ja kõik nöörid, mida auto tagaosast leida suutis. Siis viskas ta Bethile oma T-särgi, kapuutsiga dressipluusi ja vana käterätiku, öeldes: „Sul läheb neid tarvis,” ning oligi läinud, luidetest alla vee poole tormates.
Beth tegi, mis suutis, et talle järele jõuda. Ta komistas mitu korda paksus liivas ja pidi peatuma, et sobimatud kingad jalast heita, andes Marcile veelgi edumaad. Kuid ta ei pidanudki mehe läheduses viibima, et teada, mis juhtub; mehe jäik kehakeel oli sama kõnekas kui neoonreklaam, kui ta mööda randa esimese vaala poole jooksis.
Läikiv marmorimustrilise nahaga loom oli juba surnud.
Kohutav kahjutunne uhas Bethist üle: et tema võis olla see, kes sundis Marci viivitama need kallihinnalised minutid, mis olid nii olulised. Et sellest tohutust loomast oli tema süül juba saanud kajakaroog.
Marc peatus korraks, võimsad õlad vajusid pisut longu, kuid siis tormas ta mööda randa edasi sinna, kus teine kogu murdlainete rütmis veerles. Lähemale jõudes aeglustas ta sammu ja hakkas lähenema kaarega, tõstes hoiatuseks käed kõrgele. Beth aeglustas silmapilk sammu.
See loom oli elus.
Selleks ajaks, kui ta mehele järele jõudis, tegi too hättasattunud imetaja ümber juba teist laia tiiru. Loom lamas osaliselt vee all kuiva maa ja ookeani kokkupuutepiiril märjal liival. Iga teine laine oli piisavalt kõrge, et õrnalt üle ta alakeha uhta. Kuid ülakeha paljaks jäänud osad olid juba ohtlikult kuivad. Märja vaalanaha niiske elavhõbedataolise pinnaga võrreldes nägid kuivad osad välja nagu käekott, mille Beth oli Marci farmi juurde oma üüriautosse jätnud.
See ei saanud olla hea märk.
„Pane dressipluus selga, Beth.” Mees ei vaevanud end „palun” ütlemisega ning ega Bethki praegu viisakusi oodanudki. Kuid see ei tähendanud, et ta oleks olnud valmis käsutamist kannatama. Enam mitte.
„Praegu on kolmkümmend kaks kraadi. Ma lähen keema.”
„Parem keema minna kui krõbedaks küpseda. Peame mõnda aega siin väljas olema.” Ta astus Bethi juurde ning vabastas ta T-särgist ja käterätist. Siis sikutas ta kummiülikonna tõmbluku rinnal täiesti üles, sulges kaelakinnise ja tõmbas kapuutsi tihedalt oma sakris juustele. „Ja sa saad kindlasti märjaks. Kahe tunni pärast ütled mulle aitäh.”
„Kahe tunni?” Nad peavad mitu tundi vees olema koos haavatud dinosaurusega? Üksi? Kuid Marc ei muretsenud; ta tormas surnud ja elusa vaala vahel pea ees vette ning kastis oma särgi ja käteräti märjaks.
Tema viiekordne kogemus hakkas kahtlemata silma.
Selleks ajaks, kui Beth oli jõudnud end Marci dressipluusi sisse vingerdada ja kapuutsi päikesevarjuks pähe tõmmanud, seisis mees juba ohtliku hiiglase kõrval. Mustdelfiin, teatas Marc talle. Fakt, et see polegi päris vaal, ei täitnud Bethi just erilise enesekindlusega. See oli ikka veel piisavalt suur, et nad mõlemad lendu saata oma kalasabaga, millel oli harpuunihaav. Nende lähenedes hakkas üks tohutu suur tume silm pööraselt pöörlema, Marc aeglustas sammu ja hakkas vaikselt rääkima. Rahulikult. Juhuslikke sõnu, mis midagi ei tähendanud.
Silm ei lasknud end hetkekski lollitada.
Aga kui Marc veest läbiimbunud käteräti õrnalt kuivale nahale asetas, vajus silm täiesti kinni ja loom tõi kuuldavale võimsa oige, mis liiva Bethi jalge all värisema pani. Ta süda tõmbus kokku. Mitte valust, vaid selgest kergendustundest. Ta sööstis edasi ning kohtus Marciga vees, lootes, et mehe arvates on pisarad ta silmis põhjustatud ookeani vastuhelgist.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
