hõivega tegelemisel kasutada ainult kahte põhilist koguseühikut, nimelt rahalist väärtust ja hõivet puudutavaid koguseid. Esimene on rangelt homogeenne ja teist saab selliseks muuta. Niivõrd kui eri liiki ja eri tasemel töö ja selle toetamine on tasustatud rohkem või vähem määratletud suhtelise hüvise skaala põhjal, saab hõivet meie otstarbeks määratleda piisavalt täpselt, kui võtta ühikuks üks lihttöö hõivetund ning kaaluda spetsialisti tööle pühendatud tundi vastava tasu proportsiooniga. See tähendab, et kui spetsialisti tasu on lihttöö tasuga võrreldes kahekordne, siis läheb spetsialisti töötund arvesse kahe ühikuna. Nimetame hõivemahtu mõõtvat ühikut tööjõuühikuks ja tööjõuühiku rahapalka palgaühikuks. Seega kui E on palgasumma, W palgaühik ja N hõivemaht, siis E = N · W.
Seda tööjõupakkumise homogeensuse eeldust ei väära ka ilmne tõsiasi, et üksikute tööliste spetsiaalsed oskused ja nende sobivus eri töökohtadele on suuresti erinevad. Kui töötajaid tasustatakse proportsionaalselt nende efektiivsusega, siis käsitletakse neid erinevusi nõnda, et eeldatakse isiku panust tööjõupakkumisse proportsionaalsena tema tasuga. Samas peab antud firma toodangukasvu korral oma konkreetseteks vajadusteks tööle võtma töötajaid, kelle efektiivsus on neile makstud palgaühiku kohta üha madalam. Kuid see on vaid üks tegur paljudest, mis viib suurema tööjõuhulga rakendamisel tootmisseadmete kahanevale tulule toodanguühikutes. Meie nii-öelda täiendavaks eelduseks on võrdselt tasustatud tööjõuühikute mittehomogeensus seadmete suhtes, mida me eeldame toodangu suurenemisel võimalike uute tööjõuühikute rakendamiseks üha vähem sobivat (selle asemel, et eeldada, nagu oleksid võimalikud tööjõuühikud üha vähem valmis homogeenseid tootmisseadmeid kasutama). Kui puudub oskuste või kogemustega tööjõu ülejääk ning vähem sobiva tööjõu kasutamine toob kaasa suurema tööjõukulu toodanguühiku kohta, siis tähendab see, et tootmisseadmetelt saadava tulu kahanemismäär on hõivekasvu korral suurem kui tööjõu ülejäägi eksisteerimise puhul.34 Isegi äärmisel juhul, kui erinevad tööjõuühikud on nii kitsalt spetsialiseerunud, et neid ei saa omavahel asendada, ei ole tegemist ebakõlaga. See tähendab üksnes, et toodangu pakkumiseelastsus langeb teatud laadi tootmisseadmete suhtes järsku nullini, kui kogu käepärast olev spetsialiseeritud rakendusega tööjõud osutub hõivatuks.35 Seega ei too meie kasutatud homogeense tööjõuühiku eeldus kaasa probleeme vähemalt seni, kui erinevate tööjõuühikute suhtelises tasustamises ei esine olulist ebajärjekindlust. Ning isegi selliste probleemide tekkides saab nendega toime tulla, kui eeldada tööjõupakkumise ning kogutoodangufunktsiooni kuju kalduvust kiirele muutumisele.
Ma usun, et majandussüsteemi terviklikul käsitlemisel saab tarbetut segadust suuresti vältida, kui piirduda rangelt kahe ühikuga, raha ja tööjõuga, ning võtta spetsiaalsed toodangu- ja seadmetealased ühikud kasutusele ainult üksiku firma või tööstuse toodangu isoleeritud analüüsis. Ning niisuguseid ebamääraseid kontseptsioone nagu kogutoodangu hulk tervikuna, tootmisseadmete hulk tervikuna ning üldine hinnatase kasutame nendel juhtudel, kui püüame teha mingeid ajaloolisi võrdlusi, mis on sobivas (ja võib-olla väga avaras) ulatuses teadlikult ebatäpsed ja ligikaudsed.
