kui kirjutatakse täpselt ja selgelt –, saab halvasti tõlgendada. Olen tänulik meie Issanda Jumala armule, et ma ei ole kunagi järginud neid nõuandeid, ja olen rahul, et ma ei saanud preestriks selleks, et teha karjääri.”
Ütleksin, et monsenjöör Escrivá de Balaguer, järgimata kumbagi neist kahest nõuandest, oli unustanud eelkõige esimese: mitte töötada. Ja just see igapäevane apostellik töö ei lubanud tal rohkem kirjutada nii paljude hingede hüvanguks. Kogu maailmas levinud vaimulike raamatute, näiteks „Tee” ja „Roosipärg”, ning peente juriidiliste ja teoloogiliste uurimistööde, näiteks „Huelgase kloostri abtiss”, autor on kirjutanud eelkõige arvukaid ja pikki kirju, juhendeid ja kommentaare jms, mis on adresseeritud Opus Dei liikmetele ja mis käsitlevad ainult vaimulikke teemasid. Iga propagandavormi vastasena oli ta ainult harva nõus andma intervjuusid, vaatamata paljude maade ajakirjanduse, raadio ja televisiooni arvukatele ja pidevatele palvetele. Need vähesed intervjuud, mis on olnud erandid, on avaldatud raamatus „Vestlused monsenjöör Escrivá de Balagueriga” ning tõlgitud ka põhilistesse keeltesse.
Kogu mahukast katehheesist, milleks oli tema jutlustamine peaaegu viiekümne aasta pikkuses preestritöös, on suur hulk avaldamata materjale. Selles raamatus ilmub neist väike osa – mõned liturgilistel pühadel peetud jutlustest.
Neid jutlusi tutvustada ei ole vaja. Autori sõnad ja preestrihing on liigagi tuntud, ja ma ei saaks öelda midagi uut, mis juba ei järelduks neist mõne lugemisest. Kuid võib-olla saab rõhutada mõningaid korduvaid jooni.
Esiteks teoloogilist sügavust. Raamat „Kui Kristus läheb mööda” ei ole teoloogiline uurimistöö selle tavalises mõttes. Need jutlused ei ole sõnastatud nagu konkreetsetel teemadel tehtud uurimused, need on tehtud valjuhäälselt, kõige erinevamatest kultuurilistest ja sotsiaalsetest tingimustest pärit inimeste ees, selle keelteanniga, mis teeb nad kättesaadavaks kõigile. Kuid need mõtted ja tähelepanekud on kokku põimitud Jumalasõna hoolsa, armastava tundmisega.
Pange näiteks tähele, kuidas autor kommenteerib Evangeeliumi. See ei ole kunagi tekst sügavaks eneseharimiseks ega koht tavaliseks tsiteerimiseks. Iga värsi üle on korduvalt mõtiskletud, ja selles vaatluses on avastatud uut valgust, külgi, mis on sajandeid varju jäänud. Lähedane suhe meie Issandaga, Tema Ema, püha Maarjaga, püha Joosepiga, esimese kaheteistkümne apostliga, Marta, Maarja ja Laatsarusega, Joosepiga Arimaatiast ja Nikodeemusega, Emmause jüngritega, pühade naistega on elav, katkematu vestluse tulemus, enda asetamine püha Evangeeliumi sündmustesse, et olla seal üks tegelastest.
Seepärast ei ole üllatav monsenjöör Escrivá de Balagueri kommentaaride kokkulangevus nendega, mille olid teinud esimesed kristlikud kirjanikud rohkem kui viisteist sajandit tagasi. Kirikuisade tsitaadid ilmuvad seega nendesse jutlustesse loomulikkusega, kooskõlas ustavusega Kiriku Traditsioonile.
Teine iseloomulik joon on side, mis tekib kohe Evangeeliumi õpetuse ja kristlaste tavalise elu vahel. Mitte ühelgi hetkel ei asetu jutlused ebaisikulisele, abstraktsele pinnale, need ei ole ainult teooria, vaid on pidevas seotuses eluga. Monsenjöör Escrivá de Balaguer ei pöördu – ärge unustage, et need on suuliselt esitatud tekstid – abstraktselt arutleva või kristliku vaimsuse vastu uudishimu tundva publiku poole. Ta räägib lihast ja luust inimestele, kellel Jumala elu on juba hinges või kes Jumala armastust ette aimates on valmis Tema poole minema.
Samuti ei räägi ta ühesugusele publikule – kas naistele või meestele, kas üliõpilastele, töölistele või
haritlastele –, ta räägib alati kõigile korraga, sest on
veendunud, et Kristuse armastuses jutlustatud Jumalasõna leiab alati põhjusi, et jõuda ükshaaval igasse südamesse, ja et Püha Vaim paneb igasse hinge need sisemised liikumised – mida väljastpoolt ei märka –, et seeme langeks heasse mulda ning annaks sajakordset saaki.
