuni kümme tundi päevas. Peaaegu kõigi Hispaania diötseeside vaimulikkond sai tema jutlustest toitu. Piiskopid kutsusid teda ja ta käis, tolleaegsete rongidega, terve maa omal kulul läbi ilma muu tasuta kui armastusväärne kohustus rääkida Jumalast.
„Mälestuste hulgas, mis mulle praegu elavalt meelde tulevad,”
