vanemad, nõod, tädid-onud, sõbrad, naabrid – inimesed, keda ta tundis terve elu, ja inimesed, keda ta polnud iial kohanud, seisid grilli ümber ning põrnitsesid neid üksisilmi. Jutuvadin vaibus.
„Ee,” kohmetus Valküüria.
1 Viide kuulsale koomiksitegelasele, kes vihastades muutub rohelise nahaga koletuks meheks (tõlkija märkus).
6
Selana saladus
Esmaspäeva hommikul kõndis Selana Port mööda umbrohtu kasvanud rada, mis viis Nägudeta Jumalate kirikusse. Ta sisenes koputamata ja leidis selle väikeses kabelis palvetamas, pea põlvedel, silmad suletud. Väike mees, kes meenutas vägagi suslikut – tema nimi oli Prave. Naine ei teadnud ta eesnime ega huvitunudki sellest. Selana oli siin enne käinud vaid korra. Ja lahkudes kattis tema käsi veri ning teda saatis vajadus vabaneda ühest relvast.
„Uudishimu,” ütles Selana. Mehe punnsilmad volksatasid lahti ning ta kargas jalgele. „See mind siia tõigi. Kes, mõtlesin mina, oleks piisavalt jultunud, et kutsuda mind nii närusesse, pisikesse, tähtsusetusse jumalakummardamise kotta kui see. Kahtlemata, kinnitasin ma endale, ei saa see olla see mehike Prave – see vingerdav väike kärnkonnaline, kellel on kalduvus koledatele ülikondadele ja jubedatele särkidele.”
„Mis… mis mu särgil viga on?” puristas mees oma jorkširi aktsendiga, hääl selline nasaalne vingumine, et vallandas Selanas ürgse tungi midagi lüüa.
„See on oranž,” ütles Selana mehele. „See ei saa olla tema, mõtlesin ma. Sellel könnil pole selgroogu, millega kiidelda. Pole selga, millest rääkidagi. Kes siis? Kes tõmbaks selle suslikunäoga kärnkonnalise niite? Seega tõi mind siia uudishimu, härra Prave. Paljasta oma varjatud isand või riskid sellega, et mul hakkab põrguigav. Ma teen igavusest jubedaid asju.”
Prave jõllitas teda ümarate, märgade silmadega ja Selana kuulis teises toas aeglasi, mõõdetud samme – kontsakingad puidul. Selana teadis kohe, kes see on.
Sisse astus Eliza Skorn. Naine kandis musti pükse ning jakki. Ta lasi oma pikkadel punastel juustel näo ümber alla langeda ja raamida neid põsesarnasid ning huuli. Paljud mehed armusid Eliza Skorni ja unustasid ta kohe, kui ruumi astus Selana. See oli alles algus vaenule nende vahel.
„Selana,” sõnas Skorn naeratades.
„Eliza. Milline meeldiv üllatus.”
„Jäta nüüd. Vean kihla, et oled juba mitu kuud teadlik mu tagasitulekust. On ju nii?”
„Vahest kuulsin mingeid jutte.”
„Ja sa ei üritanudki ühendust võtta? Oleksime võinud kohtuda, meenutada varasemaid aegu, vahetada kõlakaid. Kes on elus, kes surnud, kes suremas – selliseid asju.”
„Vabandust, Eliza. Mul on väga kiired ajad.”
„Muidugi-muidugi, raamatukoguga. Pean mingi päev läbi astuma. Vaatama, kuidas see välja näeb. Kuidas sul läinud on? Oled sama imeilus kui alati.”
„Nagu sinagi, mu kullake. Mulle meeldivad väga su kingad.”
„On ju imelised, eks? Nägin neid ja lihtsalt pidin need saama. Kingade eelmine omanik polnud just valmis neist loobuma, aga ma võin vajadusel olla väga veenev.”
„Kas vasak on veel verine?”
„Ja ükski küürimine seda maha ei pese. Kuulsin, et oled niisiis endiselt reeturlik pagan? Sinu selg on ikka veel Tumedate Jumalate poole pööratud?”
„Nii kindlalt kui ka resoluutselt. Kohtusin paariga neist mõned aastad tagasi. Pole kuigi kenad, ei paganate ega ka jüngrite vastu.”
