südames, kui te elate pühalt igapäevast elu.”8
Elada pühalt igapäevast elu: inimliku ja kristliku aususega, üleloomuliku tajuga. Kui terve elu on palve – suhtlemine Jumalaga Leiva ja Sõna kaudu –, siis võib inimene mõista, et töö – tema igapäevane tegevus, see, mis täidab peaaegu täielikult terve päeva – on samuti pidev palve. Pühitsetud töö pühitseb ja see on võimalus teha koostööd Jumala armuga, et pühitseda teisi.
Igapäevane kristlik elu – töö, mis on palve ja palve, mis on töö – muudab kõik apostolaadiks. Isiklik suhtlemine Jumalaga – näost näkku, anonüümsuseta – ei soodusta mitte ainult teiste eest hoolitsemist, vaid on allikas, mil pole muud võimalust kui pulbitseda kõigi inimeste hüvanguks. „Mõned inimesed püüavad maa peal rahu kehtestada, laskmata Jumala armastust oma südamesse. … Kuidas on selles maailmas võimalik ellu viia rahumissiooni? Kristuse rahu on Kristuse kuningriigi rahu, ja meie Issanda kuningriik peab tuginema pühadussoovile, alandlikkusele võtmaks vastu armu, õigluse saavutamise pingutusele, Jumala armu väljavalamisele.”
Need on mõned peamistest mõtetest, mis selles jutlustekogus avaldatakse. Kuid ei ole aus vaikida sellest, mis puudub. Kirjutatud tekstis ei ole võimalik täielikult mõista Opus Dei asutaja jutluste mõningaid omadusi: tema inimlikkust, spontaanset siirust, mis võlub. Tema eneseandmist neile, kes teda kuulavad, tema tungivat kordamist, et igaüks peab pöörduma – neid sõnu kuuldes – isikliku palvega, hääletu hüüdega Jumala poole. Ja selles südamlikus realismis ei ole midagi lihtsameelset ega ka pragmaatilist. Ebatavaline terve mõistus. Hea tuju, mis on alati nähtav, nakkav rõõm, mis on Jumala lapse oma.
Kuid leidub ka mitmeid tuhandeid inimesi, kes on monsenjöör Escrivá de Balagueri jutlusi ise kuulnud. Kuid kuigi ta ei armasta propagandat ja avalikkust, ei pea ta sobimatuks vastata, kui temalt küsitakse Jumala kohta. 1972. aastal ühel Prantsusmaalt alanud reisil Hispaaniasse ja Portugali sai teda väikestes või suurtes gruppides kuulata rohkem kui 150 000 inimest. 1970. aastal Mehhikos kohtus ta umbes 40 000 inimesega sellelt maalt ja Ühendriikidest ning paljude teiste Ameerika rahvaste seast. Ja Roomas oli mitmel tuhandel inimesel, kes olid kokku tulnud Euroopast ja mujalt, võimalus kuulda teda ütlemas, et „kogu inimese ausat tööd, olgu intellektuaalset või käsitsi tehtut, peab kristlane tegema võimalikult täiuslikult … Sest kui see on nii tehtud, siis kui alandlik ja tähtsusetu see töö ka ei näiks, aitab ta kaasa ajalike reaalsuste kristlikule korraldamisele – näitamaks selle jumalikku mõõdet – ning saab maailma loomise ja lunastamise imelise töö osaks: nii tõstetakse töö armu seisusesse, pühitsetakse, sellest saab Jumala töö, operatio Dei, Opus Dei”.
Need, kes loevad neid jutlusi, meenutades soojalt preestrit, kes ei soovinud rääkida muust kui Jumalast, mõistavad ka teisi monsenjöör Escrivá de Balagueri karjasetööle iseloomulikke jooni: elavat teadlikkust sellest, et ta on ainult tööriist Issanda käes, üleloomulikku veendumust selles, et isiklikud nõrkused ja hädad – mis meil on seni, kuni me elame, nagu ta alati meenutas – ei saa olla takistuseks, et me Kristusest eemalduksime, vaid ajendav põhjus, et me Talle lähemale liiguksime. Ühes avaldamata jutluses ta ütleb: „Minul ei ole midagi Issandale ette heita – see on Tema, kes mind välja kannatab ja mind aitab ja mind tagant tõukab ja mind ootab.” Ja oma kuulajate poole pöördudes: „Kuidas ma ei saa mitte mõista teie vigu, kui ma ise olen neid täis!”
