hääled voogavad ja paisuvad, on oma valjuses kurdistavad. Ja isegi niiviisi keras olles tunnen midagi nende lärmist enamat. Midagi loomulikku ja leebet ja südamlikku. Midagi, mida ma pimeduse sõnul enam kunagi ei pidanud tundma. See tilgub pehmelt läbi avatud akna ja suudleb mu nahka.
Hilissügisene iil lõikub minu räpa lihakasse ja niiskesse lehka ning ma mõtlen, et kuskil silkab läbi lume ja puude laps, vedades käsi mööda puukoort ja männiokkaid, juuksed puumahlased. Tean, et sellist mälestust pole mul kunagi olnud, aga tunnen, et pidanuks olema. See on elu, mida ma oleksin tahtnud. Laps, kes mul oleks võinud olla.
Ma nutan. Mitte enda, vaid rohkem poisi pärast, kes arvab, et elab maailmas, kus Ema ja Isa on suured ja tugevad kui mäed. Kui ma vaid saaksin olla taas nii süütu. Kui ma vaid teaksin, et see hetk ei ole pettus. Aga see on. Šaakal ei anna midagi ilma, et ära võtaks. Varsti saab valgusest mälestus ja pimedus naaseb. Ma hoian silmi kõvasti kinnipigistatult ja kuulan, kuidas veri näolt kivile tilgub, ning ootan pööret.
„Kolepõrgu, Augustus. Oli see tõesti vajalik?” nurrub kassilik tapja. Kähisev aktsent mattunud Luna veniva häälduse alla, omandatud Palatinuse künka õukonnas, kus võisteldakse selles, mis kellele kõige vähem muljet avaldab. „Ta lõhnab nagu surm.”
„Käärinud higi ja surnud nahk magnetraudade all. Kas näete kollakat koorikut tema käsivartel, Aja?” tähendab Šaakal. „Siiski, ta on terve ja teie voolijate jaoks valmis. Kõigest hoolimata.”
„Te tunnete meest paremini kui mina,” ütleb Aja kellelegi teisele. „Veenduge, et see on tema. Mitte mõni petis.”
„Kas te kahtlete minu sõnades?” küsib Šaakal. „Te haavate mind.”
Ma võpatan, kui tajun kellegi lähenemist.
„Olge nüüd. Selleks vajaksite südant, arheKuberner. Ja teil on palju andeid, aga kardan, et sellest elundist olete küll ilma, mis ilma.”
„Te olete ülemäära lahke.”
Lusikad kõlksuvad vastu portselani. Kostab köhatusi. Ma igatsen kõrvad kinni katta. Nii palju helisid. Nii palju infot.
„Nüüd lööb punane temas tõesti välja.” Külm, haritud naisehääl Marsi põhjaosast. Järsem kui Luna aktsent.
„Just nii, Antonia!” vastab Šaakal. „Ma olen tahtnud näha, milliseks ta on muutunud. Aureaatide sugukonna liige ei saaks kunagi olla nii rikutud kui see olend siin meie ees. Teate, enne kui ma ta sinna sisse panin, palus ta minult surma. Hakkas sellepärast nutma. Irooniline on see, et ta oleks saanud end iga hetk tappa. Aga ei tapnud, sest mingi osa temast nautis seda auku. Kaua aega tagasi kohanesid punased pimedusega, kas teate. Nagu vaglad. Nende ruskel rassil pole mingit uhkust. Ta tundis end seal all koduselt. Rohkem kui kunagi meiega.”
Nüüd meenub mulle vihkamine.
Ma avan silmad ja annan märku, et näen neid. Kuulen neid. Aga kui silmad lahti teen, ei püüa mu pilku mitte vaenlane, vaid talvine vaade, mis kuldsete taga avanevates akendes laiub. Atika seitsmest mäetipust kuus sätendab hommikuvalguses. Kivi ja lund ehivad metallist ja klaasist hooned, mis haigutavad üles sinitaevasse. Sillad õmblevad tipud kokku. Sajab kerget lund. Minu lühinägelikele koopasilmadele on see hägune miraaž.
„Darrow?” Ma tunnen seda häält. Keeran pisut pead, et näha ühte tema mõhnalist käelaba lauaserval. Ma põrkan eemale, arvates, et ta lööb mind. Ei löö. Aga käe keskmine sõrm kannab Bellonade kuldset kotkast. Perekonna, mille ma hävitasin. Teine laba kuulub käsivarrele, mille ma Lunal otsast lõikasin, kui viimati duelli pidasime; sellele, mille voolija Zanzibar ümber tegi. Neid sõrmi ümbritseb kaks Marsi koja hundipealist sõrmust. Üks kuulub mulle. Teine talle. Kumbki neist on väärt noore kuldse elu. „Kas mäletate mind?” küsib ta.