Siit järeldub, et jooksva toodangu (mille otstarbeks on tarbijate rahuldamine või uue kapitali tootmine) muutusi saame mõõta olemasolevate tootmisseadmete kasutamisel tehtud ja tasustatud tööjõu töötundides, kusjuures oskustööd vaagitakse proportsionaalselt selle töö tasustamisega. Meil pole vaja võrrelda seda toodangut arvuliselt mõne teise töölistekogumi ning tootmisseadmete koostoime tulemusel saadud toodanguga. Ennustamaks, kuidas teatud seadmeid omavad ettevõtjad reageerivad kogunõudluse funktsiooni nihkele, pole vaja teada, millised olid vastava toodangu kogus, elustandard ja üldine hinnatase mõnel teisel kuupäeval või mõnes teises riigis.
Võib hõlpsasti näidata, et tavaliselt pakkumiskõveraga esitatud pakkumistingimusi ja pakkumist hindadega seostavat pakkumise hinnaelastsust saab käsitleda meie valitud kahe ühiku põhjal ning seejuures pole vaja kaasata toodangukoguseid, sõltumata sellest, kas tegeleme üksiku firma, tööstusharu või kogu majandusega. Antud firma kogupakkumisfunktsioon (ja samamoodi esitatud funktsioon antud tööstusharu või tööstusharude kohta tervikuna) on järgmine:
Zr = ϕr(Nr),
kus Zr on tulem (puhastulem pärast kasutuskulu mahaarvamist), mille oodatav tase toob kaasa hõive tasemel Nr. Kui sealjuures hõive ja toodangu suhe on selline, et hõivega Nr kaasneb toodang Or, kusjuures Or = ψr(Nr), siis tuleneb sellest, et
on tavaline pakkumiskõver, kus Ur(Nr) on hõive tasemele Nr vastav (oodatav) kasutuskulu.
Seega saab iga homogeense kauba puhul, kus seosel Or = ψr(Nr) on konkreetne tähendus, esitada tavalisel viisil seose Zr = ϕr(Nr); seejärel saame liita Nr ühikuid viisil, mida me ei saa kasutada Or ühikute puhul, sest ΣOr pole arvudes väljendatud kogus.
Veel enam, kui saame konkreetse keskkonna puhul eeldada, et antud koguhõive jaotub erinevate tööstusharude vahel unikaalsel viisil, nii et Nr on N-i funktsioon, siis on võimalikud edasised lihtsustused.
5. PEATÜKK
OOTUSE OSA TOODANGU JA HÕIVE MÄÄRAMISEL
Kogu tootmise lõppeesmärgiks on tarbija rahuldamine. Tootja tehtud kulutustest (mille puhul peetakse silmas tarbijat) toodangu lõpptarbija tehtava ostuni jõudmiseks läheb aga aega ja mõnikord palju aega. Vahepeal peab ettevõtja (siin peetakse silmas nii tootjat kui ka investorit) looma parimad võimalikud ootused,36 kui palju tarbijad on valmis maksma, juhul kui ettevõtja on valmis pakkuma neile (otseselt või kaudselt) teatud toodet, vahel väga pika aja pärast. Ning tal pole muud valikut kui juhinduda nendest ootustest, kui ta neid kaupu aeganõudvate protsesside varal üldse toodab.
Ootused, millest ärilised otsused sõltuvad, jagunevad kahte rühma: mõned indiviidid ja firmad on spetsialiseerunud esimest laadi ootustest lähtuvale ärile ning teised teist laadi ootustest lähtuvale ärile. Esimest laadi ootused on keskendunud hinnale, mida tootja võib oma “lõpetatud” toodangu eest oodata ajahetkel, kui ta hakkab panustama selle valmistamisprotsessi, ning toodang on (tootja seisukohast) “lõpetatud” siis, kui see on valmis müügiks või teisele osapoolele kasutamiseks. Teist laadi ootused on seotud sellega, mida ettevõtja loodab teenida tulevaste tulude kujul, kui ta ostab (või valmistab) “lõpetatud” toodangu lisaks oma tootmisseadmetele. Esimesi võime nimetada lühiajalisteks ootusteks ja teisi pikaajalisteks ootusteks.
