Cassius, ta saatis tapjad teie vereliini lapsi veristama, kui nad end Olympos Monsil peitsid. Huvitav, mida teie ema sellest haletsusest arvaks.”
Cassius ignoreerib neid, jõnksatades pead roosade poole seina ääres. „Tooge vangile tekk.”
Nad ei liiguta.
„Millised kombed. Isegi teil, Ohakas?” Too ei vasta. Põlgliku norsatusega võtab Cassius seljast oma valge keebi ja mähib selle minu väriseva keha ümber. Hetkeks ei ütle keegi midagi, teost sama rabatud kui mina.
„Tänan,” kraaksatan ma. Aga ta vaatab mu sisse langenud näost kõrvale. Haletsus ei ole andestus, ega tänulikkus pattude andeksand.
Lilath norsatab naerma ilma oma keedetud koolibrimunade kausilt pilku tõstmata. Ta neelab mune nagu komme. „Ühel hetkel muutub au iseloomuveaks, koidurüütel.” Šaakali kõrval istudes piilub kiilas naine üles Aja poole, silmad nagu Veenuse maa-aluste merede angerjal. Veel üks muna lupsab alla. „Vanamees Arcos sai seda omal nahal tunda.”
Aja ei vasta, tema kombed on veatud. Aga naise sees hiilib surmavaikus; vaikus, mida mäletan hetkedest enne seda, kui ta tappis Quinni. Lorn õpetas teda tera kasutama. Talle ei meeldi näha, et mehe nime pilgatakse. Lilath neelab ahnelt veel ühe muna, ohverdades kombed solvangule.
Liitlaste vahel on vaenulikkust. Nagu alati nendesuguste puhul. Aga see lõhe vanade kuldsete ja Šaakali kaasaegsema tõu vahel näib olevat täiesti uus.
„Me oleme siin kõik sõbrad,” ütleb Šaakal naljatlevalt. „Talitsege ennast, Lilath. Lorn oli raudkuldne, kes lihtsalt valis vale poole. Niisiis, Aja, ma olen uudishimulik. Kas te kavatsete ta endiselt lahata, nüüd kui minu aeg Lõikajaga on läbi?”
„Jah,” vastab Aja. Poleks siiski pidanud Cassiust tänama. Tema au ei ole tõeline. See on kõigest sanitaarne. „Zanzibar tunneb huvi, kuidas ta on tehtud. Tal on omad teooriad, aga ta ootab kärsitult näidiseksemplari. Me lootsime üles leida voolija, kes seda tegi, aga arvame, et ta hukkus Katos, Alcidalia provintsis raketitabamuses.”
„Või nad tahavad, et te nii arvaksite,” ütleb Antonia.
„Kord oli ta teil juba käes, kas pole?” küsib Aja teravalt.
Šaakal noogutab. „Tema nimi on Mickey. Kaotas pärast litsentseerimata aureaadi sünni voolimist litsentsi. Vanemad püüdsid oma last eksponeerimisest päästa. Igatahes, pärast seda spetsialiseerus ta ebaseaduslikele õhu ja vee rõõmumodikatele. Tal oli Yorktonis voolimiskoda, enne kui pojad ta erilisema töö jaoks värbasid. Darrow aitas tal minu vahi alt põgeneda. Kui minu arvamust teada tahate, on ta ikka veel elus. Minu operatiivtöötajate sõnul on ta Tinoses.”
Aja ja Cassius vahetavad pilgu.
„Kui teil on Tinose kohta juhtlõng, peate seda meiega kohe jagama,” ütleb Cassius.
„Mul ei ole veel midagi kindlat. Tinos on hästi peidetud. Ja me peame veel tabama ühe nende laevakapteni… elusalt.” Šaakal rüüpab kohvi.
„Aga rauad on tules ja teie saate tulemustest esimesena teada. Kuigi ma arvan, et minu kondikihutajad tahaksid ulgujatest esimesena matti võtta. Kas pole, Lilath?”
Ma üritan end selle nime nimetamisel rahulikuks sundida. Aga see on raske. Nad on elus. Vähemalt mõned neist. Ja nad valisid kuldsete asemel Arese pojad…
„Jah, söör,” ütleb Lilath mind uurides. „Me naudiksime tõelist jahti. Punase leegioni ja teiste mässajatega võitlemine on tüütu, isegi hallide jaoks.”
