ümisema paari takti mingist loost.
„Kas Lynch rääkis sellest veel kellelegi?” küsis Mina. „Oli tal sõpru? Pereliikmeid, kellega ta veel vestles?”
„Ei, mitte kedagi.”
„Nii et ta rääkis nendest nägemustest ainult teile?”
Kenny kõhkles.
„Ta kõhkleb,” teatas plika.
„Ma näen,” ütles Mina.
„On üks vana naine,” jätkas Kenny. „Bernadette midagi. Maguire vist. Töötab ühes varjupaigas. Oli õpetaja või midagi sellist. Nüüd peab pensionipõlve, elab kusagil maal. Lynch rääkis temaga. Viimasel ajal pole teda eriti näha olnud. Arvan, et ta on lihtsalt liiga vana. Viimaste kuude jooksul nägin teda esimest korda mitu nädalat tagasi. Rääkis Lynchiga.”
„Arvate, et Lynch rääkis talle oma nägemustest?”
„Jah. Arvan küll.”
„Mis te arvate, kas Bernadette Maguire tappis ta?”
„Ee… ei. Ta on, nagu ütlesin – vana.”
„Vanainimesed võivad ka mõrvata.”
„Ma tean, aga…”
„Ta võis olla ninja.”
„Ta pole ninja, issand küll. Ta on kellegi vanavanaema.”
„Ma tahan, et mõtleksite hoolikalt selle peale. Kas olete teda iialgi mõõgaga näinud?”
„Mida?”
„Või visketähtedega?”
„See on naeruväärne.”
„Olete teda iial näinud riides nagu ninja? See oleks mulle olnud esimene vihje.”
Plika imes põsed sisse, et mitte kõvasti naerda.
„Mis võmm te küll olete?” küsis Kenny, kes oli resoluutselt mittelõbustatud.
„Selline, kes tahab meelekindlalt taolise müsteeriumi põhjani jõuda,” vastas Mina.
Uks avanes ja blond poiss torkas pea sisse. Kenny oli nii rabatud sellest, kuidas poisi juuksed püsti seisid ja seega jäi tal täielikult märkamata inspektor Mina jalgele tõusmine.
„Tänan teid koostöö eest,” ütles Mina ja läks kähku plika järel uksest välja. „Minu kolleeg tuleb varsti teie juurde.” Koridoris sirutas plika poisi käe välja ja küünitas sellega inspektor Mina poole, kui too ukse sulges. See klõpsus ja järsku jäi kõik väga üürikeseks hetkeks vaikseks.
Uks avanes uuesti. Sisse kõndis keskealine mees, kaasas märkmik. Inspektor Mina ja tema kaks teismelist õpilast olid kadunud.
„Hr Dunne?” ütles mees. „Mina olen inspektor Harris. Vabandust, et pidite ootama.”
„Ärge muretsege,” lausus Kenny veidi kahtlevalt. „Teine inspektor hoidis mind tegevuses.”
Inspektor Harris naeratas istet võttes heasoovlikult. „Teine inspektor?”
„See, kes just lahkus.”
„Hmm? Kes see siis oli?”
„Inspektor Mina.”
„Inspektor Teie?”
„Ei, Mina. See oli tema… Ta ütles, et see oli tema nimi. Möödusite just temast. Temaga olid kaasas üks praktikandist plika ja turris juustega poiss.”
Harris pilgutas Kenny poole silmi. „Ma ei möödunud kellestki, hr Dunne, ja ma olen praegu ainus kohuseid täitev inspektor.”
Kenny põrnitses teda. „Siis… kellega põrgu päralt ma just praegu rääkisin?”
3
Ristimine
Valküüria Kain hoidis oma väikest õde kätel ja lootis jumala nimel, et lõpetab päeva välja oksendatud beebipiima pritsmeteta. Ta jõudis vaevu politseijaoskonnast koju riideid vahetama ja üks topp muutus kandmiskõlbmatuks juba enne, kui nad üldse majast lahkusid. See oli veel kena topp ka. Sobis tema teksadega eriti hästi.
