vaal, Beth. Ta vajab abi. Mul pole aega sind lõbustada.”
Beth surus maha ärrituse, mida mehe lahkusetud sõnad tekitasid. Ta on siin selleks, et aidata kaasa oma paranemisprotsessile, mitte lõbusalt aega mööda saata. Kas ta oleks muidu siis üldse seda läbi tegema hakanud? „Mul on vaja ainult minutit…”
Mees kõndis teda ignoreerides juhipoolse ukse juurde ja tõmbas selle ühe ropsuga lahti. „Vaalal võib seda minutit mitte olla. Olen niigi juba sinu pärast viivitanud.”
Beth langetas otsuse ühe silmapilguga. Tänane siiatulek oli talle juba nii palju maksma läinud; ta ei saanud lasta mehel lihtsalt minema kõndida. Kes teab, ehk leiab Beth endas vaprust uuesti alustada? Ta spurtis ümber auto kaassõitjapoolse ukse juurde ja hüppas sisse samal hetkel, kui mees selle käivitas. Lähedalt vaadates ja kinnises kabiinis oli mees isegi veel suurem, kui ta eemalt vaadates tundus.
„Mine välja, Beth.”
Muidugi sobis see hääl praegusele Marcile. Madal, kähe. Kuid olemuselt endiselt Marc. Just see Bethi ligi tõmbaski. „Mul on tarvis sinuga rääkida. Kui pean seda tegema käigu pealt, siis teen. Maksku mis maksab.”
Mees lausa lõrises: „Sa raiskad aega.”
Viimaks murdis viha läbi Bethi hoolikalt säilitatud välisilme. „Ei, sina raiskad, Marc. Sõida!”
Marc Duncannon keskendus sellele, et hoida käsi rooliratta külge liimituna, tsementeerides need kinni kõvemini kui merikarbid rifil. Mida kõvemini ta kinni hoidis, seda vähem käed teda reetes värisevad. Ta ei tahtnud, et naine saaks vähimatki aimu sellest, kui vapustatud ta on.
Beth Hughes.
Tal oli ikka seesama sale sportlik kehaehitus kui lapsena. See sobis talle endiselt, kuigi pani Marci imestama, millal ta viimati süüa sai. Needsamad kõrged kulmud, sirge nina. Täidlased korallhuuled. Ta oleks Bethi ära tundnud isegi siis, kui too poleks rääkima hakanud ja ta poleks kuulnud jälle neid mahedaid toone, millest oli mälestustena juba loobunud. Ent siiski oli naise hoiakus midagi väga väsinut. See, mismoodi ta pikad tumedad juuksed surmigavast sirgest juukselahust löödud ilmel allapoole rippusid. Nagu teeks ta oma parima, et mitte silma paista. Väga eba-bethilik. Ta oli alati nii edev tüdruk olnud.
Nüüd nägi ta välja vägagi sedamoodi nagu Marci ema vaevatud välimus viimasel korral, kui Marc teda näinud oli. Ta pigistas hambad kokku ja vajutas kõvemini gaasi, kihutades mööda pikka rada, mis viis ta kodunt rannikuäärsele maanteele.
Ja nüüd oli ta masin läbi imbunud Bethi iseloomulikust lõhnast. See pidi olema seesama ihukreem, mida ta kõigi nende aastate järel ikka veel kasutas. Midagi kookospähkliga. Keemiavaba. Julmusevaba. Lõhn, mis Marci jaoks seostus suve, supelrandade, bikiinide… ja Bethiga. Lõhn, mille hajumine autopolstrist võtab ilmselt nädalaid.
Samamoodi nagu oli võtnud kuid, et tüdruk viimaks ometi oma mõtetest välja tõrjuda. Või ei, ta tundis nüüd, kuidas iga väiksemgi osa temast pingule tõmbub. Paistab, et see mälestus oli vaid uinunud. Sügavale maetuna. Piisas kahest sekundist naise juuresolekust ja pooled lapsepõlvemälestused voogasid tulvaveena kohale.
Niipalju siis eluga edasiminekust.
Ta keskendus ees olevale teele.
Silmanurgast nägi ta tüdruku kõverdunud suud, täidlasi huuli purevaid hambaid. See vana harjumus tabas Marci nagu hoop kõhtu. Bethil oli kombeks nii teha, kui ta mõnd probleemi lahendas või Marci üle kavaldada üritas. Kuid vanasti polnud see tal õnnestunud ning need huuled kaardusid hoopis üheks tema südameid murdvaks naeratuseks. Aga täna mitte. Tüdruku huuled avanesid ja ta tõmbas sügavalt hinge, valmis paiskama Marci pihta kõik selle, mida ta temalt tahtis.
