lukku või ainult mõtlesid sellele.
Valküüria läks alumisele korrusele tagasi. Kahe mälestuste komplekti pidamine osutus alguses keerukaks, kuid nüüdseks oli ta selles vallas ekspert – kaks paralleelset kogemuste rada, mis esinesid samal ajal, vahel koguni samas paigas. Kõige kauem võttis aega harjumine iseendaga peetud vestluste lahti harutamisel. Vestluse vaatlemine mõlemalt poolelt oli ajusulatavalt ebamugav. Ja kuigi protsessis esines mõningaid vigu, peegelpildi mälestustesse lipsas mõningaid tema ligipääsmatuid auke, tundis ta alati, et asi oli kontrolli all. Kuni praeguseni.
Valküüria astus elutuppa. Peegelpilt hoidis Alice’it süles ja naeratas leebelt, kui imik pudelist kulistas. Fletcher seisis lähedal.
„Vabandust,” pomises too. „Ta lõi muudkui pudelit eemale ja hakkas siis nutma.”
„Ära selle pärast muretse,” ütles Valküüria pilku peegelpildil hoides. „Nii et sina oled viimastel tundidel peeglis olnud?”
„Jah,” vastas peegelpilt.
„Ja seejärel mis? Sul hakkas igav? Otsustasid jalutama minna?”
„Mul ei hakka igav. Üks kodutöö vajas veel lõpetamist. Tegin selle ära.”
„Selge. Aga, vaata, ma olen kindel, et puudutasin peeglit.”
„Ei puudutanud. Vabandust, kui sind ehmatasin. Fletcher, kas saaksid mulle taskurätiku ulatada?”
Fletcher tiris kaminasimsil olevast karbist pabertaskurätiku ja andis selle peegelpildile. Viimane pühkis imiku lõualt piima ära ja läks tagasi toitmise juurde. „Võite jätkata vestlust, kui soovite. Unustage, et ma üldse siin olen.”
Fletcher hakkas irvitama ja Valküüria pööras oma kortsus kulmu tema poole. „Mis sulle nii nalja teeb?”
„Ei midagi,” ütles Fletcher. „Ei midagi. Noh… Hea küll, ma lihtsalt mõtlesin… Ja ära vihasta, sest see on lihtsalt üks mõte, mis mulle pähe kargas. Nii et see pole minu süü, see on mõtte süü, aga… Kui leiaksid mind ühel päeval oma peegelpildiga koos, kas see oleks tehniliselt petmine?”
Valküüria kortsus kulm muutus pahaseks põrnitsemiseks ja Fletcher taganes naerdes. „See oli ainult mõte! See oli küsimus, mida pidin küsima! Ole nüüd, sa oled ise ka nii mõelnud, eks?”
„Ei,” teatas Valküüria külmalt. „Ei ole.”
„Jah, on küll,” ütles peegelpilt ja Fletcher puhkes naerma. Peegelpilt naeris temaga koos.
„Teadsin seda!” hüüdis Fletcher. „Ma teadsin seda!”
Valküüria silmad ahenesid. „Mida sa teed?”
Peegelpilt naeratas talle. „Simuleerin kohaseid inimreaktsioone. Fletcher arvas, et tõde on lõbus. Mina liitusin temaga, et naerda sinu piinlikkustunde peale.”
„Mul ei ole piinlik.”
„On küll.”
„Las olla,” sõnas Fletcher, „unusta, et ma üldse midagi ütlesin. Mul on nagunii päris Valküüria – miks mul peaks iial asendajat vaja minema?”
Fletcher suundus kätt ümber Valküüria piha põimima, kuid too liikus noormehest eemale pilku ainiti peegelpildil hoides. „Anna mu õde siia.” Peegelpilt kõndis Valküüria käsu peale lähemale. „Nüüd mine üles. Mine peeglisse. Püsi seal.”
„Muidugi,” nõustus peegelpilt pilku sekundi murdosaks imikule langetades. Kui peegelpilt trepist üles kõndis, naeratas see Fletcherile. „Head õhtut.”
