kes esitaks sulle väljakutse. Sa vajad kedagi endast paremat. See ongi ju armastus, kas tead. Armastus tähendab leida keegi, kes on sinust parem ja siis elu eest tema külge klammerduda.”
„Kõlab raskelt.”
„Head asjad meie elus ongi sellised. Aga sina ei otsi armastust, ega ju? Muidugi mitte. Milline sinuvanune tüdruk otsiks? Sa ihaldad lõbu. Sa tahad kedagi… vapustavat. Jah?”
„Jah.”
„Kui kaua sa Fletcheriga käinud oled?”
„Poolteist aastat vist.”
„Kui sa temast hoolid… Ma tean, et hoolid – siis ei taha sa talle haiget teha. Aga aeg möödub ja tunded süvenevad. Ja siis kinnitab kanda tõeline valu. Kas viid Fletcheri ballile?”
Valküüria pilgutas silmi. „Millele?”
„Reekviemiballile, kullake.”
„Oi. Ee, ma ei tea. Kas ma üldse lähen sinna? Leebesurm ei öelnud midagi.”
„Muidugi lähed. Sa päästsid ju maailma või kuidas?”
„Noh, jah, aga Reekviemiball tähistab Mevolentiga peetud sõja lõppu. Minul polnud sellega midagi pistmist.”
„Arvad sa tõesti, et sul lubatakse see mingi tühise detaili pärast vahele jätta? Kui sa sel aastal ei lähe, pead veel kümme aastat uue balli saabumist ootama. Kuule, see ei lähe mitte. Oh, sulle meeldiks see väga. Naised riietuvad kõige kaunimatesse kleitidesse, mehed kannavad smokinguid ja tants kestab terve öö. See on ühe kümnendi puhul täitsa sotsiaalseks tipphetkeks.”
„Kui sa ütled tants,” jätkas Valküüria, „siis ei mõtle sa selle all seda, kuidas tantsitakse ööklubis, eks? Sest see on ainus tantsuviis, mida mina oskan.”
„See pole midagi ekstravagantset,” kinnitas Selana. „Valss või paar. Tango. Menuett. Isegi kadrill, kui tunneme end kõlvatuna. Peame sulle hiilgavalt dekadentliku kleidi hankima, mille juurde käivad hiilgavalt dekadentlikud kingad, mis muudavad su senisest veelgi pikemaks.”
Uksele koputas Leebesurm ja Selana lasi ta sisse. Detektiiv oli nagu alati laitmatult riides. „Rääkisime just Reekviemiballist,” alustas Selana tervituseks. „Eeldan, et teie kaks lähete sinna.”
„Loomulikult,” vastas Leebesurm kaabut peast võttes.
„Lähme või?” küsis ilmselgelt üllatunud Valküüria. „Mulle sa seda küll ei öelnud.”
„Tõesti? Kui ebatavaline minu puhul. Samas ei saanud ma lihtsalt röövida sinult võimalust näha mind smokingus. Ma kannan seda hästi, nagu võid ette kujutada. Pealegi oleks olnud jäme sind mitte kutsuda. Tehniliselt oled sina selle toimumispaiga omanik.”
„Mina mis?”
„Pidu korraldati varem mõisas, mis kuulus hiljuti lahkunud Corrival Deussile,” ütles Selana, „kuid sinu kallis onu Gordon pakkus võimalust kasutada tema maja. Või sinu oma. Kumb iganes see nüüd on.”
„Ahah,” nentis Valküüria. „Noh, see on kindlasti piisavalt suur. Selles mõttes, et seal leidub ruume, kuhu ma kunagi ei astu. Pean ma midagi tegema? Uksel seisma ja inimesi tervitama või…?”
„Mitte midagi sellist,” ütles Leebesurm ja kõlas lõbustatult. „Sind koheldakse kui lihtsalt järjekordset väga tähtsat külalist. Sa ei pea millegi pärast muretsema. Ja kui kogu see naeratamine ja tühine loba osutub sinu jaoks liigseks, saad alati kaduda Gordoni töötuppa ja lugeda mõnd tema raamatut, kuni kõik on lahkunud.”
