daamid,” ütles Fletcher neile, vasak käsi ümber Valküüria piha mässitud.
„Hei, Fletcher,” hõikasid kaksikud üheskoos.
„Ristimine läheb hästi?” küsis Fletcher. „Ma pole kunagi ühelgi käinud. Pean tunnistama, et see paistab olevat natuke nagu… noh, igav. Aga heas mõttes.”
„Minu arust oli ka väga igav,” ütles Carol enne, kui Crystalil selleks võimalus avanes. „Ja ma ei saanud suuremast osast preestri jutust arugi.”
„Ma isegi ei kuulanud,” tunnistas Crystal. „Midagi imikutest vist. Mulle meeldib su tänane soeng väga. Oled selle tõesti ilusti püsti saanud.”
„Ära julgusta teda,” ägas Valküüria. Fletcher naeris ja andis talle kähku musi.
„Kahjuks,” teatas Fletcher, „peame ainult korraks ära käima.”
„Peame või?” küsis Valküüria. Fletcher noogutas talle väga tõsiselt. „Aa,” venitas Valküüria. „Okei. Jaa. Kutid, peame minema.”
Caroli silmad läksid suureks. „Kas jama on lahti? Oleme ohus?”
„Kas maailm on lõppemas?” küsis Crystal. Kaksikud vaatasid üles kiriku lae poole, justkui eeldaks nad selle pragunemist ja kaela varisemist.
„Ärge selle pärast küll muretsege,” kõkutas Valküüria. Ta suundus oma vanemate poole, Fletcher truult kõrval. „Nad ei pea selle pärast muretsema, ega ju?”
Fletcher kehitas õlgu. „Usun, et neil on veel paar päeva kõik okei.”
„Sa leidsid Bernadette Maguire’i maja?”
„Leebesurm on just praegu seal ja ootab, et ma koos sinuga naaseks.”
Valküüria irvitas. „Oli tore sõit?”
„Kestis kaks tundi,” porises Fletcher. „Ja ta ei lubanud mul sõnagi lausuda. Sa tead, mis tunne on sõita kaks tundi nii, et ei saa rääkida?”
„Ei. Mis tunne on?”
„Igav.”
Valküüria noogutas. „Oleksin ilmselt sedasama arvanud.”
Nad jõudsid tüdruku vanemateni. Emme nägu lõi särama, kui Valküüria talle Alice’i ulatas.
„Seal ta mul ongi,” sõnas emme imikule kõõrutades, „minu eriline tüdruk.”
„Oh, tore,” ütles Valküüria silmi pööritades.
Emme naeris. „Tervist, Fletcher, millal sina siia said?”
„Just jõudsin. Vabandust. Pühapäevane bussiteenus on kohutav,” valetas ta.
„Võinuksid meile helistada – Desmond oleks võinud su peale korjata.”
„Ei, ei oleks,” sekkus issi kuuldekaugusesse astudes. „Vabandust, Fletcher, aga ma pidin tegelema tähtsate isalike asjatoimetustega, mille hulka kuulusid hommikusöök, duši all käimine ja oma pükste üles otsimine. Nendest kolmest ülesandest sain hakkama vaid kahega. Kas oskad alla vaatamata öelda, milline mul vahele jäi?”
Valküüria ema ohkas. „Des, kellaaeg on sinu lollusteks liiga varajane. Fletcher, kas liitud meiega ka ristimisjärgsel lõunal?”
„Jah,” naeratas Fletcher vastu. „Pean vaid korraks teie tütart laenama.”
„Võta ta siis,” sõnas Valküüria isa muretult viibates. „Meil on nüüd üks veel.”
Valküüria naeris ja juhtis Fletcheri läbi rahvahulga. Nad lahkusid kirikust ja kõndisid ümber nurga. Olles veendunud, et keegi neid ei jälgi, pöördus Fletcher tema poole ja suudles teda. Samal hetkel, kui nende huuled kokku puutusid, teleportisid nad minema. Kirik, muru ja sillerdav päikesepaiste kadusid ja selle asendas vihmast piitsutatud maamaja.
