endale, sure üksi,” ütleb Trigg vaikselt. „Võiks arvata, et kogu selle ajumahu juures on neil piisavalt taipu mitte olla sellised sitapead.” Ta vaatab minu poole, pühkides juukseid kitsastelt silmadelt. „Vabandust, et selline munn olen, söör. Kui ta oleks sõber…”
„Sõber?” Ma raputan pead. „Tal ei olnud sõpru.”
Ma kummardan, et Victral juuksed näolt pühkida. Ta magab rahulikult seina najal. Põsed näljast voolitud. Huuled õhukesed ja nukrad. Isegi nüüd on tema näojoontes mingit dramaatilist ilu. Mõistatan, mida nad talle tegid. Vaene naine, alati nii tugev, nii hulljulge, aga kõik selleks, et varjata sisemist headust. Mõistatan, kas midagi sellest on alles.
„Oled pihtas?” küsib Trigg. Ma ei vasta. „Oli ta sinu tüdruk?”
„Ei,” vastan ma. Katsun oma näole kasvanud habet. Ma vihkan seda, kuidas see kriibib ja haiseb. Soovin, et Danto oleks ka selle maha ajanud. „Ma ei ole pihtas.”
Ma ei tunne lootust. Ma ei tunne armastust.
Mitte siis, kui vaatan, mida nad tegid Victraga, minuga.
Viha on see, mis mind kannab.
Viha ka selle vastu, milliseks olen muutunud. Tunnen endal Triggi pilku. Tean, et ta on pettunud. Ta tahtis Lõikajat. Ja mina olen kõigest inimvare. Ma libistan sõrmedega üle ribide. Nii palju saledaid väikseid asjakesi. Ma lubasin neile hallidele liiga palju. Lubasin kõigile liiga palju, eriti Victrale. Ta oli mulle ustav. Mis olin mina talle, kui mitte veel üks, kes tahtis teda ära kasutada? Veel üks, kelle suhtes ema teda valvsaks treenis.
„Tead, mis meil vaja on?” küsib Trigg.
Ma vaatan talle pingsalt otsa. „Õiglust?”
„Külma õlut.”
Mu suust purtsatab välja naerupahvak. Liiga vali. See ehmatab mind.
„Persse,” pomiseb Holiday, kui tema käed üle juhtimispuldi libisevad. „Persse. Persse. Persse…”
„Mis on?” küsin ma.
Me oleme 24. ja 25. vahel kinni. Ta taob nuppe, aga äkitselt nõksatab tõstuk ülespoole. „Nad on juhtimise välja lülitanud. Me ei pääse angaari. Nad suunavad meid ümber…” Ta hingab pikalt välja ja vaatab üles minu poole. „Esimesele korrusele. Persse. Persse. Persse. Nad ootavad meid nuuskurite, võib-olla obsidiaanidega… võib-olla kuldsetega.” Ta vakatab. „Nad teavad, et sa oled siin.”
Ma löön tagasi kõhust üles tulvava meeleheite. Ma ei lähe tagasi. Juhtugu mis tahes. Ma pigem tapan Victra, tapan iseenda, kui lasen neil meid kinni võtta.
Trigg kummardub õe kohale. „Kas saad süsteemi sisse muukida?”
„Millal põrgu päralt ma sinu meelest seda õppisin tegema?”
„Oleks Efraim siin. Tema oskaks.”
„Noh, mina ei ole Efraim.”
„Mis oleks, kui roniksime välja?”
„Kui tahad, et sust märg plekk alles jääks.”
„Küllap jääb siis ainult üks võimalus. Mis?” Ta libistab käe taskusse. „Plaan C.”
„Ma vihkan plaan C-d.”
„Mis seal ikka. Tuleb selle lamedusega leppida, nukuke. Põrgu lahti päästa.”
„Mis on plaan C?” küsin ma vaikselt.
