läbi õhu, nii ilus, nii petlik oma võimulubaduses. Tera ütleb, et olen jumal, nagu on öelnud paljudele inimpõlvedele enne mind, aga nüüd ma tean selles peituvat valet. Kohutavat hinda, mida see on sundinud uhkuse eest maksma.
Hirmutav on seda uuesti käes hoida.
Ja see kriibib nagu šahtirästiku pulmahüüd, kui muundub kumeraks lõikeTeraks. Viimati kui seda nägin, oli see puhas ja sile, aga nüüd virvendab see valgesse metalli uuristatud kujutistest. Ma kallutan tera, et näeksin paremini kuju, mis on kraabitud otse pideme kohale. Ma jõllitan totakalt. Mulle vaatab vastu Eo. Metalli uuristatud kujutis temast. Kunstnik ei ole jäädvustanud teda tapalaval, hetkes, mis alatiseks määratleb teda teiste jaoks, vaid intiimselt kui tüdruku, keda armastasin. Ta on kummargil, juuksed õlgadel sassis, korjab maast verilille, vaatab üles, naeratuse alge suul. Ja Eo kohal suudleb mu isa kodu lävel minu ema. Ja tera tipupoole ajan koos Leanna ja Loraniga tunnelis taga Kieranit, octoobernachti maskid peas. See on mu lapsepõlv.
Kes iganes selle kunstitöö on teinud, tunneb mind.
„Kuldsed voolivad oma teod mõõkadesse. Kogu selle suure, vägivaldse pasa, mis nad on korda saatnud. Aga Ares arvas, et eelistaksid näha inimesi, keda armastad,” ütleb Holiday vaikselt Triggi selja tagant. Ta heidab uuesti pilgu uksele.
„Ares on surnud.” Ma otsin nende nägudelt vastust ja näen seal pettust. Näen nende silmis nurjatust. „Šaakal saatis teid. See on trikk. Lõks. Et juhiksin teid poegade baasi.” Mu käsi pinguldub ümber habemenoa käepideme. „Et mind ära kasutada. Te valetate.”
Holiday astub minust eemale, minu käes oleva habemenoa suhtes valvas. Aga Trigg on süüdistusest murtud. „Valetame? Sulle? Me sureksime sinu eest, söör. Me oleksime surnud Persephone… Eo eest.” Tal on raske leida õigeid sõnu, ja mulle tundub, et ta on harjunud laskma õel rääkida. „Nende müüride taga ootab sind sõjavägi – kas jõuab kohale? Sõjavägi, kes ootab oma… hinge enda juurde tagasi.” Ta nõjatub anuvalt ette, kui Holiday vaatab tagasi ukse poole. „Me oleme Lõuna-Pacificast, Maa urruaugust. Ma arvasin, et suren sinna teraviljahoidlaid valvates maha. Aga ma olen siin. Marsil. Ja meie ainus ülesanne on sind koju viia…”
„Ma olen kohanud sinust paremaid valetajaid,” irvitan ma.
„Persse.” Holiday küünitab oma andmetahvli järele.
Trigg püüab teda takistada. „Ares ütles, et see on ainult hädaolukordadeks. Kui nad signaali lahti muugivad…”
„Vaata teda. See ongi hädaolukord.” Holiday võtab andmetahvli küljest ja viskab mulle. See helistab teise seadmesse. Ekraan vilgub siniselt, oodates kõne vastuvõtmist. Kui seda käes keeran, paiskub äkitselt õhku ogaliste päikesekiirtega kiivri hologramm, väike nagu mu rusikas. Kiivrist hiilgavad kurjakuulutavalt välja punased silmad.
„Fitchner?”
„Paku uuesti, sitapea,” siristab hääl.
See pole võimalik.
„Sevro?” Ma peaaegu nuuksun seda sõna.
„Õu, poisu, sa näed välja nagu oleksid luukere lagunevast putsist välja libisenud.”
„Sa oled elus…,” ütlen ma, kui hologramm-kiiver eemale libiseb, et paljastada mu kirvenäost sõber. Naeratades ajab ta irevile oma teravad hambad. Pilt võbeleb.
