image alt="COVER.jpg" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_a931441en7b1be5b33g82a5odfcf90dc74e3.jpg"/>
Originaali tiitel:
Nikki Logan
FRIENDS TO FOREVER
2011
Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Anu Vane
Korrektor Inna Viires
© 2011 by Nikki Logan
Trükiväljaanne © 2011 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2012 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10576
ISBN (PDF) 978-9949-20-324-6
ISBN (ePub) 978-9949-84-518-7
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Garvey klannile (nii kahe- kui ka neljajalgsetele).
Aitäh teile aastaid kestnud sõpruse eest ja et olete mu veidrat kirjutamiskommet sallinud.
Lizile, sest ta seadis lati nii innustavalt kõrgele.
Ja Rachelile, kes mind mõistuse juures hoidis ega lasknud jutujärjel õigelt rajalt kõrvale kalduda.
PROLOOG
Kümme aastat tagasi Lääne-Austraalias Perthis
„Marc, on sul hetk aega?”
Beth Hughes sai oma parima sõbra kätte tundide vahepeal ja tiris ta välja teismeliste summast, kes neljanda ja viienda tunni vahel kiiresti raamatuid vahetasid. See kaljumürakas, mis pärast emaga rääkimist ta maos aset oli võtnud, näis mõõtmetelt aina paisuvat.
Marc vaatas talle üllatunult otsa. See oli ka arusaadav, kui arvesse võtta, et Beth oli temast viimaste nädalate jooksul tasapisi eemale tõmbunud. Kui poiss oleks midagi ütlemata keeldunud kaasa tulemast, oleks seegi olnud arusaadav. Bethi nõrgem pool soovis, et ta olekski keeldunud. Siis oleks kõik hoopis kergem.
„Kolm minutit, Duncannon.” Tasmin Major tuhises mööda, sõbralik naeratus põhjamaisel näol, ja koputas sõrmega käekella pihta. „Geograafia ei hakka kellegi järele ootama.”
„Kohe tulen,” heitis Marc neiule järele, triivides Bethi sabas ümber purskkaevude. Ta madalast häälest kostis pinget. Beth lipsas raamatukogu tagumise seina ja viletsalt pügatud põõsaste vahelt killustikuga kaetud platsikesele, kus ta polnud kunagi varem käinud. Kohta, kus teised käisid suitsetamas. Oma tõsiseid ja tähendusrikkaid jutuajamisi pidamas. Musitamas.
See koht äratas lõplikult Marci tähelepanu. Ta samm muutus aeglasemaks.
„Beth?”
Tüdruku pulss oli raske ja kiire ning tuksles kõrgel kurgus, kahandades hingamisruumi veelgi. Beth ahmis paar suutäit õhku ja surus need jõuga kopsudesse, kui ta väikese platsi privaatsuses näo poisi poole pööras.
„Mida me siin teeme, Beth?” Marci nägu oli ettevaatlik. Kinnine. Tüdruk pigistas sõrmed rinna ees rusikasse. „Kas su austaja teab, et sa siin oled?”
Tüdruk vaatas talle üksisilmi otsa, sundides end õhku suu kaudu sisse hingama, vihates viisi, mismoodi poiss oli lausunud sõna austaja. „Damien on viiendas tunnis.”
„Kus meiegi peaksime olema. Või pole lõpetamine sinu jaoks enam nii tähtis nüüd, kui sa ilusate inimeste seltskonnas aega veedad?”
Tüdruku pilk langes tolmule, milles poiss jalgadega sahistas, ja kuumus kerkis ta põskedele. „Mul oli tarvis sind näha.”
„Sa näed mind iga päev.”
Mööda minemas. „Mul oli tarvis sinuga rääkida.” Ta tõstis silmad. „Omavahel.”
Hall vari lendas üle poisi näo. Ta keha ajas end veelgi rohkem sirgu. See polnud esimene kord, mil Beth märkas, kui tugevaks teine on muutunud. Need laiad õlad, mis olid sundinud ujumisvõistkonna kaptenit Marci paari kuu eest üles otsima. See, mismoodi ta lõug hakkas kandiliseks muutuma. Nagu oleks ta kuueteistkümnendal sünnipäeval vajutatud mingit lülitit, mille peale mehe kuju hakkas välja murdma kõhnast ja kondisest eksoskeletist, mida Beth Marcina tundis. Äkki on ta rääkimist liiga kaua edasi lükanud…
Ta magu tõmbus krampi.
„Kas nüüd pead sa siis peitu pugema, et minuga rääkida?”
Ta oleks võinud teeselda, et ei saa aru, kuid Marc tundis teda liiga hästi. „Ma ei tahtnud, et te Damieniga riidu läheksite.”
„Olen üsna kindel, et McKinley teab juba, et oleme sõbrad, Beth. Tunnen sind neljandast klassist saadik.”
„Ma ei taha… Ta võib midagi arvama hakata.”
„Siis oleksid sina võinud selleks jutuajamiseks mõne teise koha valida. Tead ju küll, milleks Auku tavaliselt kasutatakse, eks?”
Beth neelatas kramplikult ja hetkeks langes ta pilk poisi huultele. Ta sundis end üles vaatama. „Tahtsin lihtsalt omavahel olla.”
Teine kell helises ja klassiruumide poole tormavad kiirustavad sammud said otsa. Ümberringi jäi kõik vaikseks. Marc jäi harkisjalu seisma ja ristas käsivarred rinnal. „Nüüd siis oledki. Kõik teised Pyrmonti keskkooli õpilased on tunnis.”
„Ma vahetan klassi,” pahvatas Beth, enne kui oleks enesevalitsuse kaotanud. „Lähen üle B-sse.”
Marc silmitses teda ainiti, ninasõõrmed võbelemas. „Sa jätad pooleli kursused, kus oleme käinud terve aasta? Lähed üle McKinley juurde?”
„Mitte Damieni pärast…”
„Muidugi.”
„Ma tahan vähem teadust. Rohkem kunsti.”
„Mis ajast?”
„Praegusest.”
„B-klass jääb nõrgaks, Beth.”
„Seal on kirjandus ja filosoofia. Need on ülikooli sisseastumise ained.”
„Sa vahetad selleks, et mind vältida.”
Kivikamakas
