Sõbrad igaveseks. Nikki Logan

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Sõbrad igaveseks - Nikki Logan страница 2

Sõbrad igaveseks - Nikki  Logan

Скачать книгу

valusalt tuikama. „Sellel pole sinuga midagi pistmist…”

      „Jama. Sa oled minust kõrvale hoidnud semestri algusest saadik. Mis viga on? Kas su uues tihedas seltskondlikus päevaplaanis ei jätku vanale sõbrale enam kohta, preili Populaarne?”

      „Marc…”

      „Võib-olla ma pole nii tark kui sina, Beth, aga ma ju näen, kust tuul puhub. Kas härra McKinley tunneb, et ohustan kuidagi ta positsiooni?”

      Tüdruk raputas pead. Damieni vaateväli oli kaugelt liiga kitsas, et märgata, kuidas Marc mehistub, täiskasvanuks saab. Tema elus, ta maailmas toimus kaugelt liiga palju huvitavat, et muretseda selle pärast, mille peal üks reaalainete nohik väljas on. Talle polnud kunagi pähe tulnud, et Beth võiks Marcis näha midagi muud kui sõpra. Üht vana sõpra. Asendatavat sõpra, kes Bethil oli olnud enne seda, kui ilmus ta ise.

      Ja nüüd ootas Damien, et Beth vahetaks lihtsalt leeri. Nii nagu ta oli vahetanud õppeaineid. Aga kuna see valaks veelgi õli tulle ja Beth teadis, mida ta pidi tegema…

      „Nii et selles asi ongi, mis? Seda sa tahtsidki mulle rääkida – et vahetad klassi?”

      Beth üritas sisse hingata. Poiss laskis sellel paista nii tühisena, kuid siiski nii inetuna. Ta sõnad muutusid vaevukuuldavaiks. „See tähendab, et meil on koos ainult üks õppeaine.”

      „Ma tean. Parim asi B-klassi juures on see, et see tähendab McKinley nägemist ainult kord nädalas.” Ta vaatas tüdrukule ainiti otsa. „Sa tahad nii meeleheitlikult minust eemale pääseda?”

      Bethile poleks miski rohkem meeldinud, kui et Marc Duncannon võiks igavesti tema ellu jääda. Kuid, nagu selgus, ei tule sellest midagi välja. Süütunne käristas ta sisemust ning paks kaitsekilp langes tagasi oma kohale. „Maailm pöörleb mitte sinu, vaid päikese ümber, Marc.”

      Poisi nägu kahvatas ning süütunne ründas nüüd sügavamalt, hakates järama ihu tüdruku südame ümber. Tõde oli see, et Marc Duncannon pöörles hoopiski Beth Hughesi ümber ja oli seda alati teinud. Või veel õigem oleks öelda, et nad mõlemad pöörlesid mööda keerulisi läbipõimunud orbiite. Ning et see oli nende mõlema vanemate arvates tervisele kahjulik.

      Marci jaoks.

      Kui nii oleks arvanud ainult poisi napakas ema, poleks Beth vaevunud selle üle teist korda mõtlemagi. Kuid ta enda ema oli sellega nõustunud ja isa samuti. Ja Russell Hughes ei saanud ju mitte iialgi eksida. Pärast pikka pisararohket jutuajamist oli Beth andnud isale ausõna, et laseb oma tunnetel Marci vastu mõneks ajaks jahtuda. Eks siis ole näha, mis saab. Ja siiani polnud Beth veel kunagi oma sõna murdnud.

      „Kui sa ei tee seda selleks, et McKinleyle lähemal olla, ega selleks, et minust kaugemale pääseda, siis miks sa seda teed?”

      „Miks ei võiks ma seda lihtsalt enda pärast teha? Sest et ma tahan?”

      „Sest sina ei tee otsuseid niimoodi, Beth. Pole kunagi teinud. Sa mõtled plaanid läbi. Ja siis viid need täide.”

      „Ju ma olen siis ümber mõelnud. Juhtub.”

      Mitte sinuga. See oli tugevalt ja selgelt poisi näole kirjutatud. Kas ta ütleb nüüd, et Beth valetab?

      „Ja ülikool? Bioloogia?”

      Sügaval Bethi rinnas pigistas üks rusikas. Olgu ta neetud, et ei lase Bethil lihtsalt minna. Miks ta sellega nii kõvasti peale pressib? Sunnib Bethi talle veel rohkem haiget tegema? „See oli sinu unistus, mitte minu oma.”

      Poiss pilgutas silmi ja jäi teda ainiti vahtima. „Kogu selle aja järel? Oled sellega tegelnud kolm aastat.”