„Mis ajast sa vaalade päästjaks oled hakanud?”
Üldse mitte see, mida Marc oli oodanud. Ja miks kostab Bethi hääl sama segadusse aetuna, nagu Marc ennast tunneb? Temal on ju siin esimene sõna öelda. Küsimus hämmastas teda piisavalt, et vastata: „See on osa lõunaranniku elust. Ja mina olen lähim koolitust saanud maaomanik.”
„Kas selleks siis koolitatakse?”
„Kogemuste kaudu.”
„Mitu korda sa seda juba teinud oled?”
„Viis. Kaks korda eelmisel aastal. See rannikulõik on selle poolest kurikuulus.”
„Miks just siin?”
Viisakas seltskondlik vestlus mõjus Marcile tapvalt. Eriti selle ühe isikuga, kellega tal polnud seda kunagi tarvis läinud. Kas niimoodi nad nüüd suhtlevadki? Ehk oleks Bethi mitte kunagi enam näha olnud parem võimalus. Ta kehitas õlgu. „Keegi ei tea.”
Tekkis vaikus, tihke ja mudane. Marc aeglustas käiku ja pööras rooliratta järsult paremale. Nad põrklesid asfaldilt maha halvasti sillutatud paekivist teele ja võtsid suuna ookeani ääretu avaruse poole. Kaarekujuline laht ilmus nende ette nagu elektrisinine poolkuu.
„Kui kaua aega võtab, et sinna jõuda?” küsis Beth pinevil häälega.
Marc võis sõna otseses mõttes tunda, kuidas Bethi aju töötab. Naise süda kloppis. Vibratsioon lähtus temast lainetena ja põrkas otsejoones kokku pingelainetega, mida kiirgas Marc. „Umbes ühe minuti võrra rohkem, kui sa ütlesid endal vaja minevat.”
Beth märkas ta silmanurgast heidetud pilku. Tõlgendas seda õigesti. „Mul oli tarvis sind näha. Selgitada.” Ta selitas kurku. „Vabandada.”
Vabandada? „Mille eest?”
Naise suu tõmbus õhukeseks kriipsuks. „Marc…”
„Sõprussuhted lõppevad, Beth. Ikka juhtub.” Ta kasutas hoolimatut õlakehitust, et maha raputada osa pingest.
Naise silmad hiilgasid segadusest, kuid siis muutus ilme ning need hiilgasid otsusekindlusest, mida Marc polnud seal kunagi näinud. Täiskasvanud Bethis peab seega olema mõnevõrra vaprust. „Sellest hoolimata käisin maha pika maa, et sind vaatama tulla. Tahaksin nüüd öelda, mida mul on tarvis öelda…”
Land Cruiser hüppas teerajalt väikestele liivaluidetele ning Marc manööverdas auto servale nii lähedale, kui ohutult teha sai. Kuusirbikujuline valge rand laotus nende ees, kohtudes Lõunaookeani sinaga. Järgmine peatus – Antarktika. Nende all liival, umbes kahekümnejalase vahega, veerlesid ja vähkresid madalas vees kaks tumedat kogu.
Kaks vaala. Marc vandus sosinal.
„Su seletused peavad ootama, Beth. Mul on töö teha.”
TEINE PEATÜKK
Beth heitis ainsa pilgu rannal avanevale vaatepildile ja läks liikvele. Oli möödunud kaks aastat – ta vajadused saavad veel natuke aega oodata. Need loomad ei saa.
Marc haaras satelliittelefoni ja hakkas numbrit valima, ise juba tagasi auto poole joostes ja käigu pealt riideid seljast koorides. Selleks ajaks, kui ta oli T-särgi ja teksad maha saanud, teatas ta juba kellelegi maakonnas randa uhutud vaalade arvu ja asukoha ning palus neil appitulekuga kiirustada.
Beth tegi oma parima, tõstes kiiruga asju autost välja, et Marcile mitte ammulisui otsa vahtida. Kunagi kõhnuke Marc Duncannon oli nähtavasti hulga aega jõusaalis veetnud. Selles osas, kus tõsteti raskusi. Bethi kõht tõmbus kõige harjumatumal
