tegi veel ühe sammu ja sõrmus tema paremal käel tõmbus külmemaks.
„Keegi on siin surnud,” sosistas ta.
Aeglaselt ja ettevaatlikult astudes sisenesid nad elutuppa, kus igat pinda katsid väikesed portselankujukesed. Tugitoolis istus üks vana naine, kes oli vägagi surnud.
Leebesurm võttis revolvri välja.
„Oota üks hetk,” ütles Fletcher silmi pärani ajades. „Vaata teda. See oli loomulik surm. Ta oli vana. Vanainimesed surevad. Seda vanainimesed teevadki.”
Leebesurm raputas pead. „Siin oli veel keegi.”
Ta andis käega märku, et nad paigal püsiks ja lahkus toast. Fletcher vaatas küsivalt Valküüria poole, kuid too ei osanud teha muud kui mõistmatusest õlgu kehitada. Paari hetke pärast tuli Leebesurm tagasi ja pani relva ära.
„Kust sa tead, et siin keegi veel oli?” küsis Valküüria.
Leebesurm osutas peaga enda taha ja võttis samal ajal taskust väikese koti vikerkaarepulbriga. „Pane tähele kujukesi. Jubedad väikesed esemed, eks ole? Pisikesed keerubid, odavad ja maitsetud. Vaata, kuidas neid on armastuse ja hoolega paika sätitud, ühtlaste vahedega – kõik vaatavad väljapoole? Nüüd vaata neid enda kõrval.”
Valküüria vaatas alla. Kapi äärele oli asetatud huupi pisikesi pakse kujukesi, kes hoidsid käes harfe, väikseid vibusid ja nooli. „Need kukkusid maha ja keegi pani need ruttu tagasi. Keegi, kes ei hoolinud piisavalt sellest, et keerata need kõik näoga samasse suunda,” selgitas Leebesurm.
Ta mudis pulbris olevad klombid lahti. Seejärel võttis ta näpuotsatäie ja viskas selle õhku. See langes õrnalt väikse pilvena alla ja muutis samal ajal värvi. „Kasutatud on Adepti maagiat,” pomises Leebesurm. „Raske öelda, millist tüüpi. Aga see juhtus hiljuti.”
„Kui hiljuti?” küsis Valküüria.
Leebesurm pani koti ära. „Viimase kümne minuti jooksul.”
Fletcher kiikas üle õla. „Nii et ründaja võib endiselt lähedal luusida?”
Leebesurm tõmbas taas revolvri välja. „See võimalus püsib alati.”
Valküüria patsutas Fletcheri käsivart. „Ära muretse. Kui paha mees tuleb, kaitsen ma sind.”
„Kui paha mees tuleb,” vastas Fletcher, „kriiskan mina suures vapruses kiledalt, et tema tähelepanu kõrvale juhtida. Võin temas võltsi ohutusetunde tekitamiseks isegi vapralt minestada. See on sulle ründamise märguandeks.”
„Me oleme ikka suurepärane meeskond.”
„Ära ainult unusta kogu aeg mul ees seista,” lausus Fletcher ja karjatas siis. Valküüria võpatas ja Leebesurm keeras kannapealt ringi. Fletcher osutas aknale. „Õues!” pahvatas ta. „Paha mees! Õues!”
Leebesurm tormas edasi, tõukas käega õhku ja aken lõhkes õue poole. Ta kargas läbi ava, Valküüria ja Fletcher kohe kannul. Vihm vemmeldas neid ja muutis maapinna mudaseks. Üks musta riietatud kiilakas mees libises metsa viival rajal ja kukkus käpuli. Ta heitis kärmelt pilgu üle õla. Vennikesel oli pikk nina ja naeruväärne kitsehabe, mis lõppes hõredate viirgudena lõua all. Mees kohmitses millegi kallal, mida nad ei näinud, ja kargas siis püsti. Ta libises ja liugles, kuid jätkas jooksmist ning jättis enda järel maha ühe puust karbi.
„Tagasi,” kamandas Leebesurm. „Tagasi majja. Eluga!”
Valküüria jooksis esimesena ja kargas läbi katkise akna majja. Tüdruk maandus samal hetkel, kui Fletcher sisse teleportis. Leebesurm jõudis viimasena ja surus end vastu seina.
„Peituge,” sosistas ta.
Nad kükitasid.
Vihmajoad peksid maja. Valküüria söandas üles Leebesurma poole vaadata.
„Mis see on?” sosistas ta.
„See on karp,” sosistas Leebesurm vastu.
„Milline karp?”
„Puust.”
Valküüria põrnitses teda. „Okei, ma proovin siis niipidi. Miks me end karbi eest peidame?”
„Me ei peidagi. Me peidame end selle eest, mis on karbi sees.”
„Ja mis on karbi sees?”
„Kas mingi pea või?” küsis Fletcher.
„Seal on Katkeplikad.”
Ta piilus välja. Valküüria kergitas end pisut, et näha üle aknalaua. Puukarp istus teerajal muda ja vihma sees.
„Kes on Katkeplikad?” küsis ta.
„Kolmikud,” avas Leebesurm tausta. „Sündisid 1931. aastal. Kui nad said kuueaastaseks, üritas miski läbi nende siia maailma murda.”
„Läbi nende?”
„See istutas nende ajudesse seemne, muutis neid nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Tiris nad vaid sammukese võrra meie reaalsusest välja, üritas muuta neid kanaliks, mille läbi end ilmutada.”
„Millest me siin praegu räägime?” küsis Fletcher. „Näota Jumalast?”
„Ei,” ütles Leebesurm. „Ma ei usu. See oli midagi muud. Nende vanemad paanitsesid. Arstid ei suutnud aidata. Ärge unustage, tegemist oli 1930ndate Iirimaaga – see oli selle ümber arenevast maailmast ära lõigatud ja isoleeritud. Kõik arvasid, et kurat on lapsed üle võtnud. Nad proovisid üht vaimude väljaajamist teise järel, aga tüdrukute olukord läks ainult hullemaks. Siis kutsuti mind.”
„Suutsid sa aidata?” küsis Valküüria. Ta piilus uuesti. Karp oli endiselt lihtsalt karp.
„Nad jõudsid liiga kaugele kaduda,” vastas Leebesurm. „Kulutasid aasta aega agoonias, väänlesid ja kiljusid hullumajas, rihmadega voodite külge kinnitatud.”
„Issand jumal.”
„Nende vanemad käisid neid iga päev vaatamas. Laulsid neile lasteviise ja vanu iiri laule. Ma ei saanud midagi teha. Mis iganes olend neid kasutas, taipas vist, et plaan ei toimi. Niisiis see taandus. Läks minema, jättis nad üksi. Tüdrukud surid varsti pärast seda.”
„See on hirmus.”
„On küll.”
„Ja kuidas nad siis sinna karpi said?”
Leebesurm kehitas õlgu. „Nad tulid tagasi, eks? Ükski sel moel piinatud vaene hingeke ei saa rahus puhata. Neis pulbitseb liiga palju valu, millega ise toime tulla – niisiis peavad nad seda levitama. Vähemalt nii arvan mina. Tõde on selline, et keegi ei tea, miks nad naasid. Või miks nad inimesi tapma hakkasid. Aga nii juhtus.”
„Ja nad on karbis sellepärast, et …?”
„Kõik vajavad kodu.”
„Või nii. Ainult et ma pole päris kindel, miks me end nende eest peidame. Kui nad suudavad end sellesse väiksesse karpi mahutada, kui ohtlikud nad siis olla saavad?”