      Beth kehitas õlgu, teeseldes ükskõiksust, mida ta absoluutselt ei tundnud. „Vahepeal paistis see täitsa hea mõte olevat.”

      „Kuni leidsid midagi paremat. Või peaksin ütlema – kedagi?”

      „Asi pole Damienis. Ma ju ütlesin sulle.” Marc astus lähemale ja Beth taganes vastu raamatukogu seina. Millal ta küll nii suureks oli kasvanud?

      „Ma tean, mida sa mulle ütlesid. Ma lihtsalt ei usu seda.” Poiss kõrgus ta kohal. „Me oleme kaheksa aastat sõbrad olnud, Beth. Poole oma eluajast. Ja sina kaod lihtsalt minema samal hetkel, kui üks populaarne poiss siia nuuskima tuleb? On sul tõesti nii meeleheitlikult kiindumust vaja?”

      Raamatukogu sein pressis ennast vastu Bethi selga. Ta teadis, et poiss saab haiget, ning teadis, et haiget saades hakkab ta sõnadega ründama. Beth oli näinud teda emaga niiviisi käitumas. „Inimesed muutuvad, Marc. Me kõik kasvame suureks. Võib-olla oleme lihtsalt lahku kasvanud?”

      „Ma tean, et muutud, Beth. Olen sind vaadanud.” Ta silmisse ilmus tume punakaspruun läige ja pilk libises üle tüdruku pealaest varbaotsteni. Beth polnud kunagi varem olnud rohkem teadlik oma muutuvast kehakujust. Siis lõrises poiss: „Ma poleks iial arvanud, et muutud selliseks klišeeks.”

      „Ma lihtsalt… mul lihtsalt on natuke ruumi vaja. Oleme nii kaua elanud teineteise taskus, et isegi ei tea, mismoodi kellegi teisega koos olla. Või kes me oleme, kui pole parajasti koos.”

      Valed, valed…

      Poisi norsatus oli inetu. „Ära proovi seda eneseleidmiseks maskeerida. Asi on hoopis selles, et kooli vingeim kutt tahab mängida kooliplikaga. Ja sina neelad alla nii konksu, nööri kui ka õngetina.” Ta haaras tüdruku näo oma peopesade vahele ja kummardus tema poole.

      Beth pilgutas silmi ja ta süda hakkas poisi lähedusest metsikult kloppima. Ei, asi on selles, et su ema palus mul sind vabaks anda. Anus mind. Ta tahtis karjuda seda näkku, mida tundis sama hästi kui enda oma. Kuid ta ei suutnud. See oleks Marci tapnud, kui ta oleks teada saanud, mida ta oma ainsa elusoleva lapsevanema arvates väärt on.

      „Sa suudad saavutada kõik, mida tahad, Marc. Selleks ei pea mina su kõrval olema. Meil on terve maailm, mida avastada.”

      Poiss kummardus veel lähemale. Pinge Bethi kehas neis kohtades, kust Marc seda puudutas, ei olnud hirm. Marc oli ainus isik siin planeedil, kellest ta kõhklematult uskus, et too ei teeks talle iialgi haiget.

      „Mis meil siis viga on, et me ei saa seda koos avastada?” uratas poiss ja ta rind kerkis raskelt, kui ta end vaos hoidis. „Meil on ühine minevik. Meie vahel on side. Mida niisugust on McKinleyl, mida minul ei ole?”

      Tal pole kaljukindlat sidet. Pole keerulist minevikku. Pole vanemaid, kes Bethile peale käiksid, et ta poisist eemale hoiaks.

      „Ma palun ainult natuke ruumi, Marc. Mis selles halba on?”

      Marci nägu tõmbus kõveraks ja ta vandus. „Olen sulle kaks aastat ruumi andnud, Beth. Kui oleksin seda juba varem teinud, võib-olla ei seisaks ma siis praegu siin, et oma parimalt sõbralt hundipassi saada.”

      Ja siis äkki oli ta suu tüdruku suul ja ta keha pressis Bethi selja vastu raamatukogu kõvast paekivist seina. Tüdruk jäi ta tugeva rinna vastas jahmatusest kangeks ning poisi käed liikusid allapoole, et sasida ta juukseid ja hoida nägu ründavate huulte ees paigal. Beth hõljus poisi lõhnas, tema vihases kuumuses, tema täiuslikus kogenud suudluses. Poisi hõõguvkuuma suu senitundmatus liikumises oma suul ja ta keha raevukas surves. Ning siis sulas nende kehade peadpööritav tunne üheks, poisi suured käed liikusid Bethi kukla taha, et kaitsta ta pead muhkliku seina eest tema taga, ning ta huuled nihkusid ja muutusid tüdruku suul pehmeteks.

      Ja

Скачать книгу