on toimunud pommitamisi. Maa latifundiumides streike. Isegi proteste südakindluse enda värava all. Vastuhaku vaim on elus. Aga see on mõranenud. Nii peab see jäämagi.”
„Ma kahtlen, et me pärast obsidiaanide sisse saatmist palju proteste näeme,” ütleb Antonia enesega rahulolevalt.
„Sellegipoolest…”
„Pole mingit ohtu, et minu taktika jõuaks avalikkuse silme ette. Poegade võime oma sõnumit propageerida on kohitsetud,” ütleb Šaakal. „Mina kontrollin nüüd sõnumit, Aja. Rahvas teab, et see sõda on juba kaotatud. Nad ei näe kunagi ühtegi pilti surnukehadest. Ei heida ühtegi pilku hävitatud kaevandusele. Nad näevad edasi punaste rünnakuid tsiviilsihtmärkidele. KeskVärvi ja ülemVärvi surnud lapsi koolides. Avalikkus on meiega…”
„Ja kui nad siiski näevad, mida te teete?” küsis Cassius.
Šaakal ei vasta kohe. Selle asemel kutsub ta kõrvalasuva elutoa diivanilt kohale poolalasti roosa. Tüdruk – vaevu vanem, kui oli Eo – astub tema kõrvale ja vahib alandlikult maha. Tema silmad on roosad kui kvarts, hõbevioletsed juuksed langevad palmikutes alla paljale alaseljale. Ta kasvatati neid koletisi lõbustama ja ma kardan teada, mida tema malbed silmad on näinud. Mu valu tundub äkitselt nii väike. Hullus minu meeltes nii vaikne. Šaakal silitab tüdruku nägu ja ikka veel mulle otsa vaadates pistab sõrmed talle suhu, kangutades hambad lahti. Ta liigutab tüdruku pead oma köndiga, nii et ma näeksin, seejärel nii, et näeksid Aja ja Cassius.
Tüdrukul ei ole keelt.
„Ma tegin seda ise, kui ta kaheksa kuud tagasi võtsime. Ta üritas ühes Agea pärliklubis mõrvata minu kondikihutajat. Ta vihkab mind. Tahab üle kõige maailmas näha mind maa sees mädanemas.” Ta laseb tüdruku näo lahti, rapsab kabuurist relva ja surub tüdruku käte vahel. „Tulista mulle pähe, Calliope. Kogu selle häbi pärast, mida sulle ja sinusugustele kaela olen toonud. Lase käia. Ma võtsin sinult keele. Sa mäletad, mis ma sinuga raamatukogus tegin. See juhtub ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.” Ta viib käe tagasi tüdruku näo juurde, pigistades tolle habrast lõuga. „Ja uuesti. Vajuta päästikule, sa väike libu. Vajuta!” Roosa väriseb hirmust ja viskab relva põrandale, langedes põlvili, et teda jalgadest emmata. Šaakal seisab heldelt ja armastavalt tema kohal, puudutades käega tema pead.
„Kuss, kuss, Calliope. Sa olid tubli. Sa olid tubli.” Šaakal pöördub Aja poole. „Avalikkusele on mesi alati parem kui äädikas. Aga nende jaoks, kes kasutavad sõdimisel riukaid, mürki, sabotaaži rentslis ja õudu tänavatel ning näksivad meid nagu prussakad öösel, on hirm ainus meetod.” Tema pilk leiab minu oma. „Hirm ja hävitamine.”
3
MAOHAMMUSTUS
Verehelmed kohas, kus surisev metall mu peanahka näpistab. Tumeblondid juuksed kuhjuvad betoonile, kui hall lõpetab minu skalpeerimise elektroonilise habemenoaga. Kaasmaalased kutsuvad teda Dantoks. Ta keerutab mu pead veendumaks, et on kõik kätte saanud, enne kui mulle tugevasti pealaele patsutab. „Kuidas oleks väikse vanniga, dominus?” küsib ta. „Grimmusele meeldib, kui tema vangid lehkavad kenasti ja kobedalt, mis?” Ta koputab suukorvi, mille nad kinnitasid mu näole pärast seda, kui üritasin ühte neist hammustada. Nad talutasid mind ringi, elektriline rihm ümber kaela, käed ikka veel selja taha köidetud, kaheteistkümnepealine salk pühendunud nuuskureid taris mind läbi koridoride nagu prügikotti.
Üks teine hall sikutab mind rihmapidi toolilt maha, kui Danto läheb jõuvoolikut seinast tõmbama. Nad on rohkem kui peajagu minust lühemad, aga jässakad ja sitked. Nad elavad rasket elu – ajavad vöös taga Väljakihutajaid, jälitavad läbi Luna sügavuste sündikaadi tapjaid, jahivad kaevandustes Arese poegi…
Ma vihkan, kui nad mind puudutavad. Kõiki neid vaatepilte ja helisid, mida nad tekitavad. Seda on liiga palju. See on liiga räme. Liiga raske. Kõik, mis nad teevad, tekitab valu. Tarivad mind ringi. Laksavad nagu muuseas. Ma püüan kõigest väest pisaraid eemal hoida, aga ma ei tea, kuidas selle kõigega toime tulla.