Viimaks Valküüria naeratas. „Okei. Okei, jaa, seda ma võin teha.”
Leebesurm pöördus Selana poole. „Aga nüüd tagasi asja juurde. Kas Valküüria rääkis sinuga sellest, mida me jahime.”
„Sa mõtled isikut, kes Katkeplikad teile kallale lasi? Kardan, et minust polnud selles asjas mingit abi. Küll aga on mul varuks teisi uudiseid, millest sa ei pruugi teadlik olla. Ootasin, et liituksid meiega enne, kui neid jagama hakkan.”
„Palun,” ütles Leebesurm, „lase käia.”
Selana andis informatsioonile väärilise pausi. „Surnumanajatel on oma Surmatooja.”
Valküüria tõstis järsult pea. „Neil on mis?”
„Kes?” küsis Leebesurm.
„Midagi pole veel välja kuulutatud,” lausus Selana käsi tõstes, „niisiis pole midagi kinnitatud. Aga väidetavalt on üks udusulis Surnumanaja hiljuti Tulva kogenud. See pidi lukustama lahti seni tundmatud väevarud, sest iga tempel üle maailma tähistab Surnumanajatele kohasel moel. See tähendab muidugi, et ülivaikselt ja vaevu naeratades.”
Leebesurm vaatas Valküüria poole. „On sul aimugi, kes see Surmatooja olla võiks?”
„Noh, ainus, kelle puhul mina tean, et ta ootas Tulva, oli Melanholia, aga…”
„See ta on,” kinnitas Selana. „See on ta nimi. Melanholia St Clair.”
Valküüria raputas pead. „Tema on Surmatooja? Vau. Selles mõttes, et… vau. Seda ma küll ette ei näinud. Tore, et mind selle koha pealt konksu otsast lahti lasti, aga… Oled sa kindel?”
„Selline on kuulujutt.”
„Millal sina seda kuulsid?” küsis Leebesurm.
„Täna hommikul. Kavatsesin sulle helistada, aga olin pisut… tegevuses.”
„Hakkame minema,” lausus Leebesurm. „Peame sellest Vanematele teada andma.”
Selana naeratas. „Kindlasti valmistab see kergendust, et pärast kõike seda möllu on sul Nõukogus kaks parimat sõpra.”
„See on kena vaheldus,” tunnistas Leebesurm, „kuid tegelikult käin seal peamiselt neid ürpe mõnitamas, mida nad seljas kannavad. Selana, suur tänu sulle. Valküüria?”
Tüdruk noogutas, Leebesurm torkas kaabu pähe tagasi ja nad lahkusid enda järel ust sulgedes.
Korterisse laskus taas vaikus ja Selana kortsutas kulmu. Vaikus meeldis talle üldiselt, sest talle meeldis seda saatev üksindus. Ent mitte viimasel ajal. Viimasel ajal mõjus üksindus pigem üksildusena ja see polnud harjumuspärane tunne.
Ta seisis akna juures ja nägi Leebesurma koos Valküüriaga Bentley juurde kõndimas. Selana tundis irratsionaalset tungi neile järele tormata, vestlust jätkata, kujundada plaane ja strateegiaid. Aga ta ei teinud seda – see polnud tema moodi. Selana ei liitunud inimestega. Inimesed liitusid temaga. See oli tema eksistentsi lihtne, võõrandamatu fakt ja see oli eksisteerinud liiga kaua, et seda nüüd muuta. Kui palju sellest ootamatust hirmust üksi jääda oli seotud Eliza Skorni poolt kujutatava ohuga, Selana ei teadnud. Aga asi oli selles, et kui ta lubab olukorral veel halveneda, võib ta sama hästi kaotada sõpruse kahe kõige tähtsama isikuga oma elus.
Ja seejärel võisid needsamad kaks isikut tulla sama hästi ka talle järele, mõrv mõttes mõlkumas.
7
Surmatooja
Pärg