Skorn kehitas õlgu. „Kui Nägudeta Jumalad leidsid, et need jüngrid olid väärtusetud, olgu nii. Peame lihtsalt hoolitsema selle eest, et ülejäänud meist väärivad nende armastust järgmine kord, kui nad tagasi tulevad.”
„Järgmine kord? Oh, mu kallis Eliza, sa ei kavatse ometi sellega jätkata, ega ju? Nägudeta Jumalatel oli oma võimalus. Nad tulid tagasi ja saadeti jälle minema. Aeg edasi liikuda. Aeg valida mõni teine hobi, näiteks tikkimine või sarimõrvad.”
„Lollus. Nende tagasitulek, olgu see nii põgus kui tahes, oli märk sellest, et see on tehtav. Me vajame lihtsalt paremat organisatsiooni.”
„Ja seda pakud sina?”
„Loomulikult. Nägudeta Jumalate kirik peab muidugi laienema. Ei saa lubada, et meid nähtaks kogunemas sellistes lagunenud vanades kabelites. Peame esitama palve kõrgemale toetajatasemele. Siinkohal astudki sina mängu.”
„Siit peaks nüüd tulema midagi vaimustavat.”
„Me vajame alustuseks sinu ressursse. Mitte ainult raha, kuigi me võtame seda ka, kuid sinu sidemeid. Inimesi, keda sa tunned, Selana. Neid me tahame. Nemad saavad hankida meile seda, mida vajame. See saab olema hiilgav, kinnitan ma sulle.”
„Eliza, ma ei tahaks kõlada jämedalt, aga… tegelikult, ei, mind tõesti ei huvita. Eliza, ma tulin siia täna selleks, et leida, kellel on jultumust kutsuda mind ükskõik kuhu. Kui see oleks olnud ainult too nurgas kügelev suslikunäoga härrasmees, anuks ta enam-vähem just praegu armu. Aga et see olid sina ja kuna me oleme niivõrd head sõbrad, lahkun ma lihtsalt niisama. Oli imekena sind jälle näha.”
„Prave, ehk astuksid ette, nagu üks tubli väike suslik tegema peaks, ja ütleksid Selanale, mida sa mulle ütlesid?”
Prave astus ette, köhatas ja pühkis põlvedelt tolmu. „Poolteist aastat tagasi,” ühmas ta närviliselt, „olite siit just läinud. Vaatasin teid lahkumas.”
Osa Selanast tõmbus kohe pingesse, kuid ta ei teinud muud, kui pühkis ühe juuksekarva tagasi kõrva taha ja ootas kannatlikult.
„Kohtusite väljas Remus Ristiga,” jätkas Prave. „Vestlesite. Tema paistis… Ta paistis endast väljas olevat ja… Ma läksin välja ja peitsin end seina taha. Ma kuulsin, mida Rist ütles. Enne, kui teie teda tulistasite.”
„Sa mäletad Risti sõnu?” küsis Skorn Selanalt. „Vean kihla, et mäletad. Tema sõnul andsid sina Luuker Leebesurma naise ja lapse Nefarian Serpini kätte. Tema kinnitusel viisid sina nad kindlasse surma.”
Selana vaatas neid mõlemat ja noogutas aeglaselt. „Või nii,” nentis ta.
Skorn naeratas jälle. „Vaata tema nägu, Prave. Kas pole üks jumalikult ilus näolapp? Kas pole see kõige imeilusam nägu, mida eales näed? Aga ilu võib nii petlik olla. Teda praegu vaadates ei aimaks sa kunagi, et ta arvutab parasjagu välja kõige efektiivsemat viisi meie maha nottimiseks, eks? Nendes jahmatavalt helesinistes silmades ei peitu ainsatki vihjet. Kui me paremini ei teaks, jõllitaks me endiselt teda, ning armuks ikka ja jälle. Aga tema võiks otse meie juurde sammuda, meid südamesse pussitada, ja me ei näeks seda eales ette. Seda üksnes selle imeilusa silmnäo tõttu.”
„Aga meie teame paremini, eks, Prave? Meie teame paremini, sest mina tunnen Selanat. Ma olen tundnud teda kaua-kaua. Olime kord lahutamatud. Tegime kõike koos. Olime nii lähedased, et suutsime üksteise mõtteid peaaegu lugeda.”
„Kas suudad ka praegu minu mõtteid lugeda?” küsis Selana.
Skorn