Seega kujundavad iga üksiku firma käitumist päevast37 toodangut puudutavate otsuste langetamisel lühiajalised ootused, mille hulka kuuluvad nii erinevate võimalike toodangumahtudega kaasnevate kulude kui ka selle toodangu müügiprotsessi alased ootused. Ehkki need lühiajalised ootused, juhul kui on tegemist lisandusega tootmisseadmetele või isegi müümisega edasimüüjatele, sõltuvad suuresti teiste osaliste pikaajalistest (või keskmise pikkusega) ootustest. Need erinevad ootused määravad firmade võimaldatava hõive ulatuse. Tegelikult realiseerunud tootmis- ja müügitulemused on hõive seisukohalt olulised ainult niivõrd, kuivõrd nad põhjustavad olemasolevate ootuste ümberkujundamist. Kuid teisalt pole algsed ootused, mille põhjal firma hankis tootmisseadmeid, ning vahe- ja lõpetamata toodete varud olulised siis, kui firma peab langetama järgmise päeva toodangut puudutava otsuse. Seega lähtub alati iga nii sugune otsus küll olemasolevatest seadmetest
See on peamiseks põhjuseks, miks toodangu pakkumishind nõudluse kasvu korral tõuseb veel isegi siis, kui on kasutuses olevatele seadmetele sarnanevate seadmete ülejääk. Isegi kui eeldame, et ülejääv tööjõud moodustab kõigile ettevõtjatele ühtemoodi kättesaadava kogumi ja antud otstarbel rakendatavat tööjõudu tasustatakse vähemalt osaliselt pingutusühiku põhjal ning mitte ranges vastavuses konkreetse hõive efektiivsusega (mis oleks enamikul juhtudel realistlik eeldus), põhjustab toodangumahu suurenemisega kaasnevat pakkumishinna tõusu peamiselt hõivatud tööjõu kahanev efektiivsus, mitte aga sisemine ebaefektiivsus.
Ma ei oska öelda, kuidas tavaliselt kasutatav pakkumiskõver selle probleemiga toime tuleb, sest selle kõvera kasutajad pole oma eeldusi piisavalt selgitanud. Arvatavasti eeldavad nad, et antud otstarbel rakendatud tööjõudu tasustatakse ranges vastavuses nende efektiivsusega oma valdkonnas. See on aga ebarealistlik. Võib-olla on olulisim põhjus, miks erineva efektiivsusega tööjõudu käsitletakse teatud seadmete juurde kuuluvana, seotud asjaoluga, et suurenenud toodanguga kaasnev ülejäägi kasv läheb valdavalt seadmete omanikele ning mitte efektiivsematele töötajatele (kuigi võib juhtuda, et neid eelistatakse regulaarsemalt palgata ning kiiremini edutada). Sellega on väidetud, et samas ametis töötavatele erineva efektiivsusega inimestele makstakse harva tasu, mis oleks ligikaudseltki proportsionaalne nende efektiivsusega. Kui aga kõrgemat efektiivsust tasustatakse kõrgemate tasumääradega, siis võimaldab minu meetod seda arvesse võtta, sest hõivatud tööjõuühikute arvestamisel vaagitakse üksikuid töötajaid vastavalt nende tasustamisele. Ilmselt tulevad konkreetsete pakkumiskõveratega tegelemisel esile huvitavad probleemid, sest nende kõverate kuju sõltub teiste valdkondade nõudlusest sobiva tööjõu järele. Nagu öeldud, pole nende probleemide ignoreerimine realistlik. Kuid me ei pea neid arvesse võtma siis, kui tegeleme hõive kui tervikuga eeldusel, et antud efektiivse nõudluse mahule on omane selle konkreetne jaotus eri toodete vahel. Võib aga juhtuda, et see ei pea paika, sõltumata nõudluse muutumise konkreetsest põhjusest. S.t. efektiivse nõudluse suurenemine tarbimiskalduvuse kasvu tõttu võib sattuda vastakuti pakkumisfunktsiooniga, mis on erinev sellest, mida läheks vaja, et olla koos kasvanud investeerimisajendiga vastavuses kasvanud nõudlusega. See omakorda vajab üldideedelt üksikasjalikule analüüsile siirdumist, mis ei ole käesoleval juhul meie eesmärgiks.
Meetodit, kuidas leida nende ootuste ekvivalenti müügituluna, on kirjeldatud eespool lk. 36 joonealuses märkuses.
Päev on lühim ajavahemik, mille möödudes firma saab muuta oma otsust, kui palju hõivet pakkuda. See on n.-ö. majandusaja väikseim efektiivne ühik.
