pilgutas kiirelt silmi ja proovis nägemist tagasi saada. Ta tundis Leebesurma end jalgele ajamas ja tegi sama. „Mis juhtus?” küsis ta.
„Ta on surnud,” vastas Leebesurm. „Mingi Arbujate enesehävituslik värk. Ilmselt päästeti see valla samal hetkel, kui tema võimeid summutati.”
Valküüria silmad taastusid ja ta vaatas sinna, kus Arbuja äsja lebas. Nüüd vedelesid seal vaid mehe tühjad riided.
Leebesurm helistas Pelgupaika ja tuulas abiväge oodates Arbuja rõivaid läbi.
„Ei midagi. Ei mingeid retsepte, piletikontse, vihjeid.”
„Arbujad, mis?” küsis Valküüria teda jälgides.
„Arbujad on tumedad sortsid, kes kõnnivad tumedal rajal. Nad söövad vaenlaste hingi, et omandada nende väge. Ma pole nendega võidelnud… väga pikka aega. Ma ei osanud arvatagi, et neid veel alles on.” Ta korjas kaabu üles ja pani selle pähe tagasi. „Sõja ajal üritas Mevolent nendega liitu luua. Saatis salga oma parimaid inimesi läbirääkimisi avama ja neist ei kuuldud enam kunagi.”
„Ja ometi panime just ühe sellise pikali,” tõdes Valküüria. „Ei paista kuigi karmid. Välja arvatud selle koha pealt, et tüüp nottis meid peaaegu mättasse. Mis sa arvad, kas neid tuleb veel?”
„Viimaks. Mitte mõnda aega. Kui meil veab. Aga see on juba teine kord, kui Draakoniküüs meil käest libiseb. Esmalt Katkeplikad, nüüd Arbuja. Ta ikka tõesti rikub kõiki reegleid.” Leebesurm tõstis pea. „Samas, äkki veenab see Vanemaid, et Surnumanajate ohtu tuleb tõsiselt võtta.”
Valküüria kortsutas kulmu. „Sa ei arva ometi, et nad juba teevad seda?”
„Mitte eriti, ei. Ega ka keegi teine. Kõik Pelgupaigad üle maailma on ametis oma probleemidega või valmistuvad võitlema selle oh-kui-salapärase Darquesse’iga. Kui Surma-toojat ohuks peetaks, vallutaks kahekümne erineva Pelgu- paiga meeskonnad just praegu templit tormijooksuga.”
„Vahest tähendab see, et Kulg polegi siis nii hull. Äkki see päästabki maailma.”
Leebesurm raputas pead. „Paul Lynchil oli nägemus millestki, mis tõi kaasa ta surma. See totter Draakoniküüne-tegelane ei varja seda ainult lõbu pärast.”
„Siis äkki loodavad teised Pelgupaigad lihtsalt, et Lord Julm viib oma ähvarduse ellu ja lööb Surmatooja maha.”
„Väga tõenäoline,” nõustus Leebesurm.
Valküüria kõhkles. „Mis sa arvad, kas ta tuleks minu järele, nagu ta sulle ütles?”
„See oli enne,” vastas Leebesurm. „See oli siis, kui kõik arvasid, et sinust saab Surmatooja. Nüüd, kus meil on tegelikult kinnitatud ära keegi teine, keskendub kogu Lord Julma tähelepanu temale.”
„Küll Melanholial ikka veab. Aga oled sa selle koha pealt kindel?”
„Kindel. Sinu tapmine ei aita Lord Julmal oma sihti saavutada.”
„On sul õrna aimugi, miks ta üritab nii usinalt Kulgu peatada?”
„Ei,” pomises Leebesurm. „Aga see peab olema tähtis, kui ta niimoodi tagasi tuuakse. Arvasin, et ta on heaga kadunud.”
„Eks ta vist ei taha täiuslikus maailmas elada.”
Üks kaubik peatus tänavasuudmes. Välja astusid Pelgupaiga sortsid, noogutasid neile ja alustasid ala piiramist.
