veel arvasin, et sa tahtsid talle kõige paremat,” lausus Tenebrius naerdes samal ajal, kui Pärg muigas. Rauge nägu lõõmas, kuid ta suutis siiski manada ette tänuliku naeratuse.
„Raiska oma aega, kuidas tahad,” viipas Tenebrius käega. „Aga praegu näib see Kaini-plika olevat ainus mõeldav võimalus, mis meil on. Ühelgi teisel templil üle maailma pole väärilikku kandidaati. Meie kõigi silmad on sinul. Kleerik Pärg, loodan, et ta ei vea meid alt.”
„Nagu minagi, teie eminents,” ütles Pärg kummardamise asemel noogutades. Tundus, et Tenebrius ei pane seda pahaks.
Rauge tuiskas templi sügavustesse ja mängis oma peas seda vestlust uuesti läbi. Ta asendas öeldud asju nende asjadega, mida oleks tahtnud öelda. Need olid nii palju paremad, kõik need söövitavad vaimukused, mis talle alles hiljem pähe kargasid. Nende läbi kõlas ta tugevalt ja nutikalt ja olukorda kontrollivalt. Oma vaimusilmas ei punastanud ta kunagi.
Rauge jõudis raske puitukseni ja kulutas paar hetke enda rahustamiseks. Tenebriuse päevad olid loetud, nagu ka Pärja omad. Vabina puhul polnud ta nii kindel. Vabin ei mõnitanud teda kunagi. Vabin ei mõnitanud iial kedagi.
Ta astus ruumi ja Melanholia tõstis pea.
„Ma olen väsinud,” ütles ta. Poole ajast oli ta väsinud. Ülejäänud pool kulus põrandal ringi tammumisele ja praktiliselt energiast särisemisele. Oli kas üks või teine – ülimalt võimas või ülimalt nõrk. Rauge oleks tahtnud veel paari päeva katsete tegemiseks, et leida ebastabiilsuse allikat ja seda välja uhtuda, kuid tema kannatus oli lõpukorral.
„On aeg,” ütles Rauge. „Ma esitlen sind peapreestrile. Pühi higi näolt ja järgne mulle.”
„Ma ei tunne end hästi,” ütles tüdruk peaaegu virinal.
„Mind ei huvita!” möirgas Rauge. Mees haaras Melanholia käsivarrest ja tiris ta jalgele. „Nad ei naera enam minu üle! Mitte keegi ei naera enam iial minu üle! Me pühime irved nende ülbetelt nägudelt ja nad hakkavad sind kummardama ning minule kuuletuma!”
Melanholia vaatas teda hirmunult, silmad pisarates. Mees püüdis seejärel oma viha kinni ja taltsutas seda. Ta ei saanud lubada tüdruku kaotamist. Ta ei saanud lubada, et kaotab usalduse, mille loomisele ta nii palju aega kulutas, kui uuristas tüdruku ihusse neid sümboleid ja kuulas tema karjeid.
„Ära karda,” sõnas ta vaikselt. „Mina olen sinuga. Mitte keegi ei tee sulle viga, kuni mina olen sinuga. Sa oled üks väga eriline tüdruk ja ma armastan sind nii nagu oma tütart.”
Melanholia noogutas vapralt ja Rauge naeratas talle leebelt, kui tüdruku ukse juurde talutas. See, mida ta ütles, vastas tõele – ta armastas Melanholiat tõesti nagu oma tütart. Tal oli tütar, kusagil laias maailmas, keda ta absoluutselt ja ilma ühegi kõhkluseta jälestas.
5
Katkeplikad
Valküüria ja Leebesurm taganesid akna juurest.
Esimene Katkeplika lähenes sellel jubedal, haigel, multifilmilikul viisil, liikudes aeglaselt, nägu ilmetu. Ta jõudis seinani ja haihtus ning oli järsku nende juures majas.
Leebesurma käsi sulgus Valküüria randme ümber. „Ära liiguta,” sosistas ta. „Ära vaata nende poole.”
Võideldes sooviga joosta, jäi Valküüria paigale ja hoidis kramplikult pilku maas. Katkeplika väreles tema silmanurka. Tüdruku süda kõmises rinnus nagu kabjaplagin. Katkeplika seisatas, võib-olla selleks, et uurida kujukesi kapil. Valküüria juuksed olid märjad. Tema teksad niisked ja topp keha külge kleepumas. Ta oli sellest kõigest teadlik, kui liikumatult paigal seisis. Üks Katkeplikadest kulges aeglases tempos akna taga.
Katkeplika möödus Valküüriast ja kadus vaateväljast. Valküüria polnud iial oma elus tahtnud nii väga ümber pöörata kui praegu. Kananahk pani ta ihu lainetama.