„Ükski lillutaja maailmas ei suuda mind tappa.” Ta kõkutab. „Sul on nüüd aeg koju tulla, Lõiks. Aga ma ei saa sinu juurde tulla. Sina pead tulema minu juurde. Kas jõuab kohale?”
„Kuidas?” Ma pühin silmist pisaraid.
„Usalda mu poegi. Ka suudad seda?”
Ma vaatan õde ja venda ning noogutan. „Šaakal… minu pere on tema käes.”
„Sel kannibalistlikul litsil pole sittagi. Sinu pere on minu käes. Kahmasin nad Lykosest kaasa, kui sind ära napsati. Ema ootab, et sind näha.” Ma hakkan jälle nutma. Kergendustunne on liiga suur…
„Aga sa pead end kokku võtma, poisu. Ja sa pead liikuma.” Ta keerab pea kellegi poole. „Anna tagasi Holidayle.” Ma annan. „Kui saate, tehke puhas töö. Kui ei saa, eskaleerige. Kas jõudis kohale?”
„Jõudis.”
„Purustage ahelad.”
„Purustage ahelad,” kordavad hallid kajana, siis tema kujutis kustub.
„Vaata meie värvist mööda,” ütleb Holiday mulle. Ta ulatab tätoveeritud käe. Ma jõllitan tema ihusse uuristatud hallide märgistust, tõstan siis pilgu ja uurin tema tedretähnilist otsekohest nägu. Tema üks silm on biooniline ega pilgu nagu teine. Eo sõnad kõlavad tema suus nii teistmoodi. Ometi arvan ma, et see on hetk, mil mu hing minusse tagasi tuleb. Mitte mu mõistus. Selles tunnen ikka veel pragusid. Siuglevat, kahtlustavat pimedust. Vaid mu lootus. Ma haaran meeleheitlikult tema väiksemast käest.
„Purustage ahelad,” kordan ma kähedalt. „Te peate mind kandma.” Vaatan oma kasutuid jalgu. „Ma ei saa seista.”
„Selleks võtsime sulle kaasa väikse kokteili.” Holiday tõmbab välja süstla.
„Mis see on?” küsin ma.
Trigg vaid naerab. „Õlivahetus. Tõsiselt, sõber, sa ei taha seda teada.” Ta irvitab. „See sitt teeb laibagi elavaks.”
„Lase käia,” ütlen ma rannet ette sirutades.
„See on valus,” hoiatab Trigg.
„Ta on suur poiss.” Holiday tuleb lähemale.
„Söör…” Trigg ulatab mulle ühe oma kinda. „Hammaste vahele panemiseks.”
Pisut vähem enesekindlalt surun hambad soolaplekilisse nahka ja noogutan Holidayle. Ta sööstab randmest mööda ja surub süstla otse mu südamesse. Metall läbistab liha ja laeng vabaneb.
„Püha sitt!” Ma üritan karjuda, aga see kõlab kui korin. Tuli põrutab läbi mu soonte, süda pumpab. Vaatan alla ja ootan, et näen seda oma kuradiraisast rinnast välja kappavat. Ma tunnen igat lihast. Igat keharakku plahvatavat, kineetilisest energiast tukslevat. Ma kõõksun. Ma kukun ja rebin end rinnust. Hingeldan. Sülgan sappi. Peksan põrandat. Hallid hüppavad mu tõmblevast kehast eemale. Ma viskun vastu tooli ja rebin selle pooleldi välja põrandast, kuhu see poltidega on kinnitatud. Vallandan vandesõnade voolu, mis paneks Sevrogi punastama. Siis värisen ja vaatan üles nende poole. „Mis… see… oli?”
Holiday hoiab naeru tagasi. „Mamps kutsub seda maohammustuseks. Sinu ainevahetuse juures jätkub sellest ainult kolmekümneks minutiks.”
„Sinu mamps tegi selle?”
Trigg kehitab õlgu. „Me oleme Maalt.”
4
KONG 2187
Nad eskordivad mind läbi koridoride nagu vangi. Kapuuts peas. Käed selja taga lukustamata raudades. Vend minust vasakul, õde paremal pool, mõlemad mind toetamas. Maohammustus võimaldab mul käia, aga mitte eriti hästi. Mu keha, kuigi narkotsi täis tuubitud, tundub ikka lõtv nagu märg kalts. Ma vaevalt tunnen oma lõhki