„Suverään vajab meid niikuinii kodus, Cassius,” ütleb Aja. Pöördub siis Šaakali poole: „Me lahkume kohe, kui mu kolmeteistkümnes on Golan Basinil laagri kokku pannud. Tõenäoliselt hommikuks.”
„Te viite oma leegionid tagasi Lunale?”
„Ainult kolmeteistkümnenda. Ülejäänud jäävad teie järelevalve alla.”
Šaakal on üllatunud. „Minu järelevalve alla?”
„Laenuks, kuni see… Tõus on täielikult summutatud.” Ta peaaegu sülitab selle sõna välja. Minu kõrvadele uue. „See on märk suverääni usaldusest. Te teate, et ta on teie siinsete edusammudega rahul.”
„Hoolimata teie meetoditest,” lisab Cassius, saades Aja tüdinud pilgu osaliseks.
„Noh, kui te hommikul lahkute, siis peaksite muidugi minuga täna õhtustama. Ma olen tahtnud arutada teatud… meetmeid seoses Serva mässajatega.” Šaakal on ebamäärane, sest mina kuulan pealt. Info on tema relv. Andes mõista, et sõbrad reetsid mu. Kunagi täpsustamata, kes. Poetades vihjeid ja juhtlõngu piinamise ajal, enne kui mind pimedusse saadeti. Hall ütlemas, et õde ootab teda salongis. Šaakali sõrmed lõhnamas nagu vahustatud chai tee, tema õe lemmikjook. Kas Mustang teab, et ma olen siin? Kas ta on selle laua taga istunud? Šaakal patrab ikka edasi. Raske on hääli jälgida. Nii palju on vaja lahti kodeerida. Liiga palju.
„… Ma lasen meestel Darrow’ reisi ajaks puhtaks teha ja pärast meie arutelu võime pidada Trimalchio väärilise pidusöögi. Ma tean, et Voloxitel ja Corialustel oleks hea meel teid jälle näha. Sellest on kaua aega, kui viibisin nii kõrgeaulises seltskonnas nagu kaks Olümpose rüütlit. Te olete nii tihti välitöödel, ringlete mööda provintse, jahite tunnelites ja meredes ja getodes. Millal te viimati korralikult einestasite, ilma et oleksite pidanud kartma öist rünnakut või enesetapupommitajaid?”
„Ammu,” tunnistab Aja. „Võtsime vastu vendade Rathide küllakutse, kui Thessaloníkist läbi läksime. Pärast nende… käitumist lõvivihmas olid nad väga agarad näitama oma lojaalsust. See oli… rahutuks tegev.”
Šaakal naerab. „Kardan, et minu õhtusöök on võrreldes sellega igav. Viimasel ajal puha poliitikud ja sõdurid. Nagu arvata võite, on see koleraisk sõda minu seltsielu tunduvalt pidurdanud.”
„Kindel, et põhjuseks ei ole teie kuulsus võõrustajana?” küsib Cassius. „Või teie toiduvalik?”
Aja ohkab, püüdes varjata oma lõbusust. „Kombed, Bellona.”
„Ärge kartke… meie kodade vahelist vaenu on raske unustada, Cassius. Aga praegusel ajal peame leidma ühise keele. Kuldsete huvides.” Šaakal naeratab, kuigi ma tean, et sisimas kujutleb ta end nende mõlema päid nüri noaga maha nüsimas. „Pealegi on meil kõigil olnud oma liivakastinägelused. Ma ei tunne põrmugi häbi.”
„On veel üks asi, mida tahtsime arutada,” ütleb Aja.
Nüüd on Antonia kord ohata. „Ma ütlesin teile, et nii juhtub. Mida meie suverään nüüd nõuab?”
„See on seotud sellega, mida Cassius enne mainis.”
„Minu meetodid,” kinnitab Šaakal.
„Jah.”
„Ma arvasin, et suverään on rahutegevusega päri.”
„Ta ongi, aga…”
„Ta palus korda. Olen selle taganud. Heelium-3 voolab jätkuvalt, tootmine on vähenenud pelgalt kolm koma kaks protsenti. Tõus on lämbumas; Ares leitakse varsti üles ning Tinos ja kõik muu jääb selja taha. Fabii on see, kes võtab oma…”
Aja segab vahele. „Asi on karistussalkades.”
