hästi ja see oli ühe kuueteistkümneaastase jaoks kahtlemata veider asi, millega kiidelda. Valküüria oli sellest teadlik.
Leebesurm koputas kõvasti hauakambri uksele. See avanes kolmkümmend sekundit hiljem ja üks kahvatu nägu silmitses neid muretu ükskõiksusega. Valküüria tundis ta ära. Tema nimi oli Tuumus või Tuimus või midagi. Või äkki Tuhmus. Ei, ta kahtles selles, et see oleks Tuhmus. Kuigi…
„Jah?” küsis Tuhmus. „Mida?”
„Sellepärast mulle Surnumanajad meeldivadki,” nentis Leebesurm. „Olete kõik kogu aeg nii rõõmsameelsed. Tahaksime rääkida kleerik Pärjaga, palun.”
„Kleerik Pärjal on praegu tegemist,” sõnas Tuhmus laisalt ja hakkas ust sulgema.
Leebesurm pistis oma jala vahele. „Aga ma olen kindel, et tal oleks suurim heameel meid näha. Vaata, siin on tema lemmikõpilane.”
Tuhmus uuris Valküüriat ja ohkas siis. „Meil on juba Surmatooja, aitäh. Meil pole teist vaja.”
„Ta ootab meid,” teatas Valküüria. „Pärg ütles, et tuleksime kohe kohale, tal on põnevaid uudiseid. Ütles tegelikult lausa, et võime otse sisse kõndida.”
„Sind pole nimekirjas,” vastas Tuhmus.
„Noh, võib-olla mitte sinu nimekirjas,” naeris Valküüria.
„Sa vihjad, et leidub rohkem kui üks nimekiri?”
„Ma ei tea,” salapäratses Valküüria. „Kas vihjan?”
Tuhmus kortsutas kulmu. „Ma pole kindel, mida sa…”
„Super!” kuulutas Leebesurm. Tuhmus kiljatas, kui too ukse lahti tõukas ja sisse trügis. Valküüria kiirustas kitsast treppi mööda talle järele.
„Ma ei andnud sulle luba!” raevutses Tuhmus. „Valvurid! Valvurid! Meil on sissetungijad!”
Trepi alumisse otsa ilmus kaks Surnumanajat. Leebesurm lehvitas neile. „Me tegelikult ei tungi sisse,” hüüdis ta alla. „See on üks suur arusaamatus.”
„Jääge kohe seisma!” hüüdis üks.
Leebesurm tõstis käe kõrva juurde, mida tal polnud. „Mis-mis?”
„Seis!”
„Tulge edasi?”
„Seis!”
„Okei, me tuleme edasi.”
Surnumanajad taganesid, kui Leebesurm ja Valküüria trepi jalamile jõudsid.
„Kas Saalomon on kohal?” küsis Leebesurm. „Tahaksime anda talle kingi, mille Valküüria Surmatoojale tõi. See on väike kink, lihtsalt õnnitluseks. Võitis parim naine ja nii edasi ja nii edasi. Valküüria, näita kinki.”
Valküüria naeratas neile, otsis oma jaki taskud läbi ja leidis pooleldi tühja Skittlesi paki.
Tuhmus tormas trepist alla. „Teil pole õigust siin olla! Te viibite siin ilma loata!”
„Ainult õige natuke,” vastas Leebesurm. „Ootame siin Pärga, kui saaksite ta kutsuda.”
Tuhmus suskas sõrmega Leebesurmale rindu. „Ma nõuan, et te kohe lahkuksite!”
„Aga see nulliks kogu meie siiatuleku mõtte.”
„Võime seda kergemal moel lahendada,” urises Tuhmus „või karmimal moel.”
„Mis on kerge mood?”
„Te lahkute jalamaid.”
„Ja mis on karm mood?”
„Me sunnime teid lahkuma.”
Leebesurm kallutas pea viltu. „Mis see kerge mood oligi?”
„Laske nad läbi,” teatas hääl valvurite taga. Nende poole kõndis Saalomon Pärg. Mees kandis musta särki ja ülikonda ning hoidis käes keppi.
„Aga nad viibivad siin ilma loata,” protestis Tuhmus jõuetult.
Pärg viipas käega. „Ainult õige natuke.”
„Aga meie käsud pärinevad otse peapreestrilt. Nüüd, kus meil on Surmatooja, ei saa me tema ohutuse huvides templisse ühtki võõrast lubada.”
„Siis püsivad nad siin eeskambris. Nad ongi peaaegu juba õues.” Pärja hea tuju hääbus veidike. „Minge nüüd minema.”
Valvurid kadusid vaateväljast ja Tuhmus neelatas tihkelt ning taganes.
„Vabandust selle kõige pärast,” ütles Pärg nende poole pöördudes.
„Pole üldse hullu,” vastas Leebesurm.
Pärg muigas. „Ma ei rääkinud sinuga. Valküüria, ma tahtsin kõnelda sinuga enne seda. Ma tõesti tahtsin, aga asjad on läinud siin ülikiirelt ja…”
„Ära selle pärast muretse,” kehitas Valküüria õlgu. „Melanholia saab maailma päästa. See on ju tore. Siis ei pea mina seda tegema, eks?”
„Samas, mina oleksin pidanud sulle sellest esimesena rääkima. Keegi ei üllatunud minust rohkem, kui Rauge teda Surmatoojana esitles. Aga me tegime mõned esialgsed katsed tema võimete kohta ja need ületavad kõike, mida oleme seni näinud – niisiis täidab ta kahtlemata nõudeid. Ma pole kindel, kuidas see juhtus. Seda ei saa selgitada, aga… noh. Juhtus.”
„Tõesti, Saalomon, see on igati okei. Sa ei kavatse ju sõrmust tagasi küsida, ega ju?”
Pärg naeratas. „Ei. See, et sa pole Surmatooja, ei tähenda, et sinust ei saa võimas Surnumanaja.”
„Kui see Kulg siiski toimub, ja ma ei ürita mõnitada sinu usku või midagi, aga kas me ei ela siis paradiisis?”
„Saan ma sellest niimoodi aru, et sa ei usu maailma võimalikku muutumist?”
„Vabandust. Seda on lihtsalt natuke raske uskuda. Jällegi, see on sinu usk ja ma ei taha sind solvata…”
Pärg muigas. „Sa ei suudaks mind eales solvata.”
„Vean kihla, et mina suudaks,” nähvas Leebesurm. „Saalomon, me tahame rääkida sinuga ühest sinu sõbrast, kellega me eile kokku põrkasime. Absoluutselt võluv sell – kiilakas, seda ta oli, jubeda kitsehabemega. Lasi meile Katkeplikad peale ja sai seetõttu ise põgenema.”
„Hirmus küll, aga ma kardan, et midagi ei torka pähe. Midagi veel? Mingeid eristuvaid märke või konkreetseid tunnuseid?” uuris Pärg.
„Ta tappis ühe vana naise, kes teadis midagi Kulu kohta. Ja paar päeva varem saatis ta samal põhjusel teise ilma ühe kodutu,” ütles Leebesurm. „Kõlab see sinu jaoks piisavalt konkreetselt?”
„See kõik kõlab hirmsalt,” nõustus Pärg. „Ja ometi, pähe ei torka midagi.”
„Saalomon,” sekkus Valküüria, „ole nüüd. Ta oli Surnumanaja.
