pimeduses, kaugel soojusest ja päikesest ja kuudest laman ma sama vaikselt kui mind ümbritsev kivi, mis mu krõnksus keha kohutavasse üska vangistab. Ma ei saa seista. Ei saa end sirutada. Ma saan ainult kerra tõmbuda nagu kunagise mehe kuivetunud fossiil. Käed selja taga raudus. Alasti külmal kivil.
Ihuüksi pimedusega.
Põlvede õgvenemisest, selgroo kõverast asendist välja sirutamisest näib olevat möödunud kuid, aastaid, millennium. Valu ajab hulluks. Liigesed sulavad kokku nagu rauarooste. Kui palju aega on kulunud sellest, kui nägin oma kuldseid sõpru murukamarasse verest tühjaks jooksvat? Kui tundsin, kuidas leebe Roque mu südant murdes mind põsele suudleb?
Aeg ei ole jõgi.
Mitte siin.
Selles sargas on aeg kivi. Pimedus, igikestev ja paindumatu, ainsaks mõõdupuuks elu kaksikpendlid: hingetõmbed ja minu südamelöögid.
Sisse. Vhh… tuks. Vhh… tuks.
Välja. Vhh… tuks. Vhh… tuks.
Sisse. Vhh… tuks. Vhh… tuks.
Ja see kordub lõputult. Kuni… Kuni mis? Kuni ma vanadusse suren? Kuni ma kolba vastu kivi lömastan? Kuni närin läbi torud, mis kollased mu alakõhtu kinnitasid, et toitaineid sisse ja jääke välja suruda?
Või kuni sa hulluks lähed?
„Ei.” Ma krigistan hambaid.
Jaaaaa.
„See on kõigest pimedus.” Ma hingan sisse. Rahustan end. Kombin lohutava seaduspärasusega seinu. Selg, sõrmed, sabakont, kannad, varbad, põlved, pea. Kordan. Tosin korda. Sada. Miks mitte kindel olla? Parem juba tuhat.
Jah. Ma olen üksi.
Oleksin arvanud, et on sellest hullemaidki saatusi, aga nüüd tean, et ei ole. Inimene ei ole saar. Me vajame neid, kes meid armastavad. Me vajame neid, kes meid vihkavad. Me vajame teisi, kes meid elu külge köidaksid, annaksid meile põhjuse elada, tunda. Minul on üksnes pimedus. Vahel ma karjun. Vahel ma naeran öösel, päeval. Kes sel enam vahet teeb? Ma naeran, et aega veeta, et kulutada kaloreid, mida Šaakal mulle annab, ja et sundida oma keha värisedes uinuma.
Ma ka nutan. Ümisen. Vilistan.
Kuulan hääli enda kohal. Mis lõputust pimedusemerest minuni jõuavad. Ja nendega kaasneb hullukstegev ahelate ja luude kõlin, mis vibreerib läbi kongiseinte. Kõik nii lähedal, ometi tuhande kilomeetri kaugusel, justkui eksisteeriks kogu maailm kohe teispool pimedust ja mina ei saa seda näha, puudutada, maitsta, tunda või eesriiet läbi torgata, et taas maailmale kuuluda. Ma olen vangistatud üksindusse.
Nüüd kuulen ma hääli. Ahelad ja luud nõrguvad läbi kongi.
Kas need on minu hääled?
Ma naeran selle mõtte peale.
Ma nean.
Ma pean plaani. Tapa.
Löö maha. Kougi välja. Rebi. Põleta.
Ma anun. Sonin. Kauplen.
Ma nuuksun palveid Eo poole, rõõmus, et teda säästeti sellisest saatusest.
Ta ei kuula.
Ma laulan lapsepõlvelaule ja deklameerin „Surevat maad”, „Lambisüütajat”, „Ramajanat”, „Odüsseiat” kreeka ja ladina keeles, seejärel araabia, inglise, hiina ja saksa kadunud keeltes, tõmban neid andme-Tilguti mälust, mille Matteo andis mulle siis, kui olin vaevalt enam kui poisike. Otsides jõudu tõrksast kreeklasest, kes tahtis vaid leida koduteed.