Ja kõikjalt ilmub kontrapunktina põhimotiiv: armastus isikliku vabaduse vastu. „Olen suur vabaduse sõber … Opus Dei vaim, mida ma olen püüdnud ellu viia ja õpetada rohkem kui kolmkümmend viis aastat,” ütles ta 1963. aastal, „on pannud mind mõistma ja armastama isiklikku vabadust. Kui meie Issand Jumal inimestele oma armu annab, kui Ta neid kutsub konkreetse kutsumusega, siis Ta nagu ulataks neile käe, isaliku käe, täis tugevust ja eelkõige armastust, kuna Ta otsib meid ükshaaval nagu oma tütreid ja poegi, ja kuna Ta tunneb meie nõrkust. Issand loodab, et me pingutaksime, et Tema käest kinni haarata, käest, mille Ta meile ulatab: Jumal palub meilt pingutust, meie vabaduse tõendit.”
Kui Jumal austab meie isiklikku vabadust, kuidas siis meie ei austa teiste vabadust? Ja eriti siis, kui on tegemist – kõige laiemas ulatuses – arvamuste ja käitumise mitmekesisusega. „Ajalikes asjades ei ole dogmasid. Inimväärikusega ei sobi kokku tahe kehtestada absoluutseid tõdesid küsimustes, kus igaüks näeb paratamatult asju oma vaatepunktist, lähtudes oma erilistest huvidest, oma kultuurilistest eelistustest ja oma isiklikust kogemusest. Püüe ajalistes asjades dogmasid peale suruda viib vältimatult teiste südametunnistuse sundimiseni, ligimese mitteaustamiseni.”
Loodan, et varsti ilmub teine jutlustekogu. Siis on meil võimalus vaadelda uuesti Lunastuse igavest reaalsust selle sõnade läbi, kes oli veendunud, et „vaimuelus ei tule uut ajastut. Kõik on juba antud Kristuses, kes suri, tõusis üles, elab ning jääb alatiseks meiega. Kuid on vaja Temaga ühineda usu kaudu, lastes Tema elul meis ilmsiks saada, saamaks öelda, et iga kristlane ei ole mitte ainult alter Christus, teine Kristus, vaid ipse Christus, seesama Kristus!”
Roomas, 9. jaanuaril 1973
* * *
Monsenjöör Josemaría Escrivá de Balaguer, keda me Opus Dei’s selle sõna täielikus tähenduses Isaks kutsume, lõpetas 26. juunil 1975 oma maise teekonna, et lõplikult kohtuda Kristusega, keda meie asutaja õpetas nägema kohalolevana – elavana! – igal inimlikul ristteel.
Sellestsamast kuupäevast alates on tuhanded inimesed läinud Rooma, et palvetada tema haua ees, tema, kes tahtis alati olla roomakatoliiklane, olla universaalne. Ta ohverdas Jumalale püsivalt oma elu – Kiriku eest ja paavsti eest, keda talle meeldis nimetada Siena püha Katariina sõnadega sulniks maapealseks Kristuseks –, ja meie Issand kuulis teda, tõstes ta enda kõrvale. Nii läks ta maa pealt – oleme selles kindlalt veendunud – Kodumaale, Isa majja, Maarja ja Joosepi seltsi, keda ta alati nii väga armastas.
„Kui Kristus on möödumas” esimese väljaande eessõnas väljendasime soovi, et neist jutlustest, mis tõmbavad tugevalt Jumala Armastuse poole, ilmuks niipea kui võimalik teine kogu. Isa jättis maha väga rikkaliku ja arvuka materjali, mis on juba valmis avaldamiseks. Meil on siis võimalus lugeda rohkem selle püha preestri kirjutisi, kes tegi Kristuse Müstilises Ihus suurt ja väsimatut katehheesitööd.
Álvaro del Portillo
Roomas, 2. oktoobril 1975
3 Vrd Hb 5:1.
4 Rm 8:14-17.
5 2Kr 4:7.
6 „Tee”, 279.
7 „Vestlused monsenjöör Escrivá de Balagueriga”, 116.
8 Sealsamas.
KRISTLIK KUTSUMUS
Advendi esimesel pühapäeval, 2. detsembril 1951 peetud jutlus
1
ALGAB LITURGILINE AASTA JA MISSA ALGUSpalve paneb meid mõtlema Jumalalt saadud kutsumusele, mis on tihedalt seotud meie kristliku elu alusega. Vias tuas, Domine, demonstra mihi, et semitas tuas edoce me – Issand, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu!9 Palume Issandat, et Ta meid juhiks, et Ta näitaks meile oma teeradu, et me võiksime suunduda Tema käskude täiuse poole,
