style="font-size:15px;"> Darquesse oleks võinud ta luud sealsamas kildudeks muuta.
„On ta seal?” küsis Leebesurm. „Valküüria? Kas ta kuuleb mind?”
Darquesse ei öelnud midagi.
Leebesurm kallutas pea viltu. „Kas sa lased tal tagasi tulla? See on tema keha, mida sa kannad. See on tema nägu, mida sa kasutad. Sa ei saa teda igaveseks unne jätta. Pole veel sinu aeg. Veel on Valküüria aeg. Tema saab ringi kõndida. Tema saab elada. Sina mitte.”
Darquesse nägi Leebesurma teadvust. See moodustas tema skeleti ümber kooriku, mitmevärvilistest valgustest kooriku. Koorik oli see, kuidas ta mõtles. Koorik oli see, kuidas ta tundis. Kui ta end kõik need sajandid tagasi kokku kogus, lõi ta end vormil, mida nägi ainult Darquesse. Ta sirutas käe välja ja ajas oma sõrmed õrnalt valguskoorikusse. Leebesurm ahmis õhku ja kangestus. Darquesse keeras kätt, väänas ta teadvust, tunnetas ja mõistis seda, kuidas sealt läbi rebida või seda minema tõmmata, tükkideks kiskuda või auruks muuta. See, mida ta hoidis, mis sumises tema sõrmeotste vahel, oligi elu ise. See oli üks imeline asi, hiilgav asi. Ta lasi Leebesurma lahti ja too tuikus tagasi, kuid Darquesse oli juba unustanud ta sealoleku.
Darquesse kerkis maapinnalt vihmaga täidetud õhku ja hõljus kõrgel maamaja kohal. Siit nägi ta üle maa kauguses oleva linnani. Ta mõtiskles selle üle, kui kerge oleks kogu linn pihuks ja põrmuks muuta. Ilmselt mitte kuigi raske. Mitte siis, kui ta keskendub.
Keegi tõusis tema vastu.
„Ma tahan Valküüriat tagasi,” ütles Leebesurm. „Anna ta kohe tagasi. Ma ei kavatse uuesti küsida.”
Darquesse naeratas talle. Leebesurm meeldis talle, kohe päriselt. Ta oli ainulaadne. Darquesse ei tahtnud teda tappa. Veel mitte. Mitte veel, kui leidus viise, kuidas Leebesurm sai teda lõbustada.
Darquesse kadus ja kui Valküüria silmi pilgutas, rippusid tal märjad juuksed silmil. Ta tuhises hooga maapinna poole.
„Pagan küll!” lõugas ta.
Leebesurm sööstis alla, püüdis tüdruku kinni ja hoidis alla laskudes enda vastas.
„Pole vaja kisendada,” ütles ta Valküüriale.
Too klammerdus tihedalt Leebesurma külge. „Mis toimub? Kuidas me siia saime?”
„Sa ei mäleta?”
„Kuidas ma sain pagana taevasse? Ei, kurat, ma ei…” Tüdruku hääl vaibus. „Ah, oota. Mäletan. See oli tema.”
„Nii see oli.”
Valküüria vajus ta käte vahel kössi. „Tore,” pomises ta.
Nad puutusid maad. Valküüria tuikus korraks jalgel, noogutas siis ja nad kõndisid koos puust karbi juurde.
„Et siis nii ongi?” küsis Valküüria ja tema silmade taga algas peavalu. „Ta võib lihtsalt soovi korral tulla ja minna? Iga kord, kui asjad liiga ohtlikuks kisuvad, saab minust lihtsalt Hulk1 ja ma muutun selleks, kes kavatseb maailma tappa?”
„Ma ei usu, et see nii lihtne on,” vastas Leebesurm. „Nii palju, kui mina nägin, oli Katkeplikal sõna otseses mõttes käsi sinu pea sees. See võis liikvele ajada mille iganes. Ma tean, et sa ei taha seda kuulda, aga… Darquesse tegelikult päästis meid.”
Valküüria ristas värisedes käed. „Sul on õigus. Ma ei taha seda kuulda.”
„Sellisel juhul päästsid sina meid. Kas kõlab paremini?”
Valküüria põrnitses läbi vihma oma sõpra. „Minul polnud sellega mingit pistmist.”
„Oli küll. Sina oledki Darquesse, Valküüria. Darquesse ei ole teine isik, ükskõik kui palju me räägime temast nii, nagu oleks. Kõige lihtsamal tasandil on Darquesse meeleseisund.”
„Kuidas palun?”
„Ta on sina, ilma sinu südametunnistuse või tunneteta. Ta on sina ilma su inimlikkuseta.”
„Sa ütled, et ta on äkiline tujumuutus?”
Leebesurm kehitas õlgu. „Või siis oled sina tema tujumuutus.”
„Ära naljatle sellega.”
Leebesurm korjas puukarbi üles ja nad asutasid end tagasi maamaja poole. „Ma ei teegi nalja. Fakt on see, et meil pole mingit viisi teada saada, kas see isik, kes me enda arust oleme, on meie olemuse tuumaks. Kas sa oled üks mõistlik tüdruk, kellel on potentsiaali ühel päeval muutuda kurjaks koletiseks, või oled sa kuri koletis, kes arvab, et on mõistlik tüdruk?”
„Kas mina ei teaks, kumb ma olen?”
„Issand küll, ei. Valed, mida me teistele kokku räägime, pole võrreldavadki valedega, mida räägime iseendale.”
„Sul on hämmastav võime mind vahel masendusse ajada, tead sa seda?”
„Üritan anda parimat.” Leebesurm viipas ja mudaga kaetud kaabu kerkis talle kätte. Ta silmitses seda kurvalt. „Kuidas sa end tunned?”
„Peavaluliselt. Aga hästi. Paha mees pääses minema.”
„Jah, seda küll.”
„Ta tappis Paul Lynchi. Ja nüüd ka väikese vanaproua, kellele Lynch pihtis. Keegi siin ei taha, et me saaks midagi Kulu kohta teada. Sa arvad, et ta oli Surnumanaja?”
„Ehkki musta riietumine pole mingi näitaja – jah, arvan ikka küll.”
Valküüria noogutas. „Mina ka. Pealegi oli tal naeruväärne habe. Ilmselt peaksin Saalomonilt tema kohta rohkem küsima.”
„Ilmselt peaks ma aitama.”
„Ei mingit löömist.”
„Väike kogus löömist.”
Fletcher paiskus otse õhust nende ees välja, silmad suured, käed rusikas ja valmis võitlema. Ta vaatas enda ümber, keeras kannapeal ringi, keeras uuesti.
„Kus nad on?” küsis ta.
„Tagasi karbis,” teatas Valküüria. „Leidsid midagi?”
„Selanat polnud raamatukogus,” ütles Fletcher, kelle juukseid vihm järjepanu alla surus. „Keegi ei suutnud mind seal aidata. Kuidas te nad alistasite?”
„Kujuteldamatu osavusega,” vastas Leebesurm. „Valküüria, mul on ees kahetunnine sõit Dublinisse, kus mind ootavad kuivad riided.”
Valküüria noogutas. „Olen selleks ajaks valmis.”
Leebesurm kõndis Bentley juurde. Fletcher pöördus Valküüria poole, käed lõdvalt ta käsivarsi hoidmas. „Ma ei tahtnud lahkuda,” sõnas ta vaikselt.
Valküüria naeratas. „Ma tean.”
„Sa oleks pidanud minuga tulema.”
„Ärme riku ilusat hetke vaidlemisega, okei?” Ta suudles Fletcherit.
Too ohkas ja vihma asemel sillerdas
