aksioomiks”. Kui selles veendutakse, siis järeldub sealt ka kõik muu, näiteks era- ja riiklikust kokkuhoiust tulenev sotsiaalne kasu, traditsiooniline suhtumine intressimäära, klassikaline tööpuuduse teooria, kvantitatiivne rahateooria, laissez-faire’i20 tingimusteta eelistamine väliskaubanduses ja palju muud, mida me küsitavaks peame.
Selle peatüki eri punktides oleme täheldanud klassikalise teooria sõltuvust järgmistest eeldustest:
1) reaalpalk on olemasoleva hõive puhul võrdne piirkasu vähenemisega;
2) pole olemas mittevabatahtlikku tööpuudust sõna kitsamas tähenduses;
3) pakkumine loob endale nõudluse selles mõttes, et kogu nõudluse maksumus on kõigil toodangu- ja hõivetasanditel võrdne kogupakkumise maksumusega.
Kõik need kolm eeldust moodustavad terviku selles mõttes, et nad kõik kehtivad või kaotavad kehtivuse üheskoos, olles omavahel loogiliselt seotud.
3. PEATÜKK
EFEKTIIVSE NÕUDLUSE PRINTSIIP
Peame alustama üksikmõistetega, mida defineerime täpsemalt pärastpoole. Tehnika, ressursside ja kulude antud taseme puhul tekitab antud tööjõuhulga kasutamine ettevõtjale kahesuguseid kulusid: kõigepealt tootmisteguritele nende osutatud teenuste eest makstav kogus (eristuvalt teistest ettevõtjatest), mida me kutsume kõnealuse hõive tegurikuluks, ning teiseks muudele ettevõtjatele makstav kogus selle eest, mida ta peab neilt ostma, koos masinate käigushoidmiseks tehtud kulutustega selle asemel, et lasta neil tühjalt seista, ja mida me nimetame hõivega seotud kasu tuskuluks.21 Tegurikulu ja kasutuskulu ületav osa nende abil loodud toodanguväärtusest on kasum, või nagu meie seda nimetame, ettevõtja tulu. Tegurikulu on ettevõtja seisukohast muidugi seesama, mida tootmistegurid käsitlevad enda tuluna. Tegurikulu ja ettevõtja kasum moodustavad ühtekokku selle, mida me nimetame kogutuluks ja mis lähtub ettevõtja loodud hõivest. Nõndamoodi defineeritud ettevõtja kasum on see, mille kogust ta püüab maksimeerida siis, kui otsustab, millises mahus hõivet pakkuda. Mõnikord on mugavam, kui me näeme asju ettevõtja nurga alt, nimetades antud hõivemahust tulenevat kogutulu (s.t. tegurikulu pluss kasum) hõive tulemiks. Teisalt on antud hõivega loodud kogupakkumise maksumus22 see oodatav tulem, mis teeb ettevõtjatele tasuvaks selle hõive loomise.23
Siit järeldub, et antud tehnika, ressursside ja hõiveühiku tegurikulu korral sõltub nii iga üksik firma, tööstusharu kui ka koondhõive tulemist, mida ettevõtjad vastavalt toodangult ootavad. Ettevõtjad püüavad määrata hõivemahtu tasemel, mis nende ootuste kohaselt maksimeerib tulemi ja tegurikulu vahe.24
Olgu Z kogupakkumise maksumus tingimusel, et N inimest on hõivatud, kusjuures Z-i ja N-i seos on Z = ϕ(N) ja seda võib nimetada kogupakkumisfunktsiooniks.25 Samamoodi olgu D ettevõtjate oodatav tulem, kui nad palkavad N inimest, D ja N-i seose aga esitame kujul D = f(N), mida võib nimetada kogunõudlusfunktsiooniks.
Kui N-i antud väärtuse juures on oodatavad tulemid suuremad kui kogupakkumise maksumus, s.t. D on suurem kui Z, siis on ettevõtjatel stiimul suurendada hõivet rohkem, kui on N, ning vajaduse korral suurendada üksteisega tootmistegurite pärast konkureerides N-i väärtust üle selle väärtuse, mille puhul Z muutus võrdseks D-ga. Niisiis määrab hõivemahu kogunõudlusfunktsiooni ja kogupakkumisfunktsiooni lõikepunkt; see on punkt, kus ettevõtjate oodatavad kasumid muutuvad maksimaalseteks. D väärtust kogunõudluskõvera lõikepunktis kogupakkumiskõveraga nimetame efektiivseks nõudluseks. Kuna selles seisnebki meie arendatud hõive üldteooria tuum, siis tegeldaksegi järgmistes peatükkides erinevate tegurite uurimisega, millest need kaks funktsiooni sõltuvad.
Teisalt eeldab klassikaline õpetus, mis on harjunud kategooriliselt väitma, et “pakkumine loob omaenda nõudluse”, ning peab jätkuvalt oluliseks kogu ortodoksset teooriat, et nende kahe funktsiooni vahel on eriline seos. Väide “pakkumine loob omaenda nõudluse” tähendab, et f(N) ja ϕ(N) on võrdsed kõigi N-i väärtuste puhul, s.t. kõigil toodangu- ja hõivetasandeil; ning kui Z(= ϕ(N)) suureneb vastavalt N-i suurenemisele, siis D(= f(N)) suureneb tingimata sama palju kui Z. Teisisõnu eeldab klassikaline teooria, et kogunõudluse maksumus (või tulem) kohandab end alati kogupakkumise maksumusega. Seega sõltumata N-i väärtusest, eeldavad D tulemid kogupakkumise maksumusega Z võrdset väärtust, mis vastab N-ile. See tähendab, et efektiivsel nõudlusel oleks ühe unikaalse tasakaaluväärtuse asemel lõputu hulk võrdselt võimalikke väärtusi ning hõivemaht on määramatu, välja arvatud punktis, kus töötamisega kaasnev kasulikkuse vähenemine paneb paika hõive ülempiiri.