„Sa ei arva, et probleemiks oleme siinkohal meie, ega ju?” küsis Valküüria. „Selles mõttes, et äkki oleme me nii harjunud olema need, kes maailma päästavad ega märka, kui keegi teine hakkab sama tegema. Saalomon muudkui jahvatab, et Kulu mõte on inimesi aidata.”
„Tõsi,” nõustus Leebesurm. „Aga kui sa oleks Serpinilt küsinud, miks ta soovis Nägudeta Jumalaid tagasi tuua, öelnuks ta sulle sama. Kõik sõltub sellest, kelle aitamisest me räägime. See ongi see imeline asi iga selle planeedi usundi juures – nad on kõik nii uskumatult isekad.”
„Te olete üks küüniline mees, härra Leebesurm.”
„Me elame küünilistel aegadel, preili Kain.”
Leebesurm viis Valküüria kai juurde. Tüdruk vaatas, kuidas Leebesurm minema sõitis ja pöördus alles siis varjude poole. „Ma tean, et sa oled siin,” ütles Valküüria.
Ta tuli välja, sammud hääletud. Pikk ja sihvakas, juuksed mustad, nahk kaame. Ta suri üheksateistkümneselt ja sellesse vormi oli ta tardunud. Ta ei vananeks iial. Ta ei hääbuks kunagi. Tema nägu ei kaotaks eales oma ilu.
„Olen sind oodanud,” ütles Caelan, hääl üle lainete leebe loksumise vaevu kuuldav.
„Kas sa ei oleks ootamiseks ohutumat kohta leidnud?” küsis Valküüria pöidlaid taskutesse lükates. „Sinusugused ei peaks üldse veepiiril jõlkuma, kas tead. Kui sa natukenegi soolaseid merepiisku neelad, sulgub su kõri ja sa sured.”
„Ja sa oleks kurb?”
„Muidugi. Kaotasin kord liivahiire. Kujutan ette, et valu oleks võrreldav.”
Caelan liikus talle vargsi lähemale. „Nii et ma olen su lemmikloom, mis?”
„Muidugi. Sa oled minu vampiir.”
Caelan seisis nüüd otse tema ees ja nõjatus lähemale. Nad suudlesid. „Ja sina oled minu inimene?” sosistas ta.
„Kuni sulle sobib see, et mind jagad, muidugi,” ütles Valküüria ja nad suudlesid jälle.
Caelani käsi liikus tüdruku näo juurde. „Mulle ei meeldi asju jagada.”
„Ja mulle ei meeldi, kui mind hüütakse asjaks, aga elu polegi õiglane.”
„Sa peaks olema üksnes minu päralt.”
Valküüria muigas. „Oled sa täna oma seerumit võtnud? Sa kõlad hirmus territoriaalselt.”
Caelan astus sammu tagasi. „Seerum ei ole naljaasi. Selleta rebiks ma oma naha maha ja kugistaks su alla.”
„Kõlab ahvatlevalt, eks? Aga täna ma ei saa, kallis. Pean last hoidma ja ma lausa ootan seda. Ja seejärel on voodisse minek.”
„Siis jään sinu kõrvale, kuni sa magad.”
„Mu vanadele see muidugi meeldiks,” lausus Valküüria naeru pugistades. Caelan ei naeratanud. „Sa ei kavatse vaadata, kuidas ma magan.”
„Ma olen otsustanud.”
Valküüria vaatas teda. „Ee, mida?”
„Ma ei tea, mida ma teeks, kui sinuga midagi juhtuks, Valküüria. Aga sa ei pea muretsema. Sellest hetkest peale oled sa minu kaitse all.”
„Mul on praegu natuke raske sõnu leida,” ütles Valküüria. „Üritan lihtsalt seda oma pähe mahutada, üritan leida õiget viisi… okei, jaa, sain kätte. Caelan, võta aru pähe.”
Caelan pilgutas oma imeilusaid silmi. „Ma… ma teen seda ainult seepärast, et hoolin nii väga. Olen siin selleks, et sind kaitsta.”
