tõesti ei näe, et mul oleks mingit muud valikut või kuidas?”
„Ei, tõesti pole.”
„Siis ma nõustun sinu tingimustega,” lausus Selana. „Tavaliselt pressin välja mina, nii et vähemalt saan ma huvitava kogemuse selle kohta, mis tunne on seista teisel poolel.”
„Mul on hea meel, et sellega nii kenasti lepid.”
„Oh, kallis Eliza, me oleme ju professionaalid, eks? Anda lubadus muutuda isiklikuks oleks loomusele andestamatu aps. Muuseas, ma valetasin ennist. Need kingad sinu jalas on kohutavad.”
Skorn naeris ja vangutas pead. „Oh, Selana. Tundsin sinust kohutavalt puudust.”
„Ja mina sinust, Eliza. Aga ära muretse. Järgmine kord sihin paremini.”
Skorn plaksutas käsi. „Imetore! Imetore!” Käed rinnale surutud, kõndis ta ruumist välja. „Võtame ühendust, mu arm! Ja sulle meenub veel, kuidas asjad varem käisid – Skorn ja Port, jälle koos! Maailm veel väriseb!”
Selana jälgis ta lahkumist ja keeras siis ümber. Ta lahkus kirikust Prave’i poole pilkugi heitmata. Kui Selana taas värske õhu kätte astus, läksid ta silmad kissi ja lõug tõmbus krampi.
Selana veetis paar järgmist tundi oma korteris istudes ja erinevaid stsenaariume peast läbi lastes. Tema ainus valik tundus Eliza Skorni tapmine, kuid sellega kaasnesid teised probleemid. Esiteks tagaks Skorn leidliku inimesena kindlasti viisi, kuidas oma enneaegse surma korral süüdistavat infot avaldada. Teisalt ei osutu tema tapmise tegelik teostus lihtsaks. Skorn oli võimas vastane ja mitte selline, kelle puhul saaks Selana sada protsenti kindel olla, et suudab ta omal jõul kõrvaldada. Peamine probleem kõige selle juures oli aga see, et Selanal oli kuradi palju kaotada, kuid Skornil peaaegu mitte midagi. See seadis Selana automaatselt nõrgemale positsioonile. Ja kui üldse miskit leidus, mida Selana südamest vihkas, oli selleks nõrk positsioon.
Keegi koputas uksele. Selana lõi pilgu üles ja viipas uksepiidale uuristatud sümbolile. Üks ukselõik temapoolsel küljel muutus läbipaistvaks. Selana nägi, kuidas Valküüria vahetas paar sõna Leebesurmaga enne, kui viimane raamatukogusse suundus. Valküüria pöördus tagasi ukse poole ning jätkas ootamist. Kumbki ei paistnud kuigi maruvihane ja seega pidas Selana ukse avamist ohutuks.
„Tere, mu kullake,” siristas ta Valküüriat kõige soojema naeratusega tervitades. „Tule sisse, tule sisse. Räägime tähtsatest asjadest enne, kui Leebesurm meid segama hakkab. Näed välja sama imeilus kui alati.”
Valküüria naeratas vastuseks ja sammus oma tavapärases mustas riietuses sisse. „Oleksid pidanud mind eile nägema, Selana. Saabusime Fletcheriga mu õe ristimisele mudast tilkudes.”
„Iiri ilm pole teleportatsiooni suhtes helde. Kuidas sul õnnestus seda selgitada?”
„Vihmutisüsteem, lillepeenar, kadunud koer – polnud kerge. Viimaks pommitasime aga kõigi piisavalt vastuoluliste detailidega ja nende arust oli kergem meid lihtsalt rahule jätta.
„Ah, see salajase identiteedi säilitamise needus,” poetas Selana.
Valküüria istus uhkelt graveeritud, kaheksateistkümnendast sajandist pärit laua taha – tavaliselt kutsuti sellist värki antiigiks, kuigi Selana oli sellest palju vanem. „Läksime kokku Katkeplikadega,” lausus Valküüria.