„Eskaleerimine.” Trigg aktiveerib oma sidelingi. Üle ekraani välgatavad koodid, kui ta turvalisele sagedusele ühendub. „Väljakihutaja kutsub Vihakonti, kas kuulete? Väljakihutaja kutsub…”
„Vihakont kuuleb,” kajab tontlik hääl vastu. „Palun läbipääsukood Echo. Kuuldel.”
Trigg vaatab oma andmetahvlit. „13439283. Kuuldel.”
„Kood on roheline.”
„Vajame viie pärast lisaväljatoomist. Printsess pluss üks teises staadiumis.”
Teises liiniotsas valitseb vaikus, kergendus hääles tajutav isegi läbi staatika. „Hiline kutsung.”
„Mõrv pole just täppistöö.”
„Olge kümne pärast kohal. Hoidke ta elus.” Ühendus katkeb.
„Jummalaraisk amatöörid,” pomiseb Trigg.
„Kümme minutit,” kordab Holiday.
„Me oleme hullemaski sitas olnud.”
„Millal?” Trigg ei vasta talle. „Oleks lihtsalt pidanud sinna jummalaraisk angaari minema.”
„Mida mina teha saan?” küsin ma nende hirmu tajudes. „Saan ma aidata?”
„Püsi elus,” ütleb Holiday kotti seljast libistades. „Muidu on see kõik asjatu.”
„Sa pead oma sõpra lohistama,” ütleb Trigg, kui hakkab kogu tehnikat peale soomusrüü seljast kiskuma. Ta tõmbab kotist välja veel kaks antiikset relva – kaks püstolit täiendamaks võimsat gaasi-mitmikpüssi. Ta ulatab mulle püstoli. Mu käed värisevad. Ma pole püssirohurelva käes hoidnud sellest peale, kui olin kuusteist ja treenisin poegade juures. Relvad on tohutult ebaefektiivsed ja rasked ning tagasilöök teeb need metsikult ebatäpseks.
Holiday tõmbab kotist suure plastkarbi. Tema sõrmed peatuvad haakide kohal.
Ta avab plastkarbi ja paljastab metallsilindri, mille keskmes keerleb elavhõbedast pall. Ma jõllitan seadet. Kui Ühiskond ta sellega tabaks, ei näeks ta enam iial päevavalgust. Ülimalt ebaseaduslik. Silmitsen gravi-Tõstuki ekraani seinal. Jäänud on kümme tasandit. Holiday haarab silindri puldi. Kaheksa tasandit.
Kas neid ootab Cassius? Aja? Šaakal? Ei. Nad on oma laeval, valmistuvad õhtusöögiks. Šaakal elab oma tavapärast elu. Nad ei tea, et häiret anti minu pärast. Ja isegi kui teada saavad, on nad hiljaks jäänud. Aga ilma nende tulekutagi on meil piisavalt karta. Obsidiaan võiks need kaks oma paljaste kätega lõhki rebida. Trigg teab seda. Ta suleb silmad ja puudutab risti tehes neljast kohast oma rinda. Hämaras valguses läigatab pehmelt laulatusvõru. Holiday näeb liigutust, aga ei tee seda järele.
„See on meie amet,” ütleb ta mulle vaikselt. „Nii et neela oma uhkus alla. Hoia meie taha ja lase meil Triggiga tööd teha.”
Trigg ragistab kaela ja suudleb oma kinnastatud vasemat nimetut sõrme. „Hoia meie lähedale. Munad vastu perset, söör. Ära häbene.”
Kolm tasandit minna.
Holiday paneb paremas käes valmis gaasipüssi ja närib pingeliselt nätsu, vasak pöial puldil. Üks tasand minna. Me aeglustume. Vaatame topeltuksi. Ma haaran Victra jalad oma kaenlaaukudesse.
„Ma armastan sind, lapsuke,” ütleb Holiday.
„Mina armastan sind ka, nukuke,” pomiseb Trigg vastu, hääl nüüd pinges ja mehaaniline.
Ma tunnen suuremat hirmu, kui lamades
