sammus ruumist välja ja utsitas valvureid enda ees. Uks sulgus ja Melanholia lubas endale naeratuse. Kakskümmend minutit ja ta tunnetaks taas seda väge. Kakskümmend minutit ja ta võis natuke lõbutseda.
12
Öös on asju
Alice ärkas pisut enne keskööd. Valküüria vaigistas teleka enne, kui pisiõe voodist üles korjas. Ema ja isa veetsid väljas aega. Valküürial polnud õe kantseldamise vastu midagi. Seljataga oli pikk päev ja ta ei tahtnud teha muud, kui oma väikese õe seltsis lõõgastuda.
„Tervist,” ütles Valküüria. „Oled siis ärkvel. Kas magasid hästi? Oled puhanud?”
Imik vaatas teda ega teinud häältki. Valküüria võttis laualt ühe pudeli ja hõõrus selle otsaga Alice’i huuli, kuni too imema hakkas. Tema telefon helises.
See oli Fletcher. „Su vanad on endiselt ära?”
„Jep. Oleme lapsega alumisel korrusel. Tahad tulla?”
„Olen kohe seal,” ütles poiss ja katkestas kõne.
Valküüria vaatas Alice’it. „Su õde on paha inimene,” sosistas ta. „Kahepalgelisus ei ole mitte kellegi juures imetlusväärne omadus.”
Fletcher ilmus tema kõrvale. Ta vahtis imikut.
„Kas see trikke oskab juba teha?” küsis ta.
„Töötan endiselt selle kallal. Tahad teda hoida?”
„Issand, ei,” ütles Fletcher naerdes. „Ma pillaks selle maha.”
„See pole see, see on mu õde. Proovi, hoia teda. Sa ei keera seda untsu, vannun sulle. Ainult idioot pillaks imiku maha.”
„Sa ütled alati, et ma olengi idioot.”
„Aga sa oled erilist tüüpi idioot. Palun.”
Ta ulatas Alice’i Fletcheri kätele. Poiss seisis seal jäigana, näol pingelise keskendumise ilme.
„Ma peaks ta keha toetama, eks?” ütles Fletcher. „Ja ülejäänud keha muidugi ka, aga peamiselt pead. Pea on see tähtis osa. Teen ma õigesti?”
„Sul läheb hästi.”
„Kas ma sinu arvates meeldin sellele?”
„Ausalt, ma usun, et tal on parem maitse. Imik on nagu mina – ta talub sind.” Ta ulatas Fletcherile pudeli, ootas, kuni Alice uuesti sööma asus ja astus siis sammu tagasi. „Tahad kohvi?”
„Parem mitte, ma hoian imikut.”
„Ise tead.” Valküüria läks kööki, heitis kruusi lusikatäie kohvi ja ootas, kuni vesi keema hakkab. Ta vaatas aknast välja eesmärgiga piiluda pimedusse teisel pool, kuid nägi ainult omaenda nägu vastu vahtimas.
Fletcher kõndis kangetel jalgadel sisse. „Pole seda veel maha pillanud.”
„Sa oled selleks sündinud,” ütles Valküüria muiates ja pöördus aknast eemale.
„Arvad?”
„Oh, jaa. Pead näolt üksnes selle kivistunud ilme ära pühkima ja sind ujutatakse lapsehoidmise pakkumistega üle.”
„Sellisel juhul vist pigem säilitan selle kivistunud ilme, tänan väga.”
Valküüria valas tassi keevat vett ja segas paar korda kiirelt. Just sel hetkel, kui ta oli esimest sõõmu rüüpamas, kuulsid nad ülemiselt korruselt mingit häält.
Nad tardusid. Fletcher lõi välkkiire pilgu Valküüria suunas.
„Arvasin, et oleme üksi,” lausus ta vaikselt.
„Olimegi,” vastas Valküüria. Ta pani tassi tagasi. „Püsi siin.”
Fletcher raputas pead ja sirutas Alice’i tema poole. „Sina püsi siin. Ma saan üles ja alla tagasi teleportida enne, kui see, kes seal iganes on, jõuab silmigi pilgutada.”
„See on minu maja. Mina juhin. Mina lähen üles. Kui jama tekib, vii laps kaksikute juurde, seejärel tule kohe mulle appi.”
„Valküüria, jumal küll…”
„Me ei vaidle selle üle.”
Ta kõndis Fletcherist mööda, köögist välja ja koridori. Ülemisel korrusel põles tuli. See oli erksalt valgustatud, soe ja tervitav. Ta ronis trepist üles. Varjud kähardusid tema parema käe ümber.
Veel üks heli, see tuli tema toast. Esimese mõttena torkas talle pähe Tanita. Too valetas nähtavasti, kui lubas Valküüria pere rahule jätta. Valküüria kõhkles, tõukas siis õlaga ukse lahti ja tormas sisse.
Peegelpilt pöördus tema poole.
Kergendus ujutas Valküüria sooned üle, järgnes hämmeldus ja viha. „Miks sa väljas oled?”
„Vabandust?” ironiseeris peegelpilt küsivalt.
„Sa oled peeglist väljas. Kuidas põrgu päralt oled sa peeglist väljas?”
„Sa ei pannud mind tagasi.”
„Panin küll.”
„Ei. Ei pannud. Sa käskisid mul peeglisse minna, kuid ei puudutanud klaasi.”
Valküüria kortsutas kulmu. „Puudutasin. Puudutasin küll.”
Peegelpilt raputas pead. „Ilmselt unustasid.”
„Ma ei unustanud, issand küll. See juhtus kaks tundi tagasi. Ma ronisin läbi akna sisse, sina läksid peeglisse, mina puudutasin klaasi ja võtsin su mälestused endasse. Mäletan kõike, mida sa täna tegid.”
Nüüd oli peegelpildi kord kulmu kortsutada, see näis täiuslik simulatsioon hämmeldunud ilmest. „Kardan, et sa eksid…”
„Oh, issand küll… Ma lasin su peeglist sel hommikul välja, sina läksid alla ja Alice nuttis…”
„See oli eile.”
Valküüria vaikis. „Mida?”
„Sa mäletad eilset. Alice’iga oli sel hommikul kõik hästi. Sa tulid kahe tunni eest tagasi, mina läksin peeglisse, aga sa lahkusid ruumist enne, kui jõudsid klaasi puudutada. Ongi kõik. Sa lihtsalt unustasid.”
„Aga ma mäletan puudutamist…”
„Mäletad? Kas sa päriselt ka mäletad? Või eeldasid lihtsalt, et tegid seda, kuna teed seda alati?”
Alumisel korrusel hakkas laps nutma.
„Ilmselt tahab oma pudelit,” ütles peegelpilt ja kõndis Valküüriast möödudes toast välja. Valküüria jälgis selle minekut, kulm endiselt kortsus. Ta vaatas peeglit ja pani kokku viimase kahe tunni sündmusi. Ta ronis aknast sisse ja peegelpilt tegi parajasti homseks koolipäevaks nende kodutöid. Valküüria käskis sellel peeglisse astuda, vahetas siis riided, tegi soengu korda ja… ja…