Seinal rippus peegel. Valküüria nägi klaasiäärel peegeldumas end ja Leebesurma. Ta suu kuivas. Ta nägi peeglist, kuidas kahvatu käsi aeglaselt tema käe poole sirutus.
Leebesurm rabas temast kinni, väänas ta eemale ja õhk kohises, kui nad igasuguse peensuseta katkisest aknast välja paiskusid. Nad maandusid mudas ja rabelesid püsti, kummalgi pool üks Katkeplika. Nood kasvasid edasi sammudes. Iga välgatus muutis nad suuremaks, muutis nad vanemaks, muutis juuksed heledamaks ja metsikumaks. Nende näod moondusid. Ilusast ja ilmetust sai väändunud ning piinatud pale. Siledale nahale ilmusid kortsud. Suud avanesid, huuled lõhenesid ja valged hambad muutusid kollaseks, pruuniks, mustaks – ja ometi sammusid nad edasi.
Leebesurma revolver paugatas ikka ja jälle ning kuulid läbistasid värelevaid olendeid. Valküüria loopis tuld, heitis varjusid, ent Katkeplikad liikusid kolmekesi haavamatult edasi.
Leebesurm rebiti Valküüria kõrvalt ära. Üks neist sai ta kätte, sõrmed surusid Leebesurma riietesse, libisesid ta ribide vahele. Leebesurm röökis.
Valküüria viskus tema poole, kuid libises ja plärtsatas porisse ja mudasse, juuksed silmil. Ta hüüdis Leebesurma nime. Ja siis oli üks neist otse tema ees, seisis tema kohal, käsi surutud Valküüria laubale, surutud tema nahka. Valküüria kriiskas, kui sõrmed tema kolpa sulasid, tema ajust läbi sonkisid. Valged pimestava valguse pistodad kõrvetasid üle ta mõistuse. Tüdruku keha tõmbus krampi ja lõug lukustus. Ta ei suutnud liigutada, ei suutnud kõnelda, ei suutnud mõelda. Kujutised mängisid pimeduses, kui väike koletisplika oma sõrmi siputas. Kujutised ja mälestused, tunded ja emotsioonid segunesid. Need sobitusid, kinnitusid üksteise külge, lõhenesid üksteisest ja ikka veel mängis väike koletisplika uudishimulikult Valküüria mõistuses sorides. Justkui otsiks midagi, jahiks midagi. Ja siis ta leidis selle, leidis selle olevat ootel, leidis selle olevat valvel. Leidis selle olevat valmis.
Valküüria kadus ja Darquesse mässis oma käe väikese koletisplika randme ümber ning lömastas selle, tõmmates sõrmed oma mõistusest välja.
Darquesse tõusis ja hoidis endiselt randmest kinni. Katkeplika kriiskas ja väänles ja katkes, kuid tema käsi jäi Darquesse’i haardesse. Darquesse vaatas teda võlutult. Ta valas maagiat läbi oma sõrmede ja väike koletisplika naasis tavasuurusesse ning röökis. See polnud inimese karje. See polnud looma karje. See oli karje olendilt, kes polnud iial varem tundnud vajadust karjuda. See oli uus ja toores – laitmatu agoonia ja ootamatu, kõikehaarava hirmu vastsündinud vili.
Darquesse pillas olendi maha. Saabus järgmine, kes katkes üle muda ning tahtis nii väga mängida. Ja Darquesse’i soontes voolas nii palju maagiat, mis kobrutas ja kaardus ja kees tema sees, et ta lihtsalt pidi seda jagama. Vägi paiskus ta käest väänleva, keerduva joana. See läbis vahemaa nende vahel ning uhtus Katkeplika üle ja pühkis ta jalgelt. Suutmata voolust vabaneda, vähkres ja viskles väike koletisplika mudas ning peksis jalgadega. Darquesse suurendas aga võimsust, kuni tüdines kriisetest.
Ta pöördus viimase jõletise poole, kes pidas tema pilgule hetkeks vastu enne, kui Leebesurma lahti lasi. Too kukkus õhku ahmides maha. Katkeplika sai tagasi tavapärase suuruse ja kuju, silmitses Darquesse’i nende imetoredalt tühjade silmadega ning liikus siis karbi juurde. Õed lohistasid end sellel väreleval moel samuti tema juurde ja nad ronisid ühekaupa tagasi sisse. Kui kõik kolm olid sees, sulgus karbikaas nende järel.
Darquesse pöördus tagasi. Luuker Leebesurm ajas end jalgele, laitmatu ülikond poriga koos. Tema kaabu vedeles kusagil mudas ja vihmajoad voolasid mööda tema kiiskavat pead alla.
„Tervist,” ütles Leebesurm.
