õhk. Õhk ja pimeda linna muutlik topograafia kaks tuhat meetrit allpool oru põhjas.
„Ta hüppab alla,” ütleb Aja vaikselt Cassiusele. „Meil on tema keha vaja.”
„Darrow… ärge tehke seda,” sõnab Cassius, aga tema pilk ütleb, et ma hüppaks, ütleb, et ma valiks selle pääsetee, selle asemel et alistuda, selle asemel et sõita Lunale, kus mind osadeks kooritaks. See on auväärne tee. Jälle üritab ta mind mõjutada.
Ma vihkan teda selle eest.
„Arvate, et teie olete auväärne?” sisistan ma. „Arvate, et olete hea? Kes nendest alles on, keda te armastate? Kelle eest te võitlete?” Minu sõnadesse hiilib viha. „Te olete üksi, Cassius. Aga mina ei ole. Ei olnud siis, kui üleminekul te vennaga silmitsi seisin. Ega siis, kui end teie hulka peitsin. Ega siis, kui pimeduses lamasin. Isegi mitte nüüd.” Ma võtan Holiday teadvusetust kehast kinni nii kõvasti, kui suudan, pistes sõrmed tema soomusrüü rihmade vahele. Haaran Victra käe. Kannad kriibivad vastu betooni serva. „Kuulake seda tuult, Cassius. Kuulake seda kuradiraisast tuult.”
Kaks rüütlit kallutavad oma päid. Ja ikka veel ei mõista nad seda kummastavat äginat, mis orupõhjast üles heljub, sest kuidas võiksidki kuldsete poeg ja tütar teada kivi järava küünisPuuri häält? Kuidas võiksid nad ära arvata, et mu rahvas ei tule taevast, vaid meie planeedi südamest?
„Hüvasti, Cassius,” ütlen ma. „Jääge mind ootama.” Ja ma lükkan end mõlema jalaga pervelt lahti, kukun selg ees vabasse õhku ning haihtun Holiday ja Victraga neil silmist.
7
KIMALASED
Me kukume sulanud täpi poole lumega kaetud linna keskel. Seal, tehase ridade vahel, värisevad hooned ja varisevad maapinna üles pundudes kokku. Torud murduvad ja lendavad õhku. Rebenenud asfaldist sisiseb välja aur. Gaasiplahvatused löövad aupaistena põlema, tikkides tulejooni läbi tänavate, mis väänduvad ja kerkivad, nagu veniks Marss ise kuue korruse kõrgusele, et mingi iidne leviaatan ilmale tuua. Ja siis, kui maapind ja linn on viimseni pingule tõmmatud, purskub talvisesse õhku küünisPuur – titaanlik metallkäsi sulatussõrmedega, mis ajavad välja auru ja haaravad ja seejärel haihtuvad, kui küünisPuur taas Marsi sisemusse vajub, tõmmates endaga kaasa pool linnakvartalit.
Me langeme liiga kiiresti.
Hüppasin liiga vara. Victra hakkab käest libisema.
Maapind kihutab meie poole.
Siis raksatab õhus helilöök.
Siis veel üks. Ja veel üks, kuni küünisPuuri uuristatud tunneli pimedus heliseb muusikast ja päevavalgele tuleb väike sõjavägi. Kaks, kakskümmend, viiskümmend soomustatud kuju kihutab graviSaabastes tunnelist välja meie poole. Minust vasakule, minust paremale. Veripunaseks värvitud, valavad nad meie taha taevasse pulssTuld. Mu juuksed seisavad püsti ja ma tunnen osooni lõhna. Ülikuumad paiskelaengud virvendavad siniselt, kui läbi õhumolekulide kihutavad. Õlgadele kinnitatud minikahurid sülgavad surma.
Õhku tõusvate Arese poegade keskelt sööstab ette tulipunane soomustatud mees, peas oma isa ogaline kiiver, ja püüab Victra kinni mõni sekund enne seda, kui too pilvelõhkuja katusega kokku põrkab. Tema kiivri kõlaritest muliseb välja hundiulg. See on Ares isiklikult. Minu maailmade parim sõber ei ole mind unustanud. Ta on tulnud oma impeeriumimurdjate ja terroristide ja mässajate leegioniga: ulgujatega. Tema taga lendab tosin metalset meest ja naist, mustad hundikeebid tuules laperdamas. Suurim neist puhasvalges soomusrüüs, mille rinda ja käsi katavad sinised käejäljed. Tema musta keepi lõhestab keskelt alla punane triip. Hetkeks mõtlen, et Pax on mulle surnuist järele tulnud. Aga kui mees mu koos Holidayga kinni püüab, näen käejälgede sinise värvi sisse maalitud glüüfe. Glüüfe Marsi lõunapooluselt. See on Ragnar Volarus, Valküüride tornide prints. Ta viskab Holiday teisele ulgujale ja lükkab mind enda taha, nii et saan oma käed talle kaela ümber heita, kaevudes sõrmedega tema soomusrüü neetidesse. Siis hõljub ta läbi suitseva orulinna tunneli poole ja hüüab mulle: „Hoia kõvasti, väike vend.”
