isegi minu jaoks.
„Vaata ennast, mees. Sa oled kest!”
„Jäta ta rahule, Holi,” ütleb Trigg.
„See kuldne mõrd ei kuulu meie hulka! Ma ei sure tema eest.”
Aga Victra oleks minu eest surnud. Pimeduses mõtlesin ma tema peale. Lapseliku rõõmu peale tema silmis, kui talle Šaakali kabinetis Petrichor’i pudeli andsin. „Ma ei teadnud. Darrow, ma ei teadnud,” oli viimane asi, mis ta mulle ütles, kui Roque meid reetis. Surm ümberringi, endal kuulid seljas ja kõik, mis ta tahtis, oli see, et ma temast lõpus hästi mõtleksin.
„Ma ei jäta oma sõpra maha,” kordan kramplikult.
„Ma järgnen sulle,” venitab Trigg. „Mida iganes käsid, Lõikaja. Mina olen valmis.”
„Trigg,” sosistab Holiday. „Ares ütles…”
„Ares ei ole läbimurret teinud.” Trigg noogutab minu poole. „Tema suudab seda. Me järgneme talle.”
„Ja kui oma võimaluse maha magame?”
„Siis teeme uue.”
Holiday silmad klaasistuvad ja ta liigutab oma suuri lõugu. Ma tean seda pilku. Ta ei näe oma venda nii nagu mina. Ta ei ole nuuskur ega tapja. Holidayle on ta poiss, kellega koos ta üles kasvas.
„Hästi. Ma olen nõus,” ütleb ta vastumeelselt.
„Mis me vääramatuga teeme?” küsib Trigg.
„Ta sisestab koodi ja jääb elama,” ütlen ma. „Tulistage teda, kui ta midagi üritab.”
Väljume tõstukist 23. tasandil. Mul on jälle kapuuts peas, nii et Holiday peab mind edasi talutama, kui Vixus justkui meid kongi saates kõige ees kõnnib, Trigg püssiga varmalt tema kannul. Koridorid on vaiksed. Meie sammud kajavad. Ma ei näe kapuutsi varjust välja.
„Siin see on,” ütleb Vixus, kui ukseni jõuame.
„Löö kood sisse, sitapea,” käsib Holiday.
Vixus kuuletub ja uks läheb suhinal lahti. Meie ümber kaigub müra. Kohutav ragin varjatud kõlaritest. Kong on jääkülm, kõik valgeks pleekunud. Lagi lõkendab nii eredast valgusest, et ma ei saa isegi otse selle poole vaadata. Kongi kõhnunud asukas lamab nurgas, jalad looteasendisse kõverdatud, seljaga minu suunas. Selg vanadest põletustest kirjatud ja piitsahoopidest triibuline. Heleblondide juuste sasi on kõik, mis naist lõõmava valguse eest varjab. Ma ei tunneks teda ära, kui abaluude vahel selgroo ülaosas poleks kahte kuuliarmi.
„Victra!” karjun ma üle müra. Ta ei kuule mind. „Victra!” karjun uuesti ja just sel hetkel müra vaibub, asendudes kõlarites südamelöökidega. Nad piinavad teda helide, valgusega. Aistingutega. Risti vastupidi minu kuritarvitamisele. Võimeline mind nüüd kuulma, keerab ta pea minu poole. Kuldsed silmad piiluvad juustepusast metsikult välja. Ma isegi ei tea, kas ta tunneb mu ära. Julgus, millega Victra varem oma alastust kandis, on kadunud. Ta katab end kaitsetult. Hirmunult.
„Tõsta ta jalule,” ütleb Holiday, lükates Vixuse kõhuli. „Me peame minema.”
„Ta on halvatud…” ütleb Trigg. „Kas pole?”
„Persse. Siis kanname teda.”
Trigg liigub kiiresti Victra poole. Ma takistan teda, laksates käega talle vastu rinda. Isegi sellisena võib Victra tal käed küljest rebida. Ma tean õudu, mida tundsin, kui mind mu august välja tiriti, ja liigun aeglaselt tema poole. Mu enese hirm taandub aju sügavustesse ja asendub vihaga selle üle, mida tema lihane õde talle tegi. Teadmisega, et see on minu süü.
