trükkis skoori kõrvale oma nimetähed. Needki olid täiuslikud. Kõik oli täiuslik.
„Saime täna pärastlõunal selle autoimaadi uue mudeli.”
Mehe väljendusviis polnud täpne, ta polnud siin piisavalt kaua viibinud, aga sellest piisas. Vaevalt see nii erinev on, et tähelepanu tõmmata või kahtlust äratada.
Poisi silmad liikusid ekraanilt mehe näole. Peaaegu fokuseerimata silmades väreles ikka veel võidurõõm.
See tekitas nende vahele sideme. Ühenduse. Tee veel täiuslikuma ühenduse poole.
„Palju parema kui see,” lisas ta, tundes, kuidas adrenaliini soontesse voolab. „Sa ei usuks, kui palju seda on edasi arendatud.”
„Lahe.” Poiss tundus jutust huvituvat.
„Sa pead seda proovima.”
Poisi kitsad õlad kerkisid kehituseks ja ta pööras ekraani poole tagasi, soovides juba edasi mängida. „Millal see siis saali jõuab?”
„See on tagaruumis juba valmis pandud. Olen terve pärastlõuna mänginud. Ülemus muidugi ei tea…” Mees naeratas ja poiss vastas samaga, paljastades taas metallklambrid.
Mänguautomaadi valguses tundusid need veidi rohekad. Need paiskasid ta transist välja nagu vale noot tuttavas muusikapalas. Võib-olla polnud ta ikkagi see õige. Võib-olla…
„Mul on veel žetoone alles,” ütles poiss.
„Sellega saab praegu tasuta mängida. Tahad proovida?”
„Muidugi.”
„Sa ei või kellelegi öelda,” ütles mees. „Nad tahavad muidu kõik tulla.”
„Olgu.”
„Oled sa siin kellegagi koos?”
„Isaga. Ta on teises ruumis.”
„Kui ta sind otsima hakkab…”
„Ta on muusikapoes. Mul on vähemalt pool tundi vaba aega.”
Ta kõhkles hetke, justkui arvutades riske kokku. „Näed seda ust seal taga? Sildiga „väljapääs”?”
Poiss pööras ümber ja vaatas ruumi teise otsa. Ta paljastas mehele oma kukla, mida ehtis väike läikiv lokike. Taas võttis mehes võimust teadmine, et ta on teinud õige valiku ning hetkeline kahtlus taandus.
Tema see ongi. Just tema.
„Jah?” ütles poiss, pöördudes tagasi mehe poole.
„Ma lähen ees. Kui ma olen sisse läinud, siis tuled sina järele, aga nii, et keegi ei märkaks.”
„Okei,” ütles poiss.
„Kui teised näevad, mida ma teen, takistavad nad meid.”
„Keegi ei näe mind.”
„Olgu.”
Ta lasi pilgul ruumis ringi käia, kontrollides töötajaid. Mõned seisid ukse juures ja vaatlesid kaubamajas ringlevaid neiusid. Veel üks uuris pingsalt, kuidas püsikunde ruumi kõige populaarsemal mänguautomaadil rekordit purustas. Kõigil oli tegemist.
Mees vaatas tagasi poisi poole, kelle silmad olid kinnitunud ta näole, pilgus peaaegu sama suur ootus kui tal endal. Ta noogutas ning hakkas ukse poole liikuma. Ukse, tänava ja minibussi poole.
Mees teadis, et poiss järgneb talle, mõtlemata sihtkohale. Või kui ka mõtleb, siis õige vastuse peale küll ei tule. Mitte mingil juhul.
See oli võib-olla selle mängu suurimaid mõnusid. Näha seda, kuidas noortesse, rumalatesse usaldavatesse silmadesse ilmub lõpuks teadmine, mis tegelikult juhtuma hakkab.
1
„Kahjuks, härra Evans, on ebaseadusliku läbiotsimise tulemused kehtetud. Samuti ei näe ma probleemi kordnik Gateau tähelepanekus, et kostja tundus minibussi kahjustusest liigselt närvis olevat. See on vägagi normaalne reaktsioon liiklusõnnetusele, mis sellest, et väiksele. Ma ei saa aru, kuidas see andis põhjust härra Tate’i sõiduki läbiotsimiseks.”
Kohtunik Marlene Wexler hääldas otsuse iga sõna täpse ja peaaegu pedantse maneeriga, mille ta oli omandanud, et varjata päritolu Mississippi-äärsest maakohast.
Wexler oli Orleansi maakohtu ainus must naiskohtunik ning kujutas endast iga advokaadi õudusunenägu.
Tema otsused olid alati korralikult seadustel tuginevad, kuid see kohtumaja koletis oli ammu võtnud positsiooni süüdistatava kasuks ja politsei vastu. Teda polnud veel kunagi kõigutatud ning oli näha, et ta ei kavatsenudki lasta sel sündida.
„Proua Siddons tunnistas, et kuulis selgesti, kuidas härra Tate keelas politseinikul oma minibussi tagaust avada. Samuti polevat ta andnud luba otsida läbi kohvrit, mis sõidukist avastati. Mõlemal juhul ignoreeris kordnik Gateau kostja vastuväiteid.”
„Teie ausus…”
„Ta ei jäta mulle mingit muud võimalust,” jätkas Wexler, summutades prokuröri katse katkestada seda, mille saabumises enam kahtlust polnud. „Mitte mingit muud võimalust,” kordas ta rõhutatult, „kui kõrvaldada kõik selle läbiotsimise käigus avastatud tõendid.” Ta jätkas häälega, mis hoiatas kõiki vahelesegamise eest. „Nagu ka kõik tõendid, mis leiti järgnevalt härra Tate’i kodu läbiotsimise käigus.”
Kas loo poliitilise suuna pärast või mingitel inimlikematel põhjustel, tundis advokaat Carl Evans kohustust võtta väljakutse vastu, vaatamata vastumeelsusele, mida tekitas temas positsioon, kuhu see ta kohtuniku suhtes asetas. „Läbiotsimisluba, teie ausus…”
„Saadi kohtunik Fischerilt, kes andis selle, tuginedes sõiduki läbiotsimise käigus leitud tõenditele. Mürgise puu viljad, härra Evans. See ei tule vaatlusele, mitte midagi sellest.”
Viimane lause oli pehme, iga sõna täpselt välja hääldatud. Ja alles siis, kui viimase sõna kaja oli kadunud ning kohtusaalis venis piinav paus, hakkas kohtunik Wexler uuesti rääkima.
„Kas teil on mingeid muid tõendeid, mis õigustaksid süüdistatava kinnipidamist, härra Evans?”
Prokuröri suu oli kinni, ta avas pingutusega huuled, justkui oleksid need kinni kleepunud, kuid lõpmatuseni ei saanud vastust edasi lükata.
„Ei, teie ausus,” ütles ta lõpuks.
Wexleri pilk peatus korraks politseinikul, kes oli teostanud läbiotsimise, mis pidi sarimõrtsuka tagasi tänavatele saatma. Meedia oli terve päeva selle kaasusega tegelnud. Arvestades protsessi asjaolusid, läheb olukord ilmselt hullemaks.
„Sel juhul, härra Tate,” ütles kohtunik Marlene Wexler, „võite minna.”
„Ta on vaba,” teatas hääl kuularites.
Mac Donovan vandus.
Nördimuspurse polnud kuigi tugev. Mac oli ammu mõistnud, et ei saa muuta süsteemi veidrusi, mida ta teenis. Ta oli vandunud, et toetab seda ka eksimuste korral ning tänagi pidi ta seda tegema.
„Viivad
