Koidutäht. Pierce Brown
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Koidutäht - Pierce Brown страница 7
Nad vihkavad mind.
Nad vihkavad alamVärve üdinitungiva rassismiga, millega ei suuda võistelda isegi kuldsed.
„Sihi kõrvu, Danto, kui tahad teda ulguma panna,” soovitab üks hallidest. Naine seisab uksel, pähklipurejataolised lõuapärad nätsumulli järades üles ja alla hüplemas. Tema tuhakarva juuksed on aetud lühikesse punkariharja. Hääl venib mingis maalsündinu dialektis. Ta nõjatub vastu metalli haigutava meeshalli kõrval, kelle peen nina näikse kuuluvat rohkem roosale kui sõdurile. „Löö neile kaussis pihuga pihta, siis saad trummikiled rõhuga katki plõksata.”
„Tänu, Holi.”
„Alati valmis aitama.”
Danto tõmbab peopesa kaussi. „Kas nii?” Ta lööb mulle pähe.
„Aja rohkem nõgusaks.”
Tsentuurio nipsutab sõrmi. „Danto. Grimmus tahab teda ühes tükis. Tõmba tagasi ja lase dokul talle pilk peale visata.” Ma ohkan pääsemise peale kergendatult.
Paks kollane arst longib lähemale, et mind ümmarguste ookrikarva silmadega inspekteerida. Ülalt langev kahvatu valgus paneb palja laigu tema pealael läikima nagu kahvatu vahatatud õuna. Ta liigub oma bioskoobiga üle mu rinna, vaadates silmades paiknevatest digiimplantaatidest pilti. „Noh, doku?” küsib tsentuurio.
„Tähelepanuväärne,” sosistab kollane hetke pärast. „Luutihedus ja elundid on kalorivaesest toitumisest hoolimata üsna korras. Lihased on atrofeerunud, nagu laboritingimusteski oleme näinud, aga mitte nii tugevalt kui sünnipärase aureaadi kude.”
„Nii et ta on parem kui kuldne?” küsib tsentuurio.
„Seda ma ei öelnud,” nähvab arst.
„Ära põe. Siin ei ole kaameraid, doku. See on töötlemisruum. Mis sa siis arvad?”
„See on reisikõlbulik.”
„See?” õnnestub mul suukorvi tagant madalal ebamaisel häälel uriseda.
Arst põrkab tagasi, minu rääkimisvõimest üllatunud.
„Ja kuidas on pikaajalise narkoosiga? Selliselt orbiidilt on meil Lunani kolme nädala tee.”
„See sobib.” Arst heidab mulle hirmunud pilgu. „Aga ma suurendaksin päevast doosi kümne milligrammi võrra, kapten, lihtsalt kindluse mõttes. Sellel on ebaharilikult tugev vereringesüsteem.”
„Selge.” Kapten noogutab naishallile. „Sinu etteaste, Holi. Pane ta magama. Siis võtame käru ja laseme jalga. Sinuga on kombes, doku. Mine nüüd tagasi oma turvalisse väiksesse espresso ja siidi maailma. Küll meie hoolitseme…”
Plõks. Tsentuurio lauba esiosa kukub küljest. Midagi metalset paiskub vastu seina. Ma jõllitan tsentuuriot ega mõista, miks tema nägu on kadunud. Plõks. Plõks. Plõks. Plõks. Nagu sõrmeliigeste naksumine. Lähimate drakoonide peadest purskub õhku punane udu. Pritsib mulle näkku. Ma tõmban pea kõrvale. Tagapool kõnnib pähklitangide taoliste lõugadega naine rahulikult nende ridadest läbi ja tulistab neid otse kuklasse. Ülejäänud tõmbavad püssid rüseledes välja, aga ei jõua kirudagi, enne kui teine hall viis neist oma kohalt ukse juures vanamoelise püssirohukuulide tulistaja topeltlaskudega maha võtab. Ta kasutab summutit, nii et kõik on rahulik ja vaikne. Punast voolates kukuvad obsidiaanid esimesena põrandale.
„Õhk on puhas,” ütleb naine.
„Kaks veel,” vastab mees. Ta tulistab kollase arsti pihta, kui too ukse poole roomates põgeneda üritab, paneb siis saapa Danto rinnale. Hall vahib üles tema poole, lõua alt veritsedes.
