keele, tundetulv voogas ta ümber ja mattis enda alla kõik muu. Bethi keha lahvatas lõõmavasse elusse, hormoonid mässasid ja plahvatasid nagu tulehakatis nende ümber.
Vastupandamatult võimas ja tundmatu oli see miski, millest Beth polnud ealeski lubanud endal unistada. Seda tahta.
Marc.
Äkki oli Beth vaba ja Marc vankus ta meeleheitliku tõuke sunnil tahapoole. Tüdruk tõstis väriseva käe, et keelata tal lähemale tulla. Marci nägu muutus süngeks, kui ta Bethile otsa vaatas.
„Kas McKinley teab, et sa niimoodi suudelda oskad?” Ta rind kerkis ja vajus raskelt.
Kust võiks ta teada? Nad pole kunagi suudelnud. Beth pole kunagi kedagi suudelnud. Tänaseni.
Ta tõmbas rusikas käega üle oma suu. „Ära mitte kunagi…” – tee seda jälle, pane mind jälle niimoodi tundma – „…mind enam puuduta.” Tüdruku hääl oli kähe ja madal ning jahmatavalt võõras.
„Beth…”
Terve maailm emotsioone sööstis peale ja paiskus pritsmetena laiali. „Ära mitte kunagi enam… minuga räägi.”
Marci kulmukortsutus süvenes veelgi. „Sa ei taha ju öelda, et…”
Tüdruk tõstis piinatud silmad tema poole. „Miks ma pean koos sinuga olema kas kõik või mitte midagi? Tahtsin lihtsalt natuke ruumi, Marc. Ruumi meile mõlemale, et saaksime avastada, kes me oleme. See on kõik. Kas arvasid, et suudad mind igavesti ainult enda jaoks hoida?”
„Ma tean, kes ma olen. Ja ma arvasin, et teadsin, kes sina oled. Aga vist mitte.” Ta ületas väikese lagendiku kahe sammuga. „Sa tahad ruumi, Elizabeth? Väga hea. Võta nii palju, kui sul vaja läheb. Kui sa nii väga meeleheitel oled, siis soovin sulle õnnelikku elu koos McKinleyga.”
Ja siis oli ta läinud.
Bethi parim sõber.
Nagu metsikus tuules visklevale tuulelohele oli Beth püüdnud anda talle pikemat köit, võimalust kõrgust võtta, kuid selle asemel oli ta ennast täiesti vabaks kiskunud ja minema läinud. Bethi sõrmed vabisesid, kui ta oma paistes huuli puudutas, ning ta libises raamatukogu karedat seina mööda allapoole, kuni jäi sinna pisarateta, tunneteta, tühja tombuna kükitama.
ESIMENE PEATÜKK
Kümme aastat hiljem Lääne-Austraalia lõunarannikul
Kes oleks osanud arvata, et vaikusel on nii palju varjundeid?
On olemas sügavmust vaikus hilja öösel Lääne-Austraalia tähtede all, paljude miilide kaugusel igast asustatud punktist. Bethi lagunenud küünistuudios laiutav maalähedane roheline vaikus, mida lõhuvad vaid värvilahvatused ta viimastel kunstitöödel. On uuesti avastatud beeživärviline vaikus ta pea sees, kus varem lärmasid hääled ja mõtted, mis nüüd on vaibunud mõnusaks huminaks.
Ja on veel üks vaikus…
Peaaegu keemistemperatuuril punane vaikus, mida hoovas mehe poolt, kellel polnud eriti hea meel teda näha. Ega Beth kujutanudki ette, et võiks olla. Sellepärast oligi ta seda nii kaua edasi lükanud. Eimillegi kohutav heli kajas läbi südamelöökide, mis kumisesid ta kõrva trumminahal. Ta köhatas kurgu puhtaks.
„Marc.”
Mees võis küll olla poole suurem poisist, keda Beth mäletas, kuid Marc Duncannonit reetsid kaks iseloomulikku tundemärki. Üks neist oli see viis, mismoodi ta seisis, kui oli valvel, jalad harkis, nagu valmistuks füüsiliseks kallaletungiks.
