hätta jään.”
„Sa… arvad, et ma olen nõrk?”
„Ma arvan, et sa oled ülitore. Ja ma tunnistan fakti, et sa oled vampiir – see on väga muljetavaldav. Aga, olgem ausad, sinu tõeline vägi läheb käiku siis, kui sa muutud. Paraku kipud sa kahjuks muutudes unustama, kes on sõber ja kes vaenlane ning seega ei sünni meile kummalegi sellest suurt tulu.”
„Ma ei teeks sulle iial viga.”
„Oi, kui armas, aga… tõesti, sul ei avane selleks iial võimalustki. Caelan, sa pole minu kaitsja, sa pole minu kaitseingel ja sa pole minu poiss.”
Caelani täiuslik lõug tõmbus pingesse. „Aga ma armastan sind.”
„Hakkab pihta.”
„Millal sa tunnistad, et armastad ka mind?”
„Ausõna, sinuga rääkimine on nagu rääkida tõeliselt hea välimuse ja kergelt rumala telliskiviseinaga. Kuule, sa meeldid mulle, okei? Ma tean, et ei tohiks. Ma tean, et on klišeelik armuda pahasse poissi…”
Caelan kortsutas kulmu. „Mina olen paha poiss?”
„Aga see juhtus,” jätkas Valküüria teda eirates, „ja ongi kõik. Minu arust oled sa nunnu. Aga samas võiksid selle sünguse ja enesevihkamisega koomale tõmmata – see ei ole juba mõnda aega köitev. Aga üldiselt mõtlen seda, et sina meeldid mulle ja mina meeldin sulle…”
„Ma armastan sind.”
„Jah, noh…”
„Sina tekitad minu südames tahtmise tuksuda.”
„See on kena ja tekitab kõhedust. Aga mina olen koos Fletcheriga.”
„Sa oled temaga juba mõnda aega. See ei takista sul minu juurde tulemast.”
„Jah, ja selle tõttu tunnen end nii palju paremini. Ma petan oma poissi, kes on tõesti kena ja armas ja kuum. Ja ma petan teda seepärast, et, olgem ausad – ma ei ole üldse hea inimene. Ma olen pettev tüdruk.”
„Siis ära kohtu temaga enam kunagi ja su südametunnistus on puhas,” ütles Caelan tal käest võttes.
Valküüria kortsutas kulmu. „Aga ma tahan teda jälle näha.”
„Kui sa teda tahaks, ei oleks sa minuga.”
„On võimalik tahta ühel ajal rohkem kui üht, kas tead.”
„Mina tahan ainult sind.”
„Ja sa peaksid tõesti rohkem väljas käima.” Valküüria kiskus end poisist lahti. „Pealegi, kõik need sinu surematu armastuse kuulutused hakkavad muutuma… Seda on ausalt öeldes veidike liiga palju. Tõmba lihtsalt natuke tagasi.”
„Aga minu armastus sinu vastu on igavene.”
„See on täpselt see, millest ma räägin.”
„Ma vajan sind. Ma pean olema sinu lähedal. Ma olen surnud, Valküüria. Olen surnud, aga kui sina siin seisad, tunnen end olevat elus. Äratatakse üles mälestusi pulsist, hingeõhust mu kopsudes, elust minu südames. Mida enam olen sinuga, seda enamat ma vajan. Mu kirg lõõmab…”
Valküüria grimassitas. „Ma ei pea teadma sinu lõõmavast kirest.”
„See lõõmab sinu järele, Valküüria. Ma põlen leekides. Mu mõtted põlevad.”
„Kas me ei võiks lihtsalt olla üksteise kõrvalehüppeks?”
„Sa armastad mind. Näen seda sinu silmist.”
„Mulle tundub, et sa ajad armastuse ja hämmelduse segamini.”
„Armastan sind kõigega, mis mul on.”
„Mäletad, kui sa olid see tugev, vaikne tüüp? Kas võiksime tagasi selle juurde minna?”
„Liiga hilja on tagasi minna. Sa äratasid üles vana Caelani. Sinu tõttu mäletan ma, kes ma olin. Sinu tõttu suudan koletist alla suruda.”
„Ja ma hindan seda väga.”
„Enne sind täitis mu elu pimedus. See oli õõnes ja tühi ja külm. Aga sina läitsid pimeduses valguse. Sina juhtisid mind koju.”
„Jah, ma olen äge. Kas me võiks nüüd vestlemise lõpetada?”
„Aga ma tahan rääkida. Ma tahan igavesti rääkida.”
„Minu arust sa oled…”
„Sina, Valküüria, oled mu magus agoonia.”
Valküüria tõstis käe. „Hea küll, ma pean siin tõesti sind peatama. Lausu veel üks asi, mis kõlab nii, nagu oleks see rebitud ühe tõeliselt halva gooti romaani lehekülgedelt ja ma kaon siit. On selge? Sa tühistaksid oma jutuga kümme minutit minu seltsis. Tahad seda või?”
Caelan raputas pead.
„Tubli kutsu. Ja ära kutsu mind enam iial oma magusaks agooniaks.”
11
Viimaks ometi üksi
Melanholia kuulas kannatlikult, kuni naine kõigi nende graafikute tähendust selgitas. Kaks ülejäänud Surnumanajat seisid ukse juures ja kleerik Rauge hõljus lähedal – see oli tal uus komme. Pealtnäha tekitas talle vastumeelt Melanholiat silmist lasta korraga rohkem kui mõneks minutiks.
„Hea uudis on see,” ütles naine, „et oleme tabanud mustri. Kui meie arvutused paika peavad, peaksid end taas tundma tugevana kusagil kahekümne minuti pärast – ja see tugevus peaks jääma sinuga umbes kolme-nelja tunni jooksul.”
Naisel oli ärritav komme oodata mingitki märki sellest, et Melanholia kuulis ja sai aru. Niisiis noogutas Melanholia talle. „Neli tundi,” kordas ta.
„Sa võid nende nelja tunni jooksul kogeda mõningast peapööritust ja väsimust. Sellisel juhul ära muretse. See peaks mööduma mõne hetkega.” Naise nimi oli Adrienna Vari. Võimas ja intelligentne naine tõusis Surnumanajate ridades kiiresti kõrgele. Käisid kuulujutud, et temast tehakse kleerik, see oli sedavõrd noore inimese jaoks peaaegu ennekuulmatu ametikõrgendus. Melanholia imetles teda varem. Aga see oli enne Rauge eksperimenti, enne Tulva. Nüüd ei tähendanud Adrienna Vari tema jaoks midagi. Melanholia kiikas ruumis ringi. Ükski nendest inimestest ei tähendanud talle vähimatki.
„Aga nelja tunni pärast,” jätkas Vari, „muutud jälle nõrgaks. Väga nõrgaks. Meil on toitelahus ja hapnik juhuks, kui vajud ohtlikele tasemetele. Mis iganes juhtub, oleme selleks valmis.”
Melanholia kahtles selles väga, ent naeratas ja tänas teda ikkagi. Vari pani oma graafikud ja instrumendid ära ning lahkus kambrist.
„Kleerik Rauge, kas sobiks, kui oleksin järgmised paar tundi üksi?” küsis Melanholia.
Mees kortsutas kulmu. „Me peame veel katseid tegema, Melanholia.”
„Seda kõike on paraku nii palju. Arvan, et mul oleks sellest tõesti abi, kui saaksin öö üksi veeta. Hommikul allun