Kui see vastaks tõele, siis peaks ettevõtjate konkurents alati viima hõive laienemise punktini, kus pakutav kogutoodang tervikuna lakkab olemast elastne, s.t. kus edasise efektiivse nõudluse väärtuse kasvuga ei kaasne mingit kogutoodangu suurenemist. Ilmselt ongi see sama, mis täishõive. Eelmises peatükis andsime täishõive definitsiooni tööjõu käitumise kaudu. Nüüd jõudsime alternatiivse, kuid samatähendusliku kriteeriumini, nimelt olukorrani, kus kogu hõive on tema valmistatud toodangu efektiivse nõudluse suurenemise tagajärjel mitteelastne. Seega on Say seadus, mille kohaselt toodangu kogunõudluse maksumus võrdub iga toodangumahu kogupakkumise maksumusega, samaväärne väitega, et täishõive saavutamiseks pole mingeid takistusi. Aga kui see seadus ei pea paika kogunõudluse ja -pakkumise funktsioonide käsitlemisel, siis on eluliselt tähtis, et kirjutaksime ümber majandusteooria ühe pea tüki, milleta kogu arutelu koguhõive üle kujuneks viljatuks.
Võib-olla aitab siin lugejat põgus ülevaade hõiveteooriast, mis esitatakse järgmistes peatükkides, kuigi see ülevaade ei pruugi olla läbinisti arusaadav. Kasutatavaid mõisteid avatakse põhjalikumalt edaspidi. Selles ülevaates eeldame, et rahapalk ja teised tegurikulud on hõivatud tööjõuühiku puhul konstantsed. Seda lihtsustust, millest me hiljem loobume, on kasutatud ainult käsitelu mugavuse huvides. Oluliseks vaidlusküsimuseks on seesama teema, kas rahapalkadele jm. on omane muutlikkus.
Selle teooria visandi saab esitada järgmiselt. Hõive suurenedes suureneb ka reaalne kogutulu. Ühiskonna psühholoogia on selline, et kui reaalne kogutulu suureneb, siis suureneb ka kogutarbimine, ent mõnevõrra vähem kui kogu tulu. Aga tööandjad saavad kahju, kui kogu kasvanud hõive läheb vahetu tarbimisega seotud suurenenud nõudluse rahuldamiseks. Õigustamaks iga antud hõivemahtu, peab seal olema jooksvate investeeringutega seotud piisav kogus, et absorbeerida toodangumahtu, mis jääb üle antud hõive puhul ühiskonna valitud tarbimisest. Kuni pole selles mahus investeeringuid, on ettevõtjate tulemid väiksemad, kui oleks vaja selleks, et nad oleksid huvitatud antud mahus hõive tekitamisest. Siit järeldub, et kui on antud see, mida me hakkame nimetama ühiskonna tarbimiskalduvuseks, siis sõltub tasakaaluhõive, s.t. hõivetase, mille puhul tööandjatel tervikuna ei ole ajendit hõive laiendamiseks ega ahendamiseks, investeeringute jooksvast mahust. Jooksvad investeeringud omakorda sõltuvad sellest, mida me hakkame nimetama investeerimisajendiks; osutub, et investeerimisajend sõltub kapitali piirefektiivsuse graafiku ning erineva pikkuse ja riskiga laenude intressimäärade kogumi suhtest.
Seega eksisteerib antud tarbimiskalduvuse ja uute investeeringute määra puhul ainult üks sellele tasakaalule vastav hõivetase; iga muu tase toob kaasa selle, et kogutoodanguga määratud kogupakkumise maksumus ning kogunõudluse maksumus ei lange kokku. See tase ei saa olla kõrgem täishõive võimaldatust, s.t. reaalpalk ei saa olla väiksem piirkasulikkuse vähenemisest töötamise tõttu. Aga pole ühtegi üldist põhjust oodata, et see oleks võrdne täishõivega määratud tasemega.
laske minna (pr. k.); põhimõte, mille kohaselt riik ei tohiks sekkuda majandusellu (
Seda ei tohi segi ajada (
Lugeja märkab, et ma tuletan kasutuskulu nii
Oma toodangumahu osas tegeliku otsuseni jõudmisel pole ettevõtjal tavaliselt ühtainsat eksimatut ootust, milliseks võiks oletatav müügitulu antud tootmismahu juures kujuneda. Tal on tegelikult mitmed erineva tõenäosuse ja detailsusega hüpoteetilised ootused. Seetõttu pean ma tema tulemiootuse all silmas seda, mis kindlalt järgituna tooks kaasa samasuguse käitumise nagu rida ebakindlaid ja suures ulatuses varieeruvaid võimalusi, millel tema ootus otsuse tegemishetkel tegelikult põhineb.
20. peatükis nimetatakse antud funktsiooniga lähedalt seotud funktsiooni hõivefunktsiooniks.
