Koidutäht. Pierce Brown

      „Noh, kui me sellele litsujale juba loeme, siis võiks see samahästi olla midagi punast. Mitte see sutekalik violettide sitt.”

      „Tantsija ütles, et see on üks tema lemmikutest.”

      Ma löön silmad lahti. Olen voodis. Valged linad, käsivartes tilgutid. Puudutan linade all sipelgasuurusi kühme, mis on kinnitatud minu jalgade külge, et atroofiaga võitlemiseks lihastesse elektrivoolu suunata. Ruum on koobas. See on täis kuhjatud teadusaparatuuri, masinaid ja klaaskaste.

      See oli ikkagi onu Narol, keda unes nägin. Aga ta ei ole orus. Ta on elus. Istub mu voodiäärel ja kõõritab alla ühe Mickey vana raamatu poole. Ta on väsinud ja sooniline, isegi punase kohta. Mõhnalised käed üritavad hapraid paberlehekülgi õrnalt kohelda. Ta on nüüd kiilas, käsivarred ja kukal tugevalt päevitunud. Näeb ikka veel välja nii, nagu oleks ta vanast mõranenud nahast kokku traageldatud. Ta saab neljakümne ühe aastaseks. Aga näeb välja vanem. Metsikum. Tänu reiekabuurist turritavale relssPüssile õhkub temast varjatud ohtu. Mustale sõdurijakile, maha tõmmatud ja pahupidi keeratud Ühiskonna logo kohale on õmmeldud lõikeTera. Ülevalt punane. Alt kuldne.

      See mees on näinud sõda.

      Tema kõrval istub ema. Pärast rabandust on ta muutunud kühmus, hapraks naiseks. Kui sageli olen ma kujutlenud, kuidas Šaakal, tangid käes, tema kohal seisab? Kogu selle aja oli ta väljaspool ohtu. Tema konksus sõrmed põimivad nõela ja niiti läbi räbaldunud sokkide ning nõeluvad auke. Käed ei liigu nii kiiresti kui varem. Aeg ja haigus on ta aeglasemaks muutnud. Tema murtud keha ei vasta sellele, kes ta sisimas on. Seal seisab ta püstipäi nagu kuldne, laiaõlgselt nagu obsidiaan.