peaksin olema surnud. Pärast Lorni surma pidanuks mind antama Octaviale, et tema voolijad saaksid mind lahata ja avastada mu kuldseks saamise saladused. Näha, kas võib olla teisi minusuguseid. Aga Šaakal tegi kaupa. Jättis mu endale. Ta piinas mind oma Atika maavalduses, pärides Arese poegade, Lykose ja mu perekonna kohta. Kordagi mainimata, kuidas ta mu saladuse avastas. Ma anusin, et ta mu elu lõpetaks.
Lõpuks andis ta mulle kivi.
„Kui kõik on kadunud, nõuab au surma,” ütles Roque mulle kord. „See on üllas lõpp.” Aga mida teab rikas luuletaja surmast? Vaesed tunnevad surma. Orjad tunnevad surma. Aga isegi kui ma seda ihkan, kardan ma seda. Sest mida rohkem ma seda julma maailma näen, seda vähem usun, et kõik mingi meeldiva väljamõeldisega lõpeb.
Org ei ole päris.
See on emade ja isade räägitud vale, et põhjendada oma nälgivatele lastele õudust. Mingit põhjust ei ole. Eo on läinud. Ta ei näinud kunagi, kuidas ma tema unistuse eest võitlen. Ta ei hoolinud minu saatusest instituudis või sellest, et armastasin Mustangi, sest oma surmapäeval muutus ta eimillekski. Peale selle maailma ei ole mitte midagi. See on meie algus ja meie lõpp. Meie ainus võimalus õnnele enne pimedust.
Jah. Aga sina ei pea otsa lõppema. Sa võid siit pääseda, sosistab pimedus mulle. Ütle need sõnad välja. Ütle. Sa tead, kuidas.
Õigus. Tean küll.
„Kõik mis sul öelda tuleb, on: „Ma olen murtud,” ja kõik see lõpeb,” ütles Šaakal ammu aega tagasi, enne kui mind sellesse põrgusse heitis. „Panen su elupäevade lõpuni kenasse maavaldusse ja saadan sooje, ilusaid roosasid ja piisavalt toitu, et muutuksid paksemaks kui tuhaisand. Aga sõnadel on hind.”
Asi on seda väärt. Päästa end. Keegi teine seda ei tee.
„See hind, kulla Lõikaja, on sinu perekond.”
Perekond, mille ta oma nuuskuritega Lykosest kinni nabis ja mida nüüd oma Atika kindluse sisemuses vangis hoiab. Lubamata mul kunagi neid näha. Lubamata mul neile kunagi öelda, et neid armastan ja et mul on kahju, et ma nende kaitsmiseks piisavalt tugev ei olnud.
„Ma söödan nad selle kindluse vangidele,” ütles ta. „Need mehed ja naised, kes sinu arvates kuldsete asemel valitsema peaksid. Kui kord näed inimeses looma, siis tead, et minul on õigus ja sina eksid. Kuldsed peavad valitsema.”
Unusta nad, ütleb pimedus. Ohver on praktiline. Mõistlik.
„Ei… Ma ei tee seda…”
Su ema tahaks, et sa elaksid.
Mitte sellise hinnaga.
Milline mees suudaks hoomata emaarmastust? Ela. Tema pärast. Eo pärast.
Kas ta tõesti tahaks seda? Kas pimedusel on õigus? Lõppude lõpuks olen ma tähtis. Eo ütles seda. Ares ütles seda; ta valis minu. Kõigist punastest minu. Ma suudan ahelad purustada. Suudan elada enama jaoks. Siit vanglast pääsemine ei ole minust isekas. Suures plaanis on see isetu.
Jah, isetu, tõesti…
Ema anuks mind seda ohvrit tooma. Kieran mõistaks. Nagu ka mu õde. Ma saan meie rahva päästa. Eo unistus tuleb mis tahes hinnaga teoks teha. Minu kohustus on vastu pidada. See on minu õigus.
Ütle need sõnad välja.
Ma rammin pea kivisse ja karjun, et pimedus ära läheks. See ei saa mind ninapidi vedada. See ei saa mind murda.
Kas sa siis ei tea? Kõik inimesed murduvad.
Kile kõkutamine pilkab mind, kestes terve igaviku.