„Palun,” sosistas ta väikesele Alice’ile, „ära oksenda mu peale.”
Alice vaatas teda suurte siniste silmadega, kuid ei lubanud midagi.
Päikese käes veidike silmi kissitades heitis Valküüria pilgu kiriku poole. Alice polnud täna ainus ristitav, niisiis täitus see koht vadistavate, naervate peredega, kes videokaameratega iga kurinat ja ulgumist salvestasid. Ta võis olla erapoolik, kuid Valküüria siiras arvamus oli see, et ükski ülejäänud kolmest imikust polnud pooltki nii armas kui tema kolmekuune õde. Nad lihtsalt ei küündinud mõõdupuul tema lähedalegi. Kurb tegelikult. Need imikud olid juba kaotanud nunnusõja ja nad ei teaks seda veel mitu aastatki. Tõeline tragöödia.
Ta vaatas alla oma õe poole. „Sa ei tee kuigi palju, mis? Oled üsna piiratud selle koha pealt, mida enamik asju teeb. Emme ütleb, et pean muudkui sinuga rääkima. Et sa harjuks minu häälega. Nii et eks ma siis jätkan rääkimist. Mind on kaks, kas tead? On olemas mina, tegelik mina, ja siis minu peegelpilt. Peegelpilt näeb minu moodi välja ja räägib nagu mina ja käitub nagu mina, aga pole mina. See astub peeglist välja ja käib koolis ja teeb minu kodutöid ja, tõsi, vahel hoiab ka sind. Ja see mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi jätta sind millegi hoolde, millel puuduvad emotsioonid, aga ma olen üks tegus tüdruk. Olen jah.”
„Kui saad veidi vanemaks, hakkame lugema sulle jutte printsessidest ja võluritest ja maagiast ja laseme sul mõned aastad uskuda, et osa maagiast on päriselt olemas. Ja siis, see on nüüd see nõme osa, ütleme sulle, et enamik maagiast ei ole päris. Me räägime sulle, et inimesed ei suuda lennata ja nad ei saa üksteist kärnkonnadeks muuta ja pole olemas maagilisi, müstilisi koletisi. Aga kui see jääb meie vahele, siis hoopis see on üks suur vale. On olemas maagia, inimesed suudavad lennata, on olemas koletisi… Ainult et selle kärnkonnadeks muutmise koha pealt pole ma kindel. Aga kes üldse seda tahaks. See oleks rõve.”
Valküüria hakkas ringiratast kõndides oma ülakeha veidike kõigutama. „Kes on nunnu? Kes on nunnu? Sina oled, vot nii. Sina oled nunnu. Ja kes kõlab just praegu päris lollakalt? Mina, eks? Just.”
Ta vaatas alla, nägi imikut vastu vahtimas ja naeris. „Oh, issand, küll sa oled armas. Ma paluksin, et jääksid igavesti selliseks, aga see oleks veidi ebamugav, tead. Eriti siis, kui oled kohtingutel käimiseks piisavalt vana.”
„Meil on veider pere, sa tead seda? Ilmselt oled juba märganud. Emme on piisavalt normaalne, omal moel. Kui ta hakkab aga issiga rääkima, ilmub temas välja teistsugune külg – meeletult totu külg. Issi on talle halvaks mõjuks, nii on. Sest meie issi on veidrik. Mhmh. Nii veider, kui saab üldse olla. Onu Fergus on ka veider, aga mitte kenal moel. Tema on lihtsalt kogu aeg õel. Kahju, et sa Gordoniga ei kohtunud. Sulle oleks Gordon meeldinud. Ta oli lahe onu.” Tüdruk suudles imiku põske ja hoidis pead all. „Tahad saladust kuulda?” sosistas ta. „Meie suguvõsas voolab maagia. Sul võib olla maagiat. Ühel päeval suudad ehk teha kõike seda, mida minagi. Ühel päeval pead ehk võtma
