on ta vaba.”
„Nagu ka Tate.” Mac ei püüdnudki varjata sarkasmi oma hääles. „Süüdimõistmisteprotsent on null.”
Moreli huuled tõmbusid vihaseks kriipsuks, aga ta säilitas enesekontrolli. „Me ei saa jätta inimestele muljet, nagu soosiksime omakohut. Muidu tuleb iga mõrvatu perekond kohtusaali laetud relvadega, et ise õiglus jalule seada.”
„Kas sa mäletad, mida Tate ta pojaga tegi?”
Morel mäletas küll, kuid see ei muutnud midagi.
„Tate on süütu mees, kuni kohtu vastupidist otsustab. Nii need asjad käivad. Sa tead seda, Mac.”
„Ma tean ainult seda, et olen pidanud Tate’i kohta unustama rohkem, kui keegi teine siin jaoskonnas temast teab,” vaidles Mac.
Ta oli olnud New Yorgi politseiprefektuuri esindaja jaoskondadevahelises operatsioonis, mis oli käivitunud, kui avastati, et neil on tegu sarimõrtsukaga. Sellest viimasest arusaamiseks oli neil Maci arvates läinud liiga palju aega.
„Ma peaksin praegu olema väljas ja selle juhtumiga tegelema,” jätkas ta. „Sul on mind selle juhtumi juurde vaja! Minu kõrvaldamine praegu oleks lollus ja sa tead seda,” ta kordas kapteni viimaseid sõnu.
„Kolm nädalat.” Puna, mis oli Moreli kaelale tekkima hakanud, levis nüüd üle ta näo. „See annab komisjonile piisavalt aega otsustada, kas peaksime süüdistusele „võõra vara lõhkumine” lisama „asitõendite kõrvaldamise”.
„Kuule…”
„Naudi vaba aega, Mac. Ma kujutan ette, et me saame Tate’i kätte ka ilma sinu ekspertabita.” Viimane lause oli kõige isiklikum torge, mida Morel endale lubada sai.
„Ma maksan selle kuradi kaamera eest.” Seda öeldes püüdis Mac mõistatada, kui kulukaks see võib osutuda.
„Jah, seda sa teed ja maksad ka mulle valetamise eest. Alates praegusest.”
„Kas sa tõesti tahaksid saata naise vangi selle eest, et ta püüdis tappa maniakki, kes ta lapse surnuks piinas?”
„Ma tahan tee pealt eest koristada tema ja kõik teised, kes Tate’i elu kallale kipuvad, et jaoskond saaks selle mehega ise tegelda. Ma tõesti sooviksin, et sa oleksid siin, et meid aidata.”
„Ära muretse. Küll näed, et ma olen õige varsti tagasi.”
„Neli nädalat,” ütles Morel. „Ei ole sa midagi.”
3
„Tahad, ma jalutan temaga sinu eest?”
Sarah pööras end küsimuse peale, aga soovis siis, et poleks seda teinud. Muidugi polnud ka tema ignoreerimisest mingit kasu. See laps oli uskumatult järjekindel
„Ma nägin, et sa lonkasid,” lisas poiss. „Kas su jalg sai viga?” Sinised murelikud silmad kerkisid naise tossult ta näoni.
Sarah võitles sooviga poisile naeratada. Ta oli seda vältinud alates hetkest, kui ta kolme kuu eest sellesse majja kolis.
„Vanadus. Aitäh pakkumast, aga jalutuskäik kulub mulle ära.”
„Sa pole vana.”
Poiss tuli ta kõrvale ja astus iga naise sammu kohta mitu, et kompenseerida oma jalgade lühidust. Sarah püüdis mitte toetuda jalale, mis oli saanud eilses kukkumises kannatada, aga ikkagi läbistas iga sammuga vasakut puusa valusööst. See oli terve eelmise öö põrgulikult valutanud, vaatamata ibuprofeenile, mida Sarah lõpuks iga nelja tunni järel neelas.