Sa unustad, mida ta tegi.
Odysseus oli kangelane. Ta murdis oma puuhobusega Trooja müürid. Nagu mina murdsin Bellona väed Marsi üle peetud raudvihmas.
Ja siis…
„Ei,” nähvan ma. „Tasa.”
… sisenesid mehed Troojasse. Leidsid eest emad. Lapsed. Arva ära, mis nad tegid?
„Jää vait!”
Sa tead küll, mis nad tegid. Luu. Higi. Liha. Tuhk. Nutt. Veri.
Pimedus kõkutab kahjurõõmsalt.
Lõikaja, Lõikaja, Lõikaja… Kõik teod, mis kestma jäävad, on verega määritud.
Kas ma magan? Olen ma ärkvel? Olen oma tee kaotanud. Kõik valgub kokku, uputab mind nägemustesse ja sosinatesse ja helidesse. Ikka ja jälle tõmban ma Eo hapraid väikseid pahkluid. Purustan Julianuse näo. Kuulen Paxi ja Quinni ja Tactuse ja Lorni ja Victra viimast hingetõmmet. Nii palju valu. Ja mille nimel? Et vedada alt oma naist. Et vedada alt oma rahvast.
Ja vedada alt Arest. Vedada alt oma sõpru.
Kui paljud neist üldse alles on?
Sevro? Ragnar?
Mustang?
Mustang. Mis siis, kui ta teab, et sa siin oled… Mis siis, kui ta ei hooli… Ja miks ta peakski? Sina, kes sa reetsid. Sina, kes sa valetasid. Sina, kes sa kasutasid ära tema vaimu. Tema keha. Tema verd. Sa näitasid talle oma tõelist palet ja ta pistis jooksu. Mis siis, kui see oli tema? Mis siis, kui tema reetis su? Kas sa suudaksid teda veel armastada?
„Jää vait!” karjun ma iseendale, pimedusele.
Ära mõtle temast. Ära mõtle temast.
Miks siis mitte? Sa igatsed ta järele.
Nägemus Mustangist kerkib pimedusest esile nagu nii paljud enne seda – üle rohelise välja ratsutab minust eemale tüdruk, väänleb sadulas ja naerab, et ma talle järgneksin. Juuste lainetades nagu laperdav suvine hein taluniku kaarikul.
Sa ihaldad teda. Sa armastad teda. Kuldtüdrukut. Unusta see punane mõrd.
„Ei.” Ma rammin pea vastu seina. „See on kõigest pimedus,” sosistan ma. Kõigest pimedus, mis mu mõistusega vingerpussi mängib. Aga sellegipoolest püüan unustada Mustangi, Eo. Väljaspool seda paika ei ole maailma. Ma ei saa igatseda midagi, mida pole olemas.
Soe veri niriseb otsaesiselt alla vanadest kärnadest, mis nüüd taas avanevad. See tilgub ninalt alla. Ma ajan keele välja, sondeerin külma kivi, kuni leian piisad. Maitse soola, Marsi rauda. Aeglaselt. Aeglaselt. Las aistingu uudsus kestab. Las maitse püsib ja meenutab mulle, et olen inimene. Lykose punane. Põrgukaevur.
Ei. Sa ei ole. Sa ei ole mitte miski. Su naine jättis su maha ja varastas teie lapse. Su hoor pööras sulle selja. Sa ei olnud küllalt hea. Sa olid liiga uhke. Liiga rumal. Liiga õel. Nüüd oled sa unustatud.
Kas olen?
Kui viimati kuldtüdrukut nägin, põlvitasin Ragnari kõrval Lykose tunnelites, paludes Mustangil oma rahvas reeta ja elada enama jaoks. Ma teadsin, et kui ta valib meiega ühinemise, puhkeks Eo unistus õide. Parem maailm oli meil käeulatuses. Selle asemel ta lahkus. Kas ta suudaks mind unustada? Kas armastus minu vastu on ta maha jätnud?
Ta armastas ainult su maski.