Valküüria katkestas kohe suudluse ja viskus, külg ees, puu alla pargitud Bentley juurde. Fletcher liitus temaga.
„Haggardis lõhestab päike kive,” ütles tüdruk vihaselt põrnitsedes. „Sa ei arva, et kuivaks jäämine võib olla natuke nagu oluline, kui tagasi telepordime?”
„Sul on hea tähelepanek,” möönis Fletcher. „Vaata, on põhjus, miks sina oled tüdruk ja mina olen poiss. Sina mõtled asjade peale, mina…”
„Ei mõtle?”
„Just,” õhkas Fletcher õnnelikult.
Leebesurm sammus maamajast nende poole, kinnastatud käsi vihma endast mööda juhtimiseks üles tõstetud. Seljas laitmatu ülikond ja kaabu täpselt õige nurga all. Tema nägu oli kollaka jumega, kuid lähenedes toksas ta rangluudele graveeritud kahte sümbolit. Nüüd ujusid näojooned minema ja paljastasid kolju. „Vabandust, et su peolt eemale tirisin,” lausus ta Valküüriale.
Tüdruk kehitas õlgu. „Mina läksin ristimise enda pärast. Kui see läbi saab, on tegemist lihtsalt suguvõsa kokkutulekuga, ja jõuludest piisab mulle täiesti. On vanaproua kodus?”
„Koputasin akendele-ustele, kuid vastust ei järgnenud,” sõnas Leebesurm. „Peame end ise sisse laskma.” Fletcher sirutas käed välja, ent Leebesurm raputas pead. „Teleportatsioonile toetumine on meid laisaks muutmas, niisiis teeme seda vanamoodsalt. Valküüria, kas saad vihma eemal hoida?”
Leebesurm keeras ümber ja hakkas tagasi maja poole astuma. Valküüria kiirustas talle järele ja tõstis käed, liigutades õhu kilbiks kokku.
„Sa peaksid tõesti hakkama veega manipuleerima selle asemel, et kogu aeg õhule loota,” ütles Leebesurm talle. „Ühel päeval sa veel soovid, et oleksid rohkem harjutanud. Väga vähe mõtet on olla Elemental-sorts, kui kasutad ainult kaht elementi.”
„Aga õhk ja tuli on kõige kasulikumad,” teeskles Valküüria vingumist. „Niiskusega manipuleerimine lihtsalt ei haara mind niimoodi. Ja mis puudutab mulda…” Tüdruku hääl vaibus.
Nad jõudsid välisukseni. Leebesurm põlvitas ja asus muukrauaga tegutsema. Fletcher seisis Valküüria taga ja üritas vältida vihmatilku, mis neiu kaitsest läbi pääsesid.
„Ja ometi jätkuvad sinu surnumanamise tunnid katkestuseta või kuidas?” jätkas Leebesurm.
„Noh, jah, aga ma vajan surnumanamises rohkem tunde, sest Saalomon pole nii hea õpetaja kui sina.” Leebesurm vaatas tema poole ja Valküüria irvitas vastuseks õlakehitusega. „Pealegi, sinuga õpin ma viimasel ajal peamiselt võitlust. Saan Elementali-värgiga kunagi ühele joonele, ma luban.”
Leebesurm mühatas. Pärast seda, kui Tanita Tasane Jäänusele kaotati, muutis Leebesurm taktikat. Polnud mingit võimalust, kuidas Valküüria oleks jõudnud Tanita kiiruse ja nõtkuseni, seetõttu lõpeks puhtalt võitluskunstide abiga talle vastu astumine katastroofiga. Uus värk, mida Valküüria õppis, oli inetu, jõhker ja efektiivne – enesekaitse, mitte võitluskunst. Valküürial kulus kohanemiseks küll veidike aega, ent Tanita ähvardava tagasituleku oht kannustas teda tagant. Uus kohtumine oli vältimatu, ja ta teadis seda. Nii et kui ta pidi taas vanale sõbrale vastu astuma, kavatses ta olla pagana kindel, et seda ei tulnud teha Tanita taktikepi all.
Lukk