Selana kulm tõusis kriipsuvõrra. „Kuidas te pääsesite?”
„Saime nad Leebesurmaga karpi tagasi.”
„Heldus küll, see avaldab tõesti muljet.”
„Üritame tuvastada meest, kes nad lahti päästis.”
„Vabandust, Valküüria, mina sind aidata ei saa. Kui ma viimati Katkeplikadest kuulsin, oli neid nähtud Uus-Meremaal oma kümme aastat tagasi. Mul pole õrna aimugi, kellel sellest ajast peale neile ligipääs on olnud. Kui ma ütlesin, et peaksime rääkima tähtsatest asjadest, ei mõelnud ma loomulikult seda.”
Valküüria naeris vaikselt ja tõstis jala üle põlve. „Sa tahad Fletcherist kuulda?”
„No muidugi. Mõned vaatavad asenduspõnevuse saamiseks televiisorit. Minul pole vaja muud, kui sinuga vestelda. Kuidas Fletcher siis neil päevil on? Lisaks sellele, et on mudane?”
„Ta on äge.”
„Ajab sind endiselt närvi?”
„Vahetevahel.”
„Ja kuidas läheb salapärasel teisel isikul?”
Valküüria pea vajus norgu. „Kui ma ainult poleks sulle temast rääkinud.”
„Oh, ole nüüd. Sa oled mulle vaevu midagi rääkinud. Ent täna on see päev, kui sa mulle kõik paljastad. Ma tajun seda. Tunnen ma seda isikut? Poiss või tüdruk?”
„Poiss,” vastas Valküüria ja kortsutas seejärel kulmu. „Noh, ma tegelikult ei tea, kas teda saab poisiks kutsuda. Meessoost. Kahtlemata meessoost. Ma ei tea, mida ma… Kui ma ütlen, et keegi on veel, siis ei mõtle ma, et see on keegi, kelle pärast ma Fletcheri maha jätaks, aga… Kas asjaolu, et keegi on veel, ei tähenda siis juba midagi? Kas see ei tähenda, et minu tunded Fletcheri vastu pole nii tugevad kui…”
„Tema tunded sinu vastu?”
„Noh, jah.”
„Aga see pidi alati juhtuma, eks? Et tema tunded sinu vastu oleks sügavamad kui sinu omad tema vastu?” Selana võttis istet. „Muide, ma naudin seda meeletult.”
Valküüria paistis hämmeldunud. „Naudid mida?”
„Mul pole kunagi lapsi olnud,” tõdes Selana, „ja minu kõrval pole head sõpra seisnud juba sajandeid. Selline vestlus on minu jaoks imeline. Nii, ütle mulle nüüd tõtt – oled sa pannud toime surmapatu?”
„Ee, see sõltub,” ebales Valküüria. „Mis on surmapatt?”
„Oled sa Fletcherile armastust avaldanud?”
„Oi,” hüüatas Valküüria ja vajus taas längu. „Jah.”
„Oi-oi.”
„See oli ammu, aga… ma ei mõelnud seda nii. Mitte eriti. Aga ma ütlesin seda ja tema sai sellest aru nii, et olen temasse armunud. Ma pole seda sellest peale maininud. Ma lihtsalt… Mina ei tea.”
„Mängid sa Fletcheri südamega, kullake?”
„Üritan mitte.”
„Ja see teine mees?”
„Mul pole mingit huvi ka temaga suhte hoidmise vastu,” tunnistas Valküüria.
„Ka?”
„Kuidas palun?”
„Sa ütlesid, et sul pole mingit huvi ka temaga suhte hoidmise vastu. See vihjab, et sul pole huvi ei tema ega Fletcheriga suhte hoidmise vastu.”
Valküüria näis ehmunud. „Ma… Seda ma ei mõelnud.”
„Hakkab sinu suhe Fletcheriga lõppema?”
Vaikus