Kolmas iseloomulik joon on stiil. Võib-olla ei ole see nii tähtis, kuid ei saa vaikida sellest otsesest, lihtsast ja haruldaselt meeldivast keelest. Alati on märgatav tähelepanu osutamine grammatilisele ja kirjanduslikule täpsusele, kuid autor ei alluta sisu vormile. Öeldava jõud ja vaim viivad rahuliku ja selge stiilini, mis väldib liigset emotsionaalsust. Samuti ei püüa ta pimestada, ta tahab olla ainult vältimatu vahend, et iga hing seisaks näoga Jumala poole ja saaks sealt konkreetseid järeldusi ja ettepanekuid oma igapäevase elu jaoks.
Selle raamatu jutlused hõlmavad tervet liturgilist aastat, alates advendist kuni Kristus-Kuninga pühani. Raamatu mahukat ja samal ajal varjundirikast sisu ei ole võimalik väheste sõnadega kokku võtta. Kuid võib-olla saab avastada kõigi nende valjul häälel tehtud mõtiskluste juhtlõnga.
Keskne teema on jumaliku põlvnemise mõte, mis Opus Dei asutaja jutlustes pidevalt kordub. Autor viitab järjekindlalt püha Pauluse õpetusele: “Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!” Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.”4
Selles kolmainsuslikus tekstis – pühim Kolmainsus on teine siinsete jutluste sage teema – näidatakse meile teed, mis Pühas Vaimus viib Isa juurde. Tee on Jeesus Kristus, kes on Vend, sõber – tõeline Sõber –, Kuningas, Õpetaja. Kristlik elu põhineb seega pideval suhtlemisel Kristusega, ja see suhtlemine leiab aset igapäevases elus, oma kohalt lahkumata. Kuidas? Monsenjöör Escrivá de Balaguer võtab selle kokku kahe sõnaga: Leiva ja Sõna kaudu.
Leib on Armulaud. Opus Dei asutaja peab püha Missat kristliku elu keskmeks ja juureks. See ei ole tegu, mis möödub, vaid üleloomulik ja püsiv reaalsus, mis imbub päeva igasse hetke. Kaks jutlust on just sellest kristliku elu kesksest saladusest: Euharistia, usu ja armastuse müsteerium ning Kristuse Ihu pühal. „Meie Jumal,” kirjutab ta, „otsustas jääda tabernaaklisse, et meid toita, et meid tugevdada, et meid jumalikustada, et teha meie tööd ja vaevad viljakaks. Jeesus on ühtaegu külvaja, seeme ning külvi vili – igavese elu Leib.”
Sõna on palve. Jumal räägib ja meie kuulame Teda; Jumal kuulab ja meie räägime Talle. Pidev palve nagu südamelöögid, nagu armunud hinge hingamine. „Seepärast, kui kristlane astub Issandaga pideva suhtlemise teele – ja see tee on kõigi tee, mitte eesõigustega inimeste rada –, siis siseelu kasvab ja muutub tugevamaks ning inimene muutub kindlamaks võitluses, mis on ühtaegu meeldiv ja nõudlik, täitmaks täielikult Jumala tahet.”
Inimene on nii paljude jumalike aarete hoiupaik: ta võtab tegelikult vastu Kristust, Tema Ihu, Tema Verd, Tema hinge ja Tema jumalikkust. Ta on Püha Vaimu tempel, temas elab pühim Kolmainsus. Kuid me hoiame neid aardeid in vasis fictilibus, saviastjates.5 Ja nagu summutatult, kuid väsimatult rõhutab autor: alandlikkus. See ei ole kurb, lootusetu voorus. Alandlikkus on tõde, inimese väiksuse tundmine Jumala lõputu suuruse kõrval. Kuid ka teadmine, et Jumal rõõmustab oma loodus ja tahab, et kristlane jumalikustuks, hea jumalikustumisega.
Kogu inimelu – tavaline elu oma rõõmude ja muredega, naeru ja igapäevaste pisitragöödiatega – omandab uue mõõtme: „kõrguse, ja koos sellega vormi, kaalu ja mahu”.6 See on Opus Dei asutaja pidev õpetus: „Ma kinnitan teile, mu lapsed,” ütles ta ühes 1967. aastal neljakümnele tuhandele inimesele peetud jutluses, „et kui kristlane teeb armastusega kõige tähtsusetumaid igapäevaseid töid, siis on see üleujutatud Jumala olemisülesusest. Seepärast olen korranud, nagu vasaraga tagunud, et kristlik kutsumus seisneb igapäevasest proosast luule tegemises.”7
See jutlustekogu on täis kõige tavalisemaid ja seetõttu kõige inimlikumaid soove, mis on seotud Jumala olemisülesusega. Need tekstid on – rahulikult, ilma väitlusteta – väljaspool skisofreenilisi nägemusi, mis mõistavad pühaduse all kaksikelu – normaalse
