tead?” küsis Leebesurm.
Arbuja raputas pead. „Ma ei tea, mis see on ja me oleme siin juba piisavalt jahvatanud.”
Mehe käsi pulbitses ja kees. Kui ta kämbla ette torkas, paiskus peopesa lõhki ja selle pinna alt pahvatas välja kollane valgusjuga. See tabas Valküüria vasakut õlga. Tüdruk keerles ja vandus ning tema õlg surises. Seejärel muutus see tuimaks ja selleks ajaks, kui ta tasakaalu tagasi sai, oli kogu käsi surnud.
Leebesurm kasutas neid paari sekundit selleks, et Arbujale kallale viskuda. Detektiivi kaabu lendas peast, kui ta oma laubaga mehele näkku lajatas. Sellele järgnes kolm teravat küünarnukilööki ja seejärel klohmis ta meest revolvripäraga. Arbuja sirutas käe välja, haaras temast kinni ja lennutas Leebesurma läbi õhu minema.
Valküüria heitis oma töökorras käe Arbuja poole ja varjudest riba leidis mehe üles. Need lõikasid üle mehe näo, rebisid ta nahka. Haavadest paiskus veel valgust. Valküüria rebis käe tagasi ja valas oma järgmisesse lööki maagiat kavatsusega mehe pea kehast eraldada. Ent tema vastane kükitas ja liikus kiirelt ning sakilisest august tema peopesas pääses välja veel üks valguskiir. Valküüria tõmbus kõrvale, valgus läks temast napilt mööda ja mees tormas talle kallale, sõrmed ümber ta kõri sulgumas. Arbuja tiris Valküüria üles ja virutas ühe käega vastu müüri. Augustatud käsi jäi Valküüria näost vaid mõne sentimeetri kaugusele.
See hakkas taas mullitama.
10
Arbuja
Leebesurm põrutas Arbujale pihta just siis, kui lõhkes kollane valgus. Juga möödus Valküüriast ja ta kukkus kohmakalt. Tüdruk oli teadlik asjaolust, et Leebesurm ja Arbuja rüselesid temast eemale. Esmalt sai püsti Leebesurm, kes üritas Arbujast kinni rabada. Ent Arbuja muudkui põikles ja hüples ning jättis endale ruumi ega lasknud Leebesurmal endast haarata. Ja siis avanes uuesti ta käsi ja valgus paiskus välja ning tabas Leebesurma otse rindu. Leebesurm varises maha.
Arbuja ajas end püsti ja sirutas käe Valküüria poole. Tüdruk vehkis käsivarrega. Ootamatu tuulehoog paiskas ta jalgelt, kui kollane valgus lahvatas ja puuris seda kohta, kus ta just seisis. Valküüria keerles läbi õhu, tabas maapinda ja kukerpallitas, kuni rullis end viimaks jalgele. Arbuja ei paistnud enam nii rahulikuna. Ta hoidis viga saanud kätt hellalt rinnal ja painutas sõrmi. Mees oli kaame ja tema lõug kiskus krampi. Sellist tüüpi maagia kasutamine nõudis ilmselt oma lõivu.
Valküüria vasak käsi surises nüüd taastuma hakates. Talle avanes ilmselt ainult üks võimalus see võitlus lõpetada ja ta pidi sellest haarama. Ta kukkus jooksma ja kihutas otse Arbuja poole. Liiga hilja silmas ta mehe teist kätt, nägi selle nahka mullitamas. Ja kuigi Valküüria üritas eest väänelda, polnud ta piisavalt kiire. Kollane valgus täitis ta pilku ja lõi jalge alt igasuguse tasakaalu.
Enam ta ei jooksnud, nii palju ta teadis. Enam ei teinud ta midagi. Ta pilgutas silmi, nägi taevast ülal. Ta lebas selili. Tema keha oli tuim. Osavõtmatu.
Valküüria kuulis samme. Arbuja. Mees kõndis aeglaselt. Lohistas jalgu. Jõudis lähemale. Ilmus tema vaatevälja. Tüübi juuksed liibusid tema pea külge. Ta higistas. Ta hoidis käsi kehast eemal, sõrmed valulikult kõverdunud. Ta näis nõrgana. Ta näis kurnatuna. Ta näis näljasena.
Ohtra pingutusega istus Arbuja Valküüriale kaksiratsi kõhule, põlved kummalegi poolele kõverdatud. Haavad tema kätel üritasid sulguda, kuid need olid liiga suured. Arbuja ei liigutanud end väga pikka aega. Ta kogus oma jõudu. Valküüria üritas liikuda, ent ei suutnud. Ta üritas kõnelda, kuid ei suutnud ka seda.