Fletcher lehvitas ja kortsutas kulmu. „Head õhtut,” soovis ta ebakindlalt. Nad kuulasid, kuidas see trepist üles läks. „Seda pole see varem teinud. See pole kunagi head õhtut soovinud.”
„Mida sa põrgu päralt tegid? Sa julgustasid seda. Sa mängisid sellega.”
„Ma tegin lihtsalt nalja…”
„Ja see tegi ka nalja. See tegi nalja minu arvel. Sa ei leia, et selles on midagi natukene imelikku? See ei peaks midagi sellist tegema.”
„Noh, ma ei tea. See ei peaks paljusid asju tegema, eks? Programm on veidi paigast ära. Kusagil on viga sees. Mis siis? Teeb oma töö ära. Matkib sind täiuslikult. Ja Alice lõpetas nutu samal hetkel, kui see ta sülle võttis. Noh, käitub vahetevahel imelikult ja sa unustad vahetevahel klaasi puudutada, mis siis? See pole maailma lõpp ja sa pead muude asjade pärast muretsema. Nagu näiteks maailma lõpu pärast.”
Valküüria ohkas. „Jah, ju siis.”
„Nii. Meil on õhtu meie päralt. Üks tavaline, keskmine õhtu, kus saame olla normaalne poiss ja tüdruk. Hoiame koos last ja poeme diivanil üksteise kaissu. Mina saan hüpata Milanosse, et tuua pitsa sealt suurepärasest paigast kaare all. Võin tuua seda jäätist, mis sulle nii meeldib, sealt kohast San Franciscos… Tuleb kena, tasane, paikne õhtu. Kõlab ju hästi?”
„Jah. Jah, kõlab hästi. Tegelikult ma lausa nälgin. Too pitsat.”
„Ja jäätist?”
„Ja jäätist.”
Fletcher naeratas ja kadus. Valküüria asetas Alice’i hälli ja hoolitses selle eest, et titel oleks mugav. Seejärel läks ta üles oma magamistuppa. Peegelpilt oli peeglis. Valküüria toksas korralikult klaasi ja mälestused kandusid edasi. Tüdruk peeglis muutus, et vastata tema kujutisele. Mälestused loksusid paika, kui ta seal seisis. Peegelpilt rääkis õigust. Valküüria lihtsalt unustas ennist klaasi puudutada. Ta nägi end ise riideid vahetamas, soengut kohendamas ja siis lihtsalt ruumist välja kõndimas. Ta mängis mälestuse uuesti ette, kuni see püsis veel mälus värske, kuni detailid polnud veel hajunud ja sellest polnud saanud veel järjekordne tajude segu. Ta vaatas end ise riideid vahetamas, soengut kohendamas ja…
Valküüria oli kindel, et lähenes peeglile. Ta oli kindel, et puudutas klaasi. Aga peegelpildi mälestus tegi selgeks selle, et ta pööras lihtsalt ümber ja kõndis toast välja. Ta ei heitnud peegli suunas isegi pilku.
Sellega oli siis kombes. Saladus lahendatud. Ta tegi vea ja kogu lugu.
Peegelpilt oli tema eest varemgi asju varjanud – esines auke, puuduvaid hetki. Aga siit ei puudunud midagi. Polnud märke manipuleerimisest – vähemalt mitte midagi ilmselget. Kui peegelpilt ei avastanud just uut viisi oma mälestuste toimetamiseks, uut viisi aukude sujuvaks katmiseks, rääkis see järelikult tõtt. Valküüria toksas uuesti klaasi. „Paistab, et võlgnen sulle vabanduse.”
Peegelpilt nõjatus ettepoole, kuni selle pea läbistas peegli. „Pole vaja. Olen võimetu nördimust tundma.”
Valküüria kortsutas kulmu. „Jaa. Jaa, ma teadsin seda. Ma tean seda.”
„Miks sa siis vabandasid?”
„Ma… pole kindel.”
„Tahad, et lõpetaksin su kodutöö?”
„Jah. Tore. Tee seda.”
Peegelpilt noogutas, astus peeglist välja ja istus laua taha. Rahutu Valküüria, kellel polnud selleks tundeks selget põhjust, läks tagasi alla. Poolel teel koputas keegi välisuksele. Valküüria kõndis