Ma küünitan üles, et talle otsa vaadata. Võin ju olla murtud, aga Cassius au Bellona on ajasõjast tuhmumata. Ta tuksleb elust, kaugelt ilusam kui mälupildid edasi anda suudaksid. Üle kahe meetri pikk. Mähitud koidurüütli valgesse ja kuldsesse rüüsse, lokkis juuksed läikivad nagu langeva tähe jälg. Tema lõug on raseeritud ja nina hiljutisest murdumisest veidi kõver. Tema pilku kohates teen kõik selleks, et mitte nuuksuma kukkuda. Ta vaatab mind nukral, peaaegu õrnal moel. Mis vari iseendast pean ma küll olema, et teenida kaastunnet mehelt, keda nii sügavalt olen haavanud.
„Cassius,” pomisen ma, ainsa eesmärgiga öelda seda nime. Rääkida teise inimesega. Olla kuuldud.
„Ja edasi?” küsib Aja au Grimmus Cassiuse selja tagant. Kõige vägivaldsem suverääni fuuriatest kannab sama soomusrüüd, mida nägin tal seljas meie esimesel kohtumisel Luna südakindluse tornis, ööl, mil Mustang päästis minu ja Aja peksis surnuks Quinni. See on kulunud. Lahinguist märgitud. Hirm saab vihkamisest võitu ja taas pööran pilgu tumedanahaliselt naiselt kõrvale.
„Ta on ikkagi elus,” ütleb Cassius vaikselt. Ta ründab Šaakalit. „Mida te temaga tegite? Need armid…”
„Minu arvates on see ilmselge,” ütleb Šaakal. „Ma põrmustasin Lõikaja.”
Lõpuks ometi vaatan ma habemenärust mööda alla oma keha poole, et näha, mida ta silmas peab. Ma olen laip. Luine ja kahvatu. Ribid kerkivad välja nahast, mis on õhem kui kirme kuuma piima pinnal. Peenikestest jalgadest tükivad esile põlved. Varbaküüned on kasvanud pikaks ja kaarduvaks. Šaakali piinamise armid kirjavad ihu. Lihas on närbunud. Ja kõhust kerkivad välja torud, mis mind pimeduses elus hoidsid, mustad ja soonilised nabanöörid mind ikka veel kongipõranda külge ankurdamas.
„Kui kaua ta seal oli?” küsib Cassius.
„Kolm kuud ülekuulamist, seejärel üheksa kuud üksikvangistust.”
„Üheksa…”
„Nii nagu peab. Sõja tõttu ei tohiks me kujundlikkust hüljata. Me ei ole ju mingid metslased, mis, Bellona?”
„Cassiuse tundeid on riivatud, Adrius,” ütleb Antonia oma kohalt Šaakali kõrval. See naine on otsekui mürgiõun. Särav ja ere ja paljulubav, aga südamikuni mäda ja vähkkasvajat täis. Ta tappis instituudis mu sõbra Lea. Lasi omaenese emale kuuli pähe ja seejärel veel kaks oma õe Victra selgroogu. Nüüd on ta mestis Šaakaliga, mehega, kes ta instituudis risti lõi. On vast maailm. Antonia taga seisab tumedanahaline Ohakas, kunagine ulguja, kes šaakali pea kujulise vimpli järgi rinnal on nüüd Šaakali kondikihutajate liige. Ta vaatab põrandale, mitte mulle otsa. Tema kapten on kiilaspäine Lilath, kes istub Šaakali paremal käel. Instituudist saadik Šaakali isiklik lemmikmõrvar.
„Palun vabandust, kui ma ei näe langenud vaenlase piinamisel mingit mõtet,” vastab Cassius. „Eriti kui ta on andnud kogu info, mis tal anda on.”
„Mõtet?” Šaakal põrnitseb teda tasasel pilgul, kui seletab. „Selle mõte on karistus, mu heamees. See… asi arvas, et kuulub meie hulka. Nagu oleks ta võrdne, Cassius. Meist isegi üle. Ta pilkas meid. Magatas minu õde. Naeris meie üle ja lollitas meid, enne kui ta avastasime. Ta peab teadma, et tema kaotus ei olnud juhus, vaid paratamatus. Punased on alati olnud väiksed riukalikud olendid. Ja tema, mu sõbrad, on selle kehastus, mis nad tahavad olla, milleks nad saavad, kui me neid laseme. Nii et ma lasin ajal ja pimedusel teha ta ümber selleks, kes ta tegelikult on. Homo flammeus, kui kasutada uut klassifikatsioonisüsteemi, mille nõukogule esitasin. Evolutsiooni ajajoonel vaevalt erinev Homo sapiens’ist. Kõik ülejäänu oli vaid mask.”
„Te peate silmas, et ta tegi lolliks teid,” lahkab Cassius, „kui teie isa eelistas
