just tema oli nende mõlema maandumise põhiraskuse enda kanda saanud.
Võib-olla oli see olnud ta pisarate põhjus. See ja mitte fakt, et teda oli Tate’i tulistamisel takistatud. Mac teadis, et see polnud tõsi, aga mõte oli lohutav.
„Mida sa ometi mõtlesid?” küsis Sonny, kui Mac talle lähenes. Paarimees oli häält piisavalt tasandanud, et küsimust kuuleks ainult Mac ja mitte reporterid, kes talle järgnesid. „Oleksid pidanud laskma naisel ta maha kõmmutada. Oleksid säästnud meie vaeva ja maksumaksja raha. Pealegi, kui kellelgi on õigus…”
Samuel Tate vääris marutaudis koera kombel maha laskmist ja just nagu Sonny ütles, polnud mitte kellelgi selleks rohkem õigust kui ühe ohvri emal. Seadus aga ei lubanud Tate’i hukata ühelgi eraisikul. Kui ta oleks mehe tapnud, oleks proua Pattersonist saanud mõrvar.
„Tundus sel hetkel õige mõte olevat.” Mac kiirustas paarimehest mööda ja lükkas kohtumaja ukse lahti.
„Mis sa kassetiga teed?” Sonny järgnes talle hoonesse.
„Mida sina teeksid?”
„Peidaksin ära. Kuhugi, kust keegi seda kunagi ei leia.”
„Sul välgumihklit on?” Mac avas kassetikarbi.
Sonny oli pidevalt suitsetamist maha jätmas. Sell nädalal oli käsil faas „ma sain sellega lõpuks hakkama”.
„Ilmselt kuskil üks ikka on,” vastas Sonny ja vaatas, kuidas sõber linti kassetist välja tirib. „Aga me võiksime ka teel jaoskonda mõnest poest läbi astuda. Välgukas, natuke põlevat vedelikku, tühi prügikast ja probleem on lahendatud.”
Probleem on lahendatud. Need sõnad kerkisid Maci mõtetes aina uuesti pinnale.
Nad saavad kassetist lahti ja hoiavad Tate’il silma peal. Nüüd, kui nad teadsid, kes ta on, ei ole see kuigi raske.
Probleem on lahendatud. Ainult et siis ei tunneks Mac kuklas sellist närivat rahutust, mis kinnitas, et miski pole nii lihtne kui näib.
„Uudisteagentuur on kahjustatud kaamera pärast üsna endast väljas.” Maci ülemus nägi välja veel hapum kui tavaliselt.
Uudistetiim polnud oma ähvarduse täideviimisega viivitanud. „Nad peaksid selle oma kaameramehega ära klaarima,” ütles Mac. „Tema selle kaadervärgi maha pillas.”
„Tema ütleb, et sina viskasid selle trepist alla.”
„Mul polnud põhjust seda teha. Ma ütlesin, et tahan kassetti, aga nemad keeldusid koostööst.”
„Ja siis sa otsustasid nende kaamera ära lõhkuda?”
„Ma näitasin oma märki ja ütlesin, et kassett võib olla tõendusmaterjal.”
„Tõendusmaterjal, mida sa üle ei saa anda.”
„Ütlesin juba, et vabanesin sellest pärast läbivaatamist. Seal polnud midagi peal. Võib-olla operaator kahjustas seda kuidagi, kui kaamerast välja võttis.” Mac kehitas oma sõnade kinnituseks õlgu.
„Aga võib-olla,” ütles kapten Morel, „peaksid sa hästi järele mõtlema, mida ütled, Mac. Kui sa asitõenditega midagi tegid…”
„Lindil polnud midagi, kapten, ma vannun.”
„Kõik inimesed, kes eile kohtumaja trepil seisid, nägid juhtunut.”
„Härra?” Mac otsustas, et väike pugemine tuleks kasuks.
Ta polnud seda politseis veedetud aastate jooksul kuigi palju teinud, aga jaoskonnapoliitika polnud ka kunagi tema prioriteetide hulka kuulunud. Just sellepärast oli Morel, kes liitus politseijõududega samal aastal kui Mac, praegu kapten, aga Mac ise ikka alles uurija.
Ehkki ta ei tahtnudki kellegi teisena töötada, kinnitas ta endale. Ta tavaline kindlus selles küsimuses asendus sel hommikul kõhklusega.
„Sarah Patterson püüdis Samuel Tate’i tulistada ja sina takistasid teda.”
Sarah. Macil polnud naise nimi eelmisel päeval meelde tulnud ning tal polnud aega seda välja uurida, sest jälitusmeeskond oli Tate’i silmist kaotanud, mis oli jaoskonnas paanikat külvanud. Takso oli mehe turul maha pannud ja viimane oli seal osavalt rahvamassi sulandunud.
Tate polnud oma korterise naasnud ning kuigi see oli igaks juhuks valve all, hakkas üha enam paistma, et mehel oli juba varem olnud valmis kadumisplaan juhuks, kui ta kunagi arreteeritakse.
Kõik see oli jaoskonna üsna pingelisse seisu seadnud. Nad olid Tate’i puhul juba kaks korda ämbrisse astunud ja avalikkus oli väga rahulolematu.
Õigusega, tunnistas Mac.
„Minagi arvasin, et tal on relv,” ütles mees valjusti,” vähemalt alguses.”
„Sa arvasid?”
„Tuleb välja, et ta tahtis lihtsalt Tate’ile oma poja kohta midagi öelda. Me kõik kartsime, et keegi püüab Tate’ini jõuda. Kui nägin proua Pattersoni talle lähenemas, siis reageerisin ilmselt üle.”
„Nii et sa väidad, et tal polnudki relva?”
„Just nii.”
Moreli silmad peatusid pikalt Maci näol. Kui ta püüdis sellega mingit süütunnet välja võluda, siis asjata, Sarah Patterson oli piisavalt kannatanud.
„Miks sa siis kasseti enda kätte saamisest nii huvitatud olid?” küsis kapten.
„Ma teadsin, et naise nägu täidab tervet õhtust uudistesaadet.”
„Nii oligi,” ütles Morel.
Maci nägu oli seal muidugi sama palju esinenud. Tate’i kaotamise ja Moreli ähvarduste kiuste oli Macil seegi rahuldus, et keegi polnud saanud filmilindile seda, mis tegelikult juhtus. Tänu sellele ei esitatud Danny Pattersoni emale süüdistust mõrvakatses.
„Meedia tahab su pead,” ütles Morel. „Ilmselt tahaksid nad tervet kollektsiooni päid, aga hetkel oled sina nende nimekirja tipus.”
„Nad saavad sellest üle.”
Tal oli olulisemaid asju ajada, kui muretseda mõne vihase telejaama arvamuse pärast. Kui selle kuradi kaameraga tõesti midagi juhtus, siis jätkub neil raha küll, et lasta see korda teha, eriti kui arvestada kogu tööd, mida annab neile politsei uus ämbrisseastumine.
„Kaks nädalat,” ütles Morel.
Mac püüdis neid sõnu vestluse konteksti paigutada. Kaks nädalat Tate’i kinni püüdmiseks?
„Ilma palgata,” lisas kapten. „See peaks kaamerale minevad kulutused korvama.”
„Sa kõrvaldad mu töölt?”
„Nimeta seda administratiivseks pausiks, mida läheb vaja sinu tegude uurimiseks ja analüüsimiseks. Arvestades kogu tööd, mis jaoskonnal praegu kaelas on, võib selleks mitugi nädalat kuluda.”
„Kapten,” protesteeris Mac, kuid teda katkestati.
„Mulle