Ja ma tean, et tal on õigus. Kõik inimesed murduvad. Mina tema piinamise all juba murdusin. Ma ütlesin talle, et olen pärit Lykosest. Kust ta leidis minu perekonna. Aga väljapääs on olemas, et austada seda, kes olen. Mida Eo armastas. Et vaigistada hääli.
„Roque, sul oli õigus,” sosistan ma. „Sul oli õigus.” Ma tahan ainult olla kodus. Olla siit ära. Aga see on võimatu. Kõik, mis on jäänud, ainus auväärne tee on minu jaoks surm. Enne kui reedan veelgi enam selle, kes olen.
Surm on väljapääs.
Ära ole rumal. Peatu. Peatu.
Ma virutan pead vastu seina varasemast tugevamini. Mitte karistamiseks, vaid tapmiseks. Endale otsa peale tegemiseks. Kui sellel maailmal ei ole meeldivat lõppu, siis piisab olematusest. Aga kui sellest tasandist väljaspool on org, siis ma leian selle. Ma tulen, Eo. Lõpuks ometi olen teel. „Ma armastan sind.”
Ei. Ei. Ei. Ei. Ei.
Ma paiskan kolju uuesti vastu kivi. Kuumus voolab mööda nägu alla. Valusädemed tantsivad öös. Pimedus ulub mulle vastuseks, aga ma ei peatu.
Kui see on lõpp, siis ma sööstan selle poole.
Aga kui ma pea veel viimase kõva hoobi andmiseks kuklasse ajan, ägiseb eksistents. Müriseb nagu maavärin. Mitte pimedus. Midagi teispool seda. Midagi kivis eneses, muutudes minu kohal valjemaks ja sügavamaks, kuni pimedus raksatab ja sellesse langeb leegitsev valgusemõõk.
2
VANG L17L6363
Lagi avaneb. Valgus põletab silmi. Ma pigistan need kinni, kui kongipõrand üles tõuseb, kuni see klõpsatades peatub ja ma laman alasti lamedal kivipinnal. Lükkan jalad sirgu ja ahmin õhku, valust peaaegu minestades. Liigesed raksuvad. Sõlme läinud kõõlused keerduvad lahti. Ma sunnin end vastu teravat valgust silmi avama. Need täituvad pisaratega. On nii ere, et tajun ümbritsevast maailmast vaid pleekinud välgatusi.
Mind ümbritsevad võõraste häälte katked. „Adrius, mis see on?”
„… kas ta on kogu aja seal sees olnud?”
„Milline hais…”
Ma leban kivil. See ulatub kummalegi poole minu ümber. Must, sinise ja purpurse säbruline nagu kreooni mardikas. Põrand? Ei. Ma näen tasse. Alustaldrikuid. Kohvikäru. See on laud. See oligi mu vangla. Mitte mõni võigas kuristik. Kõigest meetrilaiune, kaheteistkümne meetri pikkune õõnsa südamikuga marmorplaat. Igal õhtul on nad söönud sentimeetrite kaugusel minust. Nende hääled kauged sosinad, mida ma pimeduses kuulsin. Minu ainsateks kaaslasteks nende lauahõbeda ja taldrikute klirin.
„Barbaarne…”
Nüüd ma mäletan. See on laud, mille taga Šaakal istus, kui külastasin teda pärast raudvihmas saadud vigastustest paranemist. Kas ta plaanis mu vangistamist juba siis? Kui nad mind siia panid, kandsin kapuutsi. Arvasin, et olen tema kindluse sisemuses. Aga ei. Nende õhtusööke eraldas minu põrgust kolmkümmend sentimeetrit.
Vaatan oma pea kõrval oleva kohvikandiku kohalt üles. Keegi silmitseb mind. Neid on mitu. Ma ei näe neid läbi pisarate ja vere oma silmis. Ma vingerdan eemale, tõmbun kerra nagu esmakordselt üles kaevatud pime mutt. Liiga segaduses ja hirmunud, et mäletada uhkust või viha. Aga ma tean, et ta silmitseb mind. Šaakal. Lapselik nägu saledas kehas, liivakarva juuksed küljele kammitud. Ta köhatab kurgu puhtaks.
„Austatud külalised. Lubage esitleda vangi L17L6363.”
Tema nägu on korraga