Lihaselised käsivarred libisesid märkamatult laiale rinnale risti, kui ta jätkuvalt sõnagi lausumata naisele otsa vaatas. Musta huumori puhang haaras Bethi, sööstes täitma seda tühikut ta sisemuses, kuhu ta polnud lubanud koguneda tundeil. Samal ajal, kui Marc oli kasvatanud endale kümne aastaga võimsa laia rinna, ei olnud Beth selles piirkonnas kuigivõrd suurem kui sellel korral, mil Marc teda viimast korda nägi. Veel üks pettumus vaesele mehele.
Siiatulek tundus äkki erakordselt halva mõttena. „Kas sa ei kavatse isegi tere öelda?”
Mees noogutas kähku, pingul huuled keeldusid avanemast. „Beth.”
Üksainus kivikõva sõna, kuid see oli pilgeni täis tähendusrikkust ning pani oma tämbriga hinge kinni. Rohkem, kui Beth oli temalt saanud viimase kümne aasta jooksul. Täielikus kontrastis viisiga, kuidas tal oli kombeks olnud lausuda tüdruku nime. Beth. Betho. Bethlehem. Neil oli olnud terve lühike eluaeg, et teineteisele tobedaid hüüdnimesid mõelda. Poiss oli üksainus kord öelnud talle Elizabeth. Sel päeval, mil ta teda suudles.
Päeval, mil Beth oli purustanud ta südame.
Naine neelatas, et vabaneda klombist, mis takistas hingamist. Et vabaneda erutusest, et ta on jälle siin – Marciga koos. „Kuidas sul läheb?”
„Olin just välja minemas.”
Hea küll… Beth oli end ette valmistanud külalislahkusetuks vastuvõtuks, kuid Marcist kiirgavana tundus see ikkagi nii võõras. „Mul oli kõigest tarvis… Ma tahaksin paari minutit. Palun?”
Mehe pähkelpruunid silmad pöördusid kohe kõrvale, kuid ime, et ükskõik milline osa temast liigub, näis ka ülejäänu üles sulatavat. Kogu ta keha paindus ning ta jätkas varustuse laadimist oma nelikveolisse. Beth riskis lähemale minema hakata, kuid ta hingetõmbed muutusid aina lühemaks, sedamööda kuidas vahemaa vähenes, kuni ta pidi viimaks valima, kas lõpetada lähenemine mehele või teha viimane hingetõmme oma elus.
Meest uuesti näha oli seda peaaegu väärt.
Marc heitis sõnad tema poole nagu haivõrgu, et ta sellesse takerduks, enne kui liiga lähedale jõuab. „Sa võid seal ju seista, suu ammuli, aga sa võid ka aidata mul Cruiserit laadida.”
Beth rübeles kohmakalt aitama, jahmunud nii suurest hulgast sõnadest järjest. See polnud sõbralikkus. Kuid see polnud ka vaikus. Ning arvestades, et see võis olla ainus võimalus, mis talle antakse, tõttas ta seda vastu võtma.
„Käisin su vanas majas. Naabrid ütlesid mulle, kust sind leida,” hakkas ta puterdama. „Kuulsin su emast. Mis juhtus? Te olite ju nii lähedased…”
Oh, need nii tuttavad silmad tõusid raskete laugude all ja jäid talle otsa vaatama. Pinevad ja intensiivselt… täiskasvanulikud. „Kas sa seda tulidki küsima kogu selle pika tee?”
„Ei. Mul on kahju…” See oli vilets vabandus, aga mida muud sai ta öelda?
Mees pöördus tema poole ja ajas end tusaselt sirgu. „Mille pärast, Beth? Et ette teatamata siia ilmusid või et kümneks aastaks maa pealt kadusid?”
Kuidas sai Beth küll unustada, milline otsekohene kõneviis Marcil on? Ta tegi vabiseva hingetõmbe. „Sellepärast ma tulingi. Tahtsin seletada…”
Mees liikus taas paigast. „Pead siis seletama üks teine kord. Nagu ütlesin, olin just ära minemas.”
Beth vaatas, kuidas mees viimased asjad oma tolmusesse musta Land Cruiserisse viskab. Satelliittelefon. Esmaabipaun. Kummiülikond. Ta kortsutas kulmu. „Kuhu sa lähed?”
Sünge pilk, mille mees Bethile laiade kulmude alt heitis, oleks pannud naise värisema, kui ta poleks palju halvemates olukordades viibides
