style="font-size:15px;"> „Ta ei pruugi olla koostööaldis. Tead küll teda,” ütles Sonny Cochran sarkastiliselt.
„Tore,” vastas Donovan teravalt. „Võib-olla keegi tulistab seda värdjat.”
Ta kuularist kõlas nõrk naer. „Siis meil veaks.”
Nad olid kõik teadnud, kuidas see lõpeb. Mees, kes oli väljakutsele vastanud, oli kõik tuksi keeranud. Tõendid, mis ta Samuel Tate’i minibussist leidis, niinimetatud mõrvakomplekti, mis seostaks teda rohkem kui kaheteistkümne teismelise poisi mõrvaga, ei tule arvesse.
Hommikune istung oli olnud puhas formaalsus. Võib-olla olnuks natuke mänguruumi, kui politsei jutu vastu oleksid olnud ainult Tate’i sõnad, aga kordnik Gateau oli suutnud tegutseda otse selle proua nina all, kelle auto oli Tate’i minibussile tagant sisse sõitnud. Kohe kui Tate’i kallis advokaat proua tunnistajapinki sai, teadsid kõik, et Tate lahkub kohtusaalist vaba mehena.
„Olgu,” ütles Mac. „Eeldame, et ta ei tee koostööd. Peame kõik jõud mängu panema.”
Arvestades Tate’i kuritegude tõsidust, hoiab politsei tal silma peal. Äsjase kohtuotsuse tõttu ei saa seda ametlikult teha, nii et saba tuleb mehele panna nii, et see üldsusele silma ei hakkaks. Samuti ei tohi see anda põhjust Tate’il neid ahistamises süüdistada.
Kuid see värdjas ei saa enam kustagi nii, et keegi selle värvi ei analüüsiks. Keegi jälgib iga Samuel Tate’i sammu ja hingetõmmet.
See on kuradi väike rahuldus, tunnistas Mac Donovan endale, aga muud tal praegu polnud.
Kauge sihtida, mõtles Sarah Patterson ja asetas käed rinnal risti. Ta toppis kinnastatud sõrmed küünarvarte vahele, et sooja saada.
Ta teadis, et siin ootamine võib olla mahavisatud vaev, aga kaotada polnud midagi. Ta huuled tõmbusid selle lause planeerimata melodramaatilisuse pärast kriipsuks. Ta oli viimase kolme aasta vältel püüdnud sellist enesehaletsust hoolega vältida.
Ta pööras pea kohtuhoone ukse poole. Inimesed olid terve hommiku treppidest üles-alla liikunud. Pead maas, portfellid käe otsas, teel oma igapäevaseid asju ajama.
Kogu ärevus koondus hoone sisse ja tagaukse juurde. Ajakirjanikud ootasid kohtumaja taga, nendega koos mõned lapsevanemad ja politseinikud.
Tähendab, just sealt kavatsesid nad ta välja toimetada, nagu hommikustes uudistes oletati. Meedial oli õiguskaitsesüsteemi kohta paremaid allikaid kui temal. Ajakirjanikud tundusid alati kõike teadvat.
Tema peas oli ainult Tate. Mees oli saanud ta kinnisideeks.
Kui mees vahistati, oli naine ammutanud infot igast võimalikust allikast. Igast artiklist. Igast psühholoogilisest hinnangust. Igast arvamusest ja spekulatsioonist. Ja neid oli leidunud hulgaliselt.
Ta teadis kõike, mida Samuel A. Tate’ist teada oli. Just sellepärast ootas ta siin, mitte tagaukse juures koos teistega.
Tate ei tee seda, mida politsei käsib. Ta oli süsteemist jagu saanud ning selle üle uhke. Ta kavatses näidata avalikult näpuga idiootidele, kes teda isegi õigesti arreteerida ei osanud.
Isegi kui tõendid oleksid kohtusse lubatud, oleks ta ikka leidnud mingi viisi, kuidas puhtalt välja tulla, mõtles Sarah kibedalt. Mõne südametu advokaadi ja idioodist kohtuniku.
Kui naine märkas kõhna kogu suurte uste vahele ilmumas, vabanes kogu frustratsioon adrenaliinisööstus. Ta pilgutas silmi, et olla täiesti kindel.
Kui ta veendumusele jõudis, tõmbus rind kokku, pigistades õhu kopsudest välja. Ta ei pannud seda tähele, sest ei hinganud enam ammu. Ta jälgis Tate’i, kes liikus uste vahelt trepi poole.