Arbuja limpsis kuivavaid huuli ja tõmbas need üle hammaste. Mees tegi seda veel paar korda ja iga kord venis ta suu suuremaks. Tema lõug klõpsus ja raksus. Hambad tumenesid. Ta valmistus söömaajaks.
Oma peas Valküüria lõugas ja raevutses. Ta peksis jalgade ja kätega, ta võitles. Oma peas küünitas ta üles ja kratsis Arbuja silmi, koukis need tal peast välja. Ta küünistas Arbuja nägu ja rebis nahka veriseid vermeid.
Aga tüdruku keha ei teinud midagi sellist. Tema keha lebas seal, kus see oli. Arbuja kavatses õgida läbi tema ihu ta hingeni ja tundus, et kogu selle aja pidi Valküüria olema elus.
Valküüria tundis midagi. Surin paremas saapas. Suur varvas. Ta suutis tunnetada oma suurt varvast. Tüdruk siputas seda, üritas seda tunnet edasi levitada.
Nüüd sõrm. Keskmine sõrm vasakul käel. Surises ja kipitas. Nagu nõelatorked. Imearmsa nõela imearmsad torked.
Nüüd tundis ta Arbuja kaalu endal. Valküüria puus surises ja see rändas aeglaselt üle tema piha. Arbuja ei teadnud sellest midagi. Arbuja lihtsalt istus seal, limpsis huuli ja suurendas suud. Tema hambad tundusid suuremad, tumedamad, tugevamad. Tundusid selliste hammastena, mis suutsid end vaevata luust ja kõhrest läbi rebida.
Valküüria huuled aga lõõmasid, kui tunnetus neisse tagasi tulvas. Tema nina sügeles.
Arbuja suu lõpetas laienemise. Protsess oli sooritatud. Arbuja valmistus sööma enne, kui tunnetus Valküüria kätesse-jalgadesse naasis. Mees kummardas alla, hiiglaslik suu pärani lahti. Valküüria ajas end istukile ja raksatas peaga tüübile vastu nina. Mees läkastas ja tõmbus veidi tagasi. Siis raputas Arbuja pead, silmad suletud – ta oli korralikult reageerimiseks liiga rabatud. Valküüria tegi seda uuesti, valu lõhkes läbi ta kolba ja seekord kukkus Arbuja selg ees tahapoole. Valküüria nihutas end puusale, suutis põlvili tõusta, üritas joosta, kuid varises maha. Arbuja möirgas valust ja vihast. Tema käsi sulgus Valküüria pahkluu ümber ja tõmbas tüdruku enda juurde.
Leebesurm haaras nüüd Arbuja selja tagant, hoidis teda kägistushaardes ning tiris ta jalgele. Arbuja tohutu suu lõrises ja laksus.
Valküüria kohmitses vööl rippuvate käeraudade kallal. Ebakindlalt liikudes vajus ta Arbujale peale. Too üritas teda hammustada, kuid Valküüria tuikus temast eemale, haaras käsivarrest ja klõpsas käeraua talle randmele.
Arbuja ahmis õhku, kui tema maagiat summutati. Ta suu kahanes. Leebesurm lennutas tüübi vastu seina ja trampis ta põlvel. Arbuja ulgus valust ning Leebesurm klõpsas samal ajal ka teise käe raudu.
Valküüria jalad andsid järele, ent Leebesurm rabas temast kinni ega lasknud tüdrukul kukkuda.
„Ma surisen üleni,” teatas Valküüria.
„Mul on sama tunne,” ütles Leebesurm.
„Te ei peata meid,” urises Arbuja maast. „Minu vennad ja õed otsivad teid üles.”
„Paljud inimesed otsivad meid alatasa kõikjalt üles,” ütles Leebesurm talle. „Oleme teatud ringides väga ebapopulaarsed. Kurjades ringides, kas tead. Aga sinu vennad ja õed viibivad praegu väga kaugel. Kulub veel aega, enne kui nad sellest üldse kuulevad, nii et praegusel hetkel nad eriti meile korda ei lähe. Ainus, millest meie hoolime, on Draakoniküüne leidmine. Kui aitad meil seda teha, oleme valmis kokkulepet pakkuma.”
„Te ei saa tingida,” ütles Arbuja. „Selleks on liiga hilja. Teie jaoks liiga hilja. Minu eest makstakse kätte.”
Valküüria kergitas kulmu. „Me tümitasime sind paar korda. Kas paari laksu eest on vaja tõesti kätte maksta?”
Arbuja suutis üksnes muiata. „Oodake meid. Me tuleme.”
Tüüp tõmbus valust kokku, silmad kõvasti kinni surutud. Kui ta need avas, valgus välja kollast valgus.
„Oi-oi,”