Marrastused sellel kehapoolel olid tähelepanuväärsed, kui ta neid hommikul tööleminekuks riidesse pannes peeglist vaatas. Ta teadis kogemusest, et enne kadumist muudavad sinikad veel värvi, kuid ta teadis ka, et juba homme teevad nad vähem valu. Praegu tuli lihtsalt hambaid krigistada ja ära kannatada, vähemalt pärast Toby õhtust jalutuskäiku.
„Vanem kui sina,” ütles naine ja vaatas poisi poole.
Miks ta ometi ei suutnud seda poissi sinnapaika jätta? Kui teda ignoreerida, tüdineks ta kindlasti lõpuks naisel sabas sörkimast. Lõppude lõpuks, kui koer kõrvale jätta, ei tundunud loogiline, et Sarah’ seltskond poisile kuigi palju lõbu võiks pakkuda. Naine ei käitunud kuigi sõbralikult.
Ühel pärastlõunal, natuke aega pärast Sarah’ saabumist, oli poiss olnud fuajees, kui naine koeraga trepist ala tuli. Koer, kes vaimustus kõigest, mis oli väike ja meessoost, oli uut sõpra nagu kadunud venda tervitanud.
Või nagu oma peremeest, meenutas Sarah ja torkas valusalt läbi oma teeseldud küünilisuse mulli.
„Kui vana sa siis oled?”
Poiss sörkis juba, sest Toby tiris Sarah’t võimukalt kaasa. Pärast tervet päeva korteris kinni olemist ei jõudnud koer parki jõudmist ära oodata.
„Kolmkümmend neli.” Ta pidi seda meelde tuletama. Võib-olla seetõttu, et tundis end saja-aastasena. Vähemalt täna.
Vahel tundus raske uskuda, et ta on peaaegu kolmekümne viie aastane. Ta oli olnud üheksateist, kui nad Daniga abiellusid. Kakskümmend üks, kui Danny sündis.
Iga samm tema elust oli läinud just nii nagu peab. Kõik suured sündmused korralikult planeeritud. Ja siis ühel päeval…
„Sa peaksid nüüd minu vanust küsima,” õhutas laps.
Naise silmad uurisid tema kõrval hüplevat peakest. Just nagu tal oli tulnud võidelda tungiga lapsele naeratada, tundis ta nüüd, kuidas emainstinkt õhutab poisi värskelt kammitud juukseid silitama.
Naeruväärne. Ta ei teadnud ju poisi nimegi.
Ja ei tahagi teada.
Võib-olla veetis poiss nii palju aega tema seltsis, sest tal polnud sõpru. Sarah polnud teda kunagi kellegi teise seltsis näinud, kuigi lapsi oli ümbruskonnas piisavalt. Ta polnud kunagi selles kambas, kelle palli- ja peitusemänge Sarah oma kardina varjust jälgis.
„Olgu,” ütles naine. „Kui vana sa oled?”
„Üheksa, peaaegu kümme.”
Sõnad paiskusid poisi suust nii tormakalt, et neil oli raske vahet teha. Ilmselt oli ta neid sadu kordi täpselt samamoodi öelnud. Või, naine meenutas lapse üksildast olekut, on see fraas alati olemas olnud, valmis välja paiskuma, kui keegi peaks küsima.
Üheksa, peaaegu kümme.
Kolmas klass? Korrutustabel ja jagamistehted. Kirjatehnika. Puslede ja värviraamatute east ilmselt juba väljas. Aga mitte veel piisavalt vana, et…
Ta tõrjus kujutluspildi eemale. Just sellepärast ta seda last vältis. Just seda konkreetset last.
„Ma käin Davidsonis,” lisas poiss abivalmilt.
Hetkeks tekkis Sarah’ peas tühjus, aga siis meenus talle, et Davidson oli piirkonna algkooli nimi. Kulunud telliskivihoone, mida ümbritsesid mudane mänguväljak ja roostes ronimispuud. Talvises halluses, mis oli ainus seis, milles Sarah oli kooli näinud, tundus see sama eemaletõukav nagu ümbritsevad väsinud elumajad.
„Proua