Kaheteistkümnest sõdurist rivi kuhjub minu vaatamiseks kokku, kui Danto voolikut sihib. Nendega on kaasas kolm meesobsidiaani. Nagu enamikul nuuskurisalkadel. Vesi tabab mind nagu kabjalöök rindu. Rebestab nahka. Ma keerlen betoonpõrandal, liuglen üle toa, kuni olen nurka naelutatud. Kolju rammib seina. Silmad pilluvad sädemeid. Ma neelan vett. Lämbun, tõmbun nägu kaitstes kägarasse, sest mu käed on ikka veel selja taha köidetud.
Kui nad lõpetavad, ahmin ja köhin mina ikka veel suukorvis, üritades õhku sisse tõmmata. Nad vabastavad mu käed ja libistavad jäsemed mustadesse vangitunkedesse, enne kui mind jälle kinni seovad. Rüül on ka kapuuts, mille nad mulle varsti pähe rapsavad, röövides mult viimsegi inimlikkuse. Mind visatakse tagasi tooli. Nad klõpsavad mu rakmed tooli pesadesse, nii et olen lukustatud. Kõik on liialdatud. Iga liigutust jälgitakse. Nad valvavad mind, nagu oleksin see, kes olin, mitte see, kes olen. Ma kissitan nende poole silmi, pilk hägune ja lühinägelik. Ripsmetelt tilgub vett. Proovin nuhutada, aga sõõrmetest kuni õõneni on nina hüübinud verest tihedalt umbes. Nad murdsid selle, kui suukorvi ette panid.
Me oleme kvaliteedikontrolli nõukogu töötlemisruumis, mis valvab Šaakali kindluse all oleva vangla juhtimise järele. Hoone on betoonkastikujuline nagu kõik valitsusasutused. Mürgise valguse paistel näevad kõik siin välja nagu meteoriidikraatri suuruste pooridega kõndivad laibad. Peale hallide, obsidiaanide ja ühe kollase arsti on siin tool, läbivaatuslaud ja voolik. Aga vedelikuplekid põranda metallist äravoolu ümber ja küünejäljed metalltoolil on selle ruumi nägu ja hing. Siin algab elude lõppemine.
Cassius ei tuleks iialgi sellesse urkasse. Vähestel kuldsetel oleks vajadust või tahtmist, kui nad just pole kogunud endale vale sorti vaenlasi. See on nagu kella sisemus, kus hammasrattad keerlevad ja jahvatavad. Kuidas suudaks keegi nii ebainimlikus kohas vapper olla?
„Hull värk, mis?” küsib Danto selja taga olijailt. Vaatab jälle minu poole. „Kogu elu põle midagi nii sitaks imelikku näind.”
„Voolija pidi talle sada kilo juure panema,” ütleb teine.
„Rohkem. Oled teda soomusrüüs näind? Ta oli üks neetud koletis.”
Danto nipsab tätoveeritud sõrmega mu suukorvi. „Vean kihla, et teist korda sündimine oli valus. Seda tuleb austada. Valu on universaalne keel. Mis, roostenärija?” Kui ma ei vasta, nõjatub ta ette ja astub oma saapa teraskannaga mu paljale jalale. Suure varba küüs läheb pooleks. Küüne alt purskab valu ja verd. Õhku ahmides kõigutan pead küljelt küljele. „Mis?” küsib ta uuesti. Minu silmadest voolavad pisarad, mitte valust, vaid tema julmuse iseenesestmõistetavusest. Ma tunnen end nii tühisena. Miks nõuab see temalt nii vähe, et mulle nii palju haiget teha? Tunnen peaaegu puudust kastist.
„Ta on kõigest skafandris paavian,” ütleb teine. „Jäta ta rahule. Muud ta ei mõista.”
„Muud ta ei mõista?” küsib Danto. „Sittagi. Talle meeldis, kuidas isanda riided seljas istuvad. Meeldis meid kamandada.” Danto kummardab, nii et vaatab mulle silma. Ma püüan kõrvale vaadata, kartes, et ta teeb mulle jälle haiget, aga ta haarab mul peast ja tõmbab mu silmalaud pöidlaga lahti, nii et seisame silmitsi. „Minu kaks õde surid selles sinu vihmas, roostenärija. Jäin paljudest semudest ilma, kuuled?” Ta lööb mind millegi metalsega vastu pead. Ma näed plekke. Tunnen endast veel verd välja voolavat. Tema taga kontrollib nende tsentuurio oma andmetahvlit. „Sa ju sooviksid minu laste jaoks sama?” Danto otsib minu silmadest vastust. Mul ei ole ühtegi, mis talle meeldiks.
Nagu ülejäänudki, on Danto veteranleegionär, käre nagu roostes kanalisatsioonivõre. Tehnika ehib tema musta lahinguvarustust, millel kulunud purpursed draakonid