Paar välklampi sähvatas, ta polnud enam ainus, kes oli märganud Tate’i ilmumist valest uksest. Mehele topiti mikrofon näkku, kuid ta lükkas selle ühe käega eemale. Ta ütles reporterile midagi, aga Sarah oli liiga kaugel, et kuulda.
Või ei kuulnud ta sellepärast, et hetkest, kui vaatevälja oli ilmunud tema poja mõrtsukas, oli tekkinud vaikus, mis blokeeris kõik kõrvalise. Kogu tema tähelepanu kinnitus mehele, kes seisis trepi otsas.
Naine ei liigutanud enne, kui mees esimesele astmele astus. Siis, hoolimata pealtnägijatest, libistas ta parema käe õlakotti.
Kui sõrmed kotis püstolipära ümber sulgusid, hakkas Sarah trepist üles laskuva Tate’i poole sammuma. Mees tuli, pea püsti, otse trepist alla, lükates ülbelt eest reportereid, kes teda ootasid.
Ajakirjanikud järgnesid talle, pommitades meest küsimustega. Tate ignoreeris neid ning sammus otsusekindlalt trepist alla.
Sarah saatis teda pilguga. Trepi all ootas takso. Kui ta ei kiirusta, mõistis Sarah paanikaga, jõuab mees enne sinna, kui naine piisavalt lähedale pääseb…
Ta hakkas jooksma, võttes mitu astet korraga. Ta tunnetas häguselt teiste inimeste kohalolekut, kelle kõigi meeli köitis tema eesmärk. Nende juuresviibimine ei heidutanud teda sugugi.
Ta ei kuulnud ikka veel ühtegi heli. Kõik toimus nagu tummfilmis. Ning nüüd oli ainus teine oluline tegelaskuju vaid umbes kümne meetri kaugusel, naisest veidi kõrgemal ja vasakul.
Sarah peatus ja sirutas parema, püstolit hoidva käe ette. Vasak käsi toetas teist. Ta osutas relvaga nagu süüdistava sõrmega trepist alla tuleva mehe poole, just nagu talle oli õpetatud. Täiesti rahulik, nüüd, mil see hetk käes oli, sihtis ta ohvrit.
Ära räägi. Lihtsalt tulista.
Sõnad voolasid läbi ta pea, kui käed ja silmad kinnitusid saagile. Dan oli neid sõnu pimedates kinosaalides ilmselt sadu kordi öelnud. Ekraanil toimuvale keskendunult oli ta hoiatanud sadu värisevaid kangelannasid, kes kurikaela püstolitoru ees hoidsid.
Tulista teda. Ära räägi temaga. Lihtsalt tulista teda, sa loll eit.
Just seda oli Sarah plaaninud teha. Ta oli korranud Dani sõnu aina uuesti, valmistudes selleks hetkeks.
Nüüd, vaatamata selle, mida ütles mõistus – mida see oli öelnud alates hetkest, kui ta plaani välja oli mõelnud –, teadis ta, et tahab, et mees teaks. Talle oli vaja, et Tate teaks, millise eest neist ta sureb. Mingis mõttes tegi ta seda muidugi nende kõigi eest, aga ta teadis, et tema jaoks muutub midagi ainult siis, kui mees kuuleb ta poja nime.
„Daniel,” karjus ta.
Tume, hoolikalt pöetud pea pöördus, kõik toimus aegluubis. Naisel oli aega kohtuda mehe pilguga, enne kui see relvale langes. Kui silmad uuesti kerkisid, olid need endisest veidi suuremad, kuid neis polnud paanikat. Need olid täpselt samasugust hallikat värvi nagu Sarah’ pojal.
„Ta nimi oli Daniel Patterson,” ütles naine. Ta ei karjunud enam, sest mees oli piisavalt lähedal ning kuulas tähelepanelikult.
Mehe pea liikus üles-alla. Oli see nõusolek? Kas see tähendas, et ta oli Danieli nime teadnud? Või et ta sai aru, kelle eest peab surema?
Tate’i liikumine oli aeglustunud, ta pilk ikka veel kinnitunud naise omale. Tulista, ära räägi! Nüüd on võimalus. Nüüd võib ta mehe tappa, sest oli Danny nime välja öelnud.
Ta sõrmed sulgusid päästiku ümber, hakates seda aeglaselt suruma. Keskendudes mehele, kes seisis ta ees, ei märganud ta sugugi teist,