„Trigg…”
„Ares saadab terviseid, türapea.” Hall tulistab Dantot otse kaitsekiivri ääre alla silmade vahele, keerutab kuulitulistajat oma käes ja puhub otsast suitsu, enne kui selle jalakabuuri pistab. „Õhk on puhas.”
Mu huuled suukorvi vastas liiguvad, kui püüan sidusat mõtet moodustada. „Kes… te olete…” Hall naine nügib laiba oma teelt.
„Minu nimi on Holiday ti Nakamura. See on minu väikevend Trigg.” Ta kergitab armist täksitud kulmu. Tema lai nägu on tedretähnidega kirjatud. Nina lömaks litsutud. Silmad tumehallid ja kitsad. „Küsimus on selles, kes oled sina?”
„Kes ma olen?” pomisen ma.
„Me tulime järele Lõikajale. Aga kui see oled sina, siis peaksime küll raha tagasi küsima.” Korraga pilgutab ta silma. „Ma teen nalja, söör.”
„Holiday, jäta.” Trigg lükkab naise õrnalt kõrvale. „Kas sa ei näe, et tal on närvivapustus?” Trigg tuleb ettevaatlikult lähemale, käed ette sirutatud, hääl rahustav. „Sa oled pihtas, söör. Me tulime sind päästma.” Tema sõnad on rohmakamad, vähem viimistletud kui Holidayl. Ma võpatan, kui ta veel sammu võrra lähemale astub. Otsin tema käes relva. Ta kavatseb mulle haiget teha. „Lihtsalt teen sind lahti. Muud midagi. Sa ju tahad seda, eks?”
See on vale. Šaakali trikk. Tal on XIII tätoveering. Nad on pretoriaanid, mitte pojad. Valetajad. Tapjad.
„Ma ei tee sind lahti, kui sa ei taha.”
Ei. Ei, ta tappis valvurid. Ta tuli siia, et aidata. Ta tuli kindlasti siia, et aidata. Ma noogutan Triggile ettevaatlikult ja ta libiseb minu selja taha. Ma ei usalda teda. Pooleldi ootan nõela. Pööret. Aga tunnen vaid vabanemist, kui minu risk tasutud saab. Rauad on lukust lahti keeratud. Mu õlaliigesed ragisevad ja oiates tõmban ma esimest korda üheksa kuu jooksul käed keha ette. Need värisevad valust. Küüned on kasvanud pikaks ja vastikuks. Aga käed kuuluvad jälle mulle. Ma kargan jalule, et põgeneda, ja vajun põrandale kokku.
„Oh sa poiss… oh sa poiss,” ütleb Holiday mind tagasi tooli vinnates. „Rahu nüüd, kangelane. Su lihased on hullult atrofeerunud. Sind ootab ees õlivahetus.”
Trigg tuleb ringiga tagasi minu ette seisma ja naeratab vildakalt, nägu aval ja poisilik, kaugeltki mitte nii hirmutav kui tema õel, hoolimata kahest kuldsest pisarakujulisest tätoveeringust, mis tema paremast silmast välja voolavad. Tal on ustava peni ilme. Õrnalt eemaldab ta mu näolt suukorvi, siis meenub talle midagi ja ta võpatab. „Mul on sinu jaoks midagi, söör.”
„Mitte nüüd, Trigg.” Holiday silmitseb ust. „Meil pole sekundeid raisata.”
„Ta vajab seda,” ütleb Trigg sosinal, aga ootab Holiday noogutust, enne kui kotist nahast pambu tõmbab. Ta ulatab selle mulle. „See on sinu oma, söör. Võta.” Ta tajub minu kõhklust. „Hei, sinu vabastamise kohta ma ei valetanud, ega ju?”
„Ei…”
Ma sirutan käed ette ja ta asetab nahast pambu mulle pihku. Sõrmede värisedes tõmban tagasi pampu koos hoidva nööri ja tunnetan jõudu veel enne, kui näen surmavat helki. Mu käed peaaegu pillavad pambu maha, sellest sama hirmunud, kui mu silmad olid valgusest.
See on mu habemenuga. See, mille Mustang mulle andis. See, mille olen juba kaks korda kaotanud. Ükskord Karnusele, seejärel minu triumfil Šaakalile. See on valge ja sile nagu lapse esimene hammas. Mu käed libisevad üle külma metalli ja