Ja ta sukeldub. Victrat hiivav Sevro on vasakul, ümberringi ulgujad, graviSaapad kriiskamas, kui langeme tunnelisuu pimedusse. Vaenlane järgneb. Helid on kohutavad. Tuule karjumine. Kivi raksumine, kui pulssTuli meie taga seina sööstab ja relvad tärisevad. Mu lõug lõgiseb vastu Ragnari metalset õlga. Tema graviSaapad vibreerivad täiel võimsusel. Soomusrüü poldid kaevuvad ribidesse. Aku tema sabakondi kohal rammib mulle kubemesse, kui pilkases pimeduses keerleme ja viskleme. Metallhai sõidutab mind üha sügavamale tormise mere kõhtu. Kõrvad lähevad lukku. Tuul vilistab. Mulle lendab vastu otsaesist kivi. Veri niriseb mööda nägu alla, silmad kipitavad. Ainsaks valguseks on helendavad saapad ja relvade sähvatused.
Parema õla nahk lahvatab valust. Jälitajate pulssTuli läheb minust mõne sentimeetri kauguselt mööda. Sellegipoolest mu nahk mullitab ja suitseb ning süütab tunkevarruka põlema. Tuul kustutab leegid. Aga pulssTuli sööstab taas mööda ja kaevub otse minu ees oleva poja gravi-Saabastesse, sulatades mehe jalad sulametalli kamakaks. Ta jõnksatab õhus, kihutab vastu seina ja lömastub.
Punane valgus tuikab läbi laugude. Õhus on suitsu. Lihalõhnalist. See torgib kurgu tagaosas. Rasvkude on söestunud ja krõbe. Rind kuumab valust. Kõikjal kriisete ja huilete ja emahüüete mülgas. Ja midagi veel. Kõrvu kostab kimalaste hääl. Keegi kummardub mu kohale. Silmi avades näen neid punases valguses. Mulle näkku karjumas. Maski mulle suule surumas. Niiske hundikeep tolkneb metalselt õlalt alla, kõditab mu kaela. Teised käed puudutavad minu omi. Maailm väriseb, kaldub kreeni.
„Tüürpoord! Tüürpoord!” karjub keegi kaugelt, otsekui vee alt.
Oleme laeval. Mind ümbritsevad surevad mehed. Põlenud, väändunud soomusrüüdes kestad. Nende otsas väiksemad mehed, kummargil nagu raisakotkad, käes säravad saed, kui nad soomusrüüd maha koorivad, üritades vabastada neid, kes sees põletushaavadesse surevad. Aga soomusrüü on kõvasti kokku sulanud. Üks käsi puudutab minu oma. Mu kõrval lamab poiss. Silmad pärani. Soomusrüü mustunud. Põskede nahk tahma ja vere all noor ja sile. Suu veel naeratustest kortsumata. Tema hingetõmbed muutuvad lühemaks, kiiremaks. Huuled moodustavad minu nime.
Ja läinud ta ongi.
8
KODU
Ma olen üksi, kaugel õudusest, seisan kaalutu ja puhtana sambla ja mulla järele lõhnaval teel. Mu jalad puudutavad maad, aga ma ei tunne seda talla all. Mõlemal pool laiub tuulest piitsutatud rabarohi. Taevas sähvib välk. Mu kätel ei ole märgistusi ja need libisevad mööda munakivimüüri, mis mõlemal pool kaugusse lookleb. Millal ma kõndima hakkasin? Kuskilt eemalt tõuseb lõkkesuitsu. Ma lähen mööda teed edasi, aga tunnen, et mul ei ole valikut. Künka tagant hüüab mind hääl.
Oh haud ja abielukamber, õõnes koda, mis igavest valvab mu teed. Sinna, kus omaksed ootavad ees, kelle Persephone viind varjuderiiki. Kõigist viimane, ränkraske mu saatus, laskun enne, kui möödas on viimane tund. Ometi hällitan lootust: rõõmustab mind nähes isa ja sina, ema, ning vennas ka. Omaenese käega ju pesin te elutuid kehasid.[1.]
See on mu onu hääl. On see org? On see tee, mida mööda surma eel astun? Ei saa olla. Orus ei ole valu, aga minu keha valutab. Jalgades torgib. Ikka veel kuulen kaugel ees tema häält, mis meelitab mind läbi udu. Mehe häält, kes õpetas mind pärast isa surma tantsima, kes valvas mind ja saatis siis Arese juurde. Kes ise suri kaevanduskäigus ja elutseb nüüd orus.
Ma arvasin, et mind tuleb tervitama Eo. Või isa. Mitte Narol.
„Loe
