kedagi. Paul Lynch oli vaimsete probleemidega Sensitiiv. Ainus, kes oleks teda kuulanud, oli vanaproua. Too löödi järgmisena mättasse.”
Pärg noogutas. „See tundub tõesti mõnevõrra… liigsena.”
„Mis selle kiilaka nimi on?” küsis Valküüria.
Pärg ohkas. „Draakoniküüs.”
Valküüria kortsutas kulmu. „Päriselt?”
„Päriselt.”
„Nii totakas nimi.”
„Me oleme sellest küllalt teadlikud, kui totakas see on. Tänan väga. Teda kasutatakse salaoperatsioonideks, aga mitte eriti sageli. Ta kipub minema… liiga kaugele. Katkeplikade kasutamine aja võitmise taktikana on täiuslik näide.”
„Ja sa ei tea sellest midagi?” küsis Leebesurm.
„Mitte vähimatki,” sõnas Pärg. „Mul on viimasel ajal tegemist olnud. Juhul, kui sa pole märganud. Ma kavatsesin Valküüria tema õpingutes järgmisele astmele viia – aga nüüd tundub, et Melanholia röövib kõigi aja ära. Rõõmude rõõm.”
Valküüria kuulis taas peaukse avanemist, keegi sisenes templisse. Tüdruk kuulis samme trepist alla tulemas.
„Millal meil avaneb siis võimalus kogeda seda imetoredat, maailma muutvat Kulgu?”
„Piisavalt varsti,” lausus Pärg. „Ärge selle pärast muretsege.”
„Kuulsime, et meil on aega pühapäevani. Oleks see enam-vähem õige?”
Pärg tegi muljetavaldavalt tööd, et kulmukortsutust tagasi hoida. „Kust te seda kuulsite?”
„Nii et ongi pühapäeval.”
Pärg põrnitses neid pahaselt. „Võib-olla. Meie arvutuste järgi näib pühapäev parim aeg selle üritamiseks. Saab siis näha, kas asjad lähevad nii, nagu meile meeldiks või mitte.”
„Pühapäeval maailm muutub.”
„Pühapäeval maailm päästetakse.”
„Jah,” nentis Leebesurm, „noh, eks me näe.”
Nad pöördusid ja nägid Draakoniküünt trepist alla sammumas. Mees märkas neid ja tardus.
„Keegi tuli sind vaatama,” hüüdis Pärg laisalt. Draakoniküüs keeras kannapeal ringi ja punus tuldud teed tagasi.
Leebesurm sööstis talle järele, Valküüria kannul. Nad jooksid trepist üles ja paiskusid õue ning nägid meest värava poole spurtimas. Draakoniküüs hoidis käes pistoda, pistis selle siis pikenevatesse varjudesse ja lennutas neid enda taha. Leebesurm lähenes paremalt, Valküüria vasakult ja varjud möödusid ohutult nende vahelt. Draakoniküüs vibutas ringikujuliselt pistoda, ümbritses end pimedusega ja haihtus.
Leebesurm ei lõpetanud jooksmist. „Ta ei saa varjudes kaugele kõndida. Ta on endiselt lähedal.”
Üks auto kihutas surnuaia kõrval oleval teel, roolis Draakoniküüs.
Nad lippasid Bentley poole. Valküüria jõudis vaevu turvavöö kinnitada, kui Leebesurm jala gaasipedaalile suskas. Auto sööstis paigalt. Nad jõudsid tee lõppu ja liibusid nii tihedalt vastu kurvi, et tundus, nagu sõidaks Bentley rööbastel. Esiklaasi ette ilmus Draakoniküüne auto, must Hyundai. See möödus ühest kaubikust ja vingerdas ohtlikult. Bentley lähenes kiirelt.
Hyundai lahkus teelt. Sõiduk pööritas oma rattaid, kui see külje ette keeras, siis kitsale tänavale sõitis ja ühe teeäärse müüri juurest teise juurde kaldus. Leebesurm pidurdas, vahetas käiku ja lennutas auto sujuvalt tänavale järele. Müürid vihisesid mõlemalt poolt mööda. Valküüria tõmbus kössi eelduses, et küljepeeglid lüüakse maha. Leebesurm poleks aga muidugi eales lasknud millelgi sellisel juhtuda.