„Victra, see olen mina. Darrow.” Ta ei anna millegagi märku, et kuulis mind. Ma kükitan tema kõrvale. „Me viime su siit minema. Kas me saame sind…”
Ta ründab mind. Viskudes kätega ette. „Võta oma nägu eest,” kisendab ta. „Võta oma nägu eest!” Ta tõmbleb, kui Holiday ette sööstab ja klopperi talle alaselga surub. Elektrist ei piisa.
„Maha!” karjub Holiday. Victra lööb teda duroplastist soomusrüü rinnaturvise keskele ja paiskab halli mitu meetrit eemale vastu seina. Trigg tulistab talle kaks rahustit kintsu oma mitmikpüssiga, universaalse karabiiniga. Need panevad ta kiiresti pikali. Aga ikka lõõtsutab ta maas, vaatab mind pilukil silmade vahelt, kuni teadvuse kaotab.
„Holiday…” alustan ma.
„Olen kombes,” mühatab Holiday end püsti ajades. Rinnaturvise keskel on rusikasuurune mõlk. „Lillutaja oskab lüüa,” ütleb Holiday mõlki imetledes.
„Julii geneetika,” pomiseb Trigg. Ta hiivab Victra õlgadele ja järgneb Holidayle tagasi koridori, kui too mulle nähvab, et neile järele kiirustaksin. Me jätame Vixuse kõhuli kongi. Elusana, nagu lubasin.
„Me leiame sind üles,” ütleb ta istuli tõustes, kui ma ust lähen sulgema. „Sa tead, et leiame. Ütle väiksele Sevrole, et me tuleme. Üks Barca maas. Üks jäänud.”
„Mis sa ütlesid?” küsin ma.
Ma astun äkitselt tagasi kongi ja tema silmades välgatab hirm. Küllap sama hirm, mida tundis Lea palju aastaid tagasi, kui end pimeduses peitsin, samal ajal kui Antonia ja Vixus teda piinasid, et mind välja meelitada. Ta naeris, kui Lea veri samblasse imendus. Ja siis, kui mu sõbrad aias surid. Ta tahab, et ma teda nüüd säästaksin, et saaks hiljem uuesti tappa. Halastus on kurjusele söödaks.
Mu habemenuga vonkleb lõikeTeraks.
„Palun,” anub ta nüüd, kitsaste huulte värisedes, nii et näen temas ka poissi, kes nüüd mõistab, et tegi vea. Keegi kuskil ikka veel armastab teda. Mäletab teda kui üleannetut last või hällis magamas. Kui ta vaid oleks selleks lapseks jäänud. Kui me kõik oleksime. „Ole mõistlik. Darrow, sa ei ole mõrtsukas. Sa ei ole Titus.”
Südametuksete heli ruumis muutub sügavamaks. Valge valgus joonistab välja Vixuse silueti.
Ta tahab kaastunnet.
Minu kaastunne kadus pimedusse.
Punaste lauludes on kangelased armulikud, auväärsed. Nad lasevad inimestel elada, nagu mina lasin Šaakalil elada, et võiksid jääda patust määrimata. Lase kaabakal olla see, kes on paha. Lase tal riietuda musta, keera talle selg ja anna võimalus end pussitada, et saaksin ringi pöörata ja ta tappa, tundes rahuldust ilma süümepiinadeta. Aga see ei ole laul. See on sõda.
„Darrow…”
„Ma tahan, et saadaksid Šaakalile sõnumi.”
Ma lõikan Vixuse kõri lõhki. Ja kui ta maha variseb ja elust tühjaks jookseb, siis tean, et ta kardab, sest teisel pool ei oota teda midagi. Ta koriseb. Niutsub, enne kui sureb. Ja ma ei tunne midagi.
Ruumi südamelöökidest hakkavad üle ulguma häiresireenid.
5
PLAAN C
„Persse,” ütleb Holiday. „Ma ütlesin, et meil pole aega.”
„Kõik on kombes,” sõnab Trigg.
Oleme