Draakoniküüs polnud nii osav juht. Hyundai tabas rämpsuhunnikusse heidetud katkist kaubaalust ja hüppas pisut, vasak külg müüri vastas kriiskamas. Vastane keeras liiga järsult eemale, põrutas vastu paremat müüri ja kiilus Hyundai tänavasse kinni. Samal ajal, kui Bentley järsult pidurdas, nägi Valküüria Draakoniküünt istmelt üle rabelemas ja auto kaugemalt küljelt tänavale ronimas.
Valküüria väljus ja Leebesurm liikus juba Hyundai poole. Nad kasutasid üle rikutud auto hüppamiseks õhujõudu, kuid teisele küljele maandudes oli Draakoniküüs kadunud. Valküüria hakkas jooksma, ent Leebesurm küünitas välja ja rabas tal käest.
„Ta pidi teadma, et läheme templisse,” nentis Leebesurm. Valküüria märkas tema käes revolvrit. „See tüüp pidi arvestama võimalusega, et leiame ta üles.”
Valküüria kortsutas kulmu. „Arvad, et see on lõks?”
„Ma ei tea,” vastas Leebesurm, „kuid ma üritan oma vastaseid mitte alahinnata, olgu nende habemed kui tahes totakad.”
Üks mees astus teises otsas tänavale. Valküüria tõmbus pingesse. Ta kõndis aeglaselt nende poole, leidis selleks oma aja. Tähelepanu kõrvalejuhtimist kartev Valküüria ajas vasaku käe sõrmed harali ja andis endast parima, et õhku lugeda. Kui keegi oleks nende kohal olevatelt hoonetelt alla hüpanud, märganuks ta loodetavasti õhuvoogude häireid enne talle pähe maandumist.
Mees astus lähemale. Ta kandis viledaks kulunud mantlit ja vanu, halvasti istuvaid riideid. Mehe habe oli ajamata ja ta vajas hädasti juukselõikust. Ta hoidis midagi käes – üht fotot. Kui ta kahekümne sammu kaugusele jõudis, jäi ta seisma, uuris fotot ja tõstis siis pilgu.
„Luuker Leebesurm ja Valküüria Kain,” sõnas ta. Tema idaeuroopa aktsent kõlas tülpinult. „Mulle makstakse teie tapmise eest.” Ta pani foto ära.
„Huvitav,” nentis Leebesurm. „Kas see asjaolu omab tähtsust, et ma sihin sind relvaga?”
Mees kehitas õlgu.
„Ta ei paista eriti muretsevat,” pomises Valküüria.
„See pole kunagi hea märk,” pomises Leebesurm vastu. Ta kõneles valjemini. „Meil pole sinuga tüli kiskuda. Me tahame üksnes seda meest, kes sind palkas – me tahame Draakoniküünt.”
„Pole vahet, kas teil on minuga tüli üleval või mitte,” vastas mees ja tõstis käe. „Ma tapan teid mõlemaid.”
„Valmistan sulle heameelega pettumust,” ütles Leebesurm päästikule vajutades.
Kuul tabas meest kaela ja avas haava, millest paiskus pimestavat kollast valgust. Mees surus käe haavale, kustutas hiilguse ja kui ta käe ära võttis, oli kuuliauk sulgunud.
„Sa oled Arbuja,” täheldas Leebesurm. „Arvasin, et sinusugused on välja surnud.”
Esmakordselt mees muigas. „Peaaegu. Mitte päris. Me muutume iga päevaga tugevamaks.”
„Mida sa siin teed? Sa oled nüüd palgasõdur või mis? Makstakse tapmise eest?”
„See on eriteene,” vastas Arbuja. „Kui see läbi saab ja mu teeneid enam ei vajata, lähen koju tagasi.”
„Mida sina sellest võidad? Mida Draakoniküüs sulle vastutasuks
