ootuste korral põhjustab seda asjaolu, et reeglina ei ole ootuste muutused halvemuse poole liikudes piisavalt võimsad ega kiired, et tuua kaasa kõigi tootmisprotsesside katkestamist, mida oli teisenenud ootuste valguses üldse vale alustada; asjade paranedes peavad aga eelnema teatud ettevalmistused, et hõive jõuaks tasemele, kus ta oleks võinud olla siis, kui ootuste sisu oleks varem korrigeeritud. Pikaajaliste ootuste puhul pakuvad asendamata seadmed endiselt hõivet kuni oma amortiseerumiseni, ning kui pikaajalistes ootustes toimub pööre paremusele, saab hõive tõusta kõrgemale tasemele alles siis, kui on olnud piisavalt aega seadmete kohandamiseks uue olukorraga.
Kui eeldame, et ootuste mõju hõivele avaldub piisavalt kaua ja sellises ulatuses, et kõige üldisemalt pole ühtegi hõiveosa, mis jäänuks välja kujunemata, kui ootused oleksid kogu aeg olnud samal tasemel, siis võime sellisel viisil saavutatud hõive püsivat taset nimetada ootustele vastavaks pikaajaliseks hõiveks.38 Siit järeldub, et kuigi ootused võivad muutuda nii sageli, et tegelikul hõivetasemel pole antud ootuse kohase pika ajalise hõivega vastavusse jõudmiseks piisavalt aega, vastab ometi igale ootusele teatav pikaajalise hõive tase.
Vaatame kõigepealt, kuidas minnakse ootustes toimunud muutuste tõttu üle pikaajalisele positsioonile, mida ei häiri ega sega ükski hilisem ootuste muutumine. Esiteks eeldame, et muutus on selline, mille puhul pikaajalise hõive uus tase on vanast kõrgem. Reeglina saab algul kõige enam mõjutusi sisendite tase, seega siis töömaht uues ulatuses teostatava tootmisprotsessi varajases faasis. Tarbekaupade toodang ja hõivemaht tootmisprotsessi hilisemas faasis jäävad samas põhiliselt endiseks. Lõpetamata toodangu varu olemasolu sunnib võib-olla järeldusi üle vaatama, aga igatahes on üsna tõenäoline, et esialgne hõive suurenemine on tagasihoidlik. Aja möödudes peaks hõivemaht järk-järgult kasvama. Veel enam, on üsna lihtne tuletada tingimusi, mis toovad kaasa hõive kasvu kõrgemale pikaajalise hõive tasemest. Uue ootus taseme tingimusi rahuldava kapitali tekitamisele kaasnev hõive ja jooksev tarbimine on suuremad kui vastava pikaajalise taseme korral. Seega võib ootustes toimuv muutus kaasa tuua hõive taseme astmelise crescendo, mis tõuseb tippu ning alaneb siis uuele pikaajalisele tasemele. See võib juhtuda isegi siis, kui uus pikaajaline tase on sama, mis vana, kui muudatus on seotud uue suunaga tarbimises, mille tagajärjel teatud protsessid ning viimastega seotud seadmed osutuvad üleliigseks. Ning kui uus pikaajaline hõive on vanast väiksem, siis hõive siirdumisel uuele tasemele võib see mõneks ajaks langeda allapoole tollest tasemest, kuhu paigutub uus pikaajaline tase. Seega võib ainuüksi ootustes toimuv muutus oma mõju realiseerimisel kaasa tuua sama kujuga võnkumisi nagu tsüklilistes muutustes. Just selliseid võnkumisi pidasin silmas oma teoses “Uurimus rahast”, kus jälgisin muutuste tagajärjel toimuvat tootmis- ja likviidsete vahendite kuhjamist või vähendamist.
Eespool kirjeldatud uuele pikaajalisele positsioonile katkematu ülemineku detailid võivad olla keerulised. Kuid tegelik asjade käik on veel keerulisem. Ootustele on omane pidev teisenemine, uue muutuse mõju saavutab ülekaalu juba siis, kui eelmise muutuse mõju pole veel täielikult realiseerunud. Seega on majanduse masinavärk kogu aeg hõivatud kattuvate tegevustega, mida põhjustavad mitmesugused varasemad ootusseisundid.
See näitab, miks käesolev arutlus on meie käsitluse seisukohalt oluline. Eespool kõneldust on ilmne, et hõivetase sõltub igal ajahetkel teatavas mõttes mitte ainult olemasoleva ootuse sisust, vaid ka nendest ootustest, mis on eksisteerinud mõne aja eest möödanikus. Siiski on varasemad ootused, mille mõju pole täielikult realiseerunud, kehastunud tänastes tootmisvahendites, millest lähtuvalt saab ettevõtja langetada oma tänaseid otsuseid ning mis mõjutavaid neid otsuseid seni, kui need tootmisvahendid on antud kujul olemas. Siit järeldub, et eelöeldule vaatamata saab tänast hõivet korrektselt kirjeldada tänaste ootuste mõjualusena, mis on ühendatud tänaste tootmisvahenditega.
Käesoleva perioodi pikaajalistele ootustele viitamist pole eriti võimalik vältida. Samas on lühiajaliste ootuste kõrvalejätmine ohutu ning põhineb asjaolul, et praktiliselt on lühiajaliste ootuste revideerimine järkjärguline ja pidev protsess, mis toimub saavutatud tulemuste valguses põhiliselt nõnda, et oodatud ja saavutatud tulemuste mõju koondub ja kattub. Kuigi toodangut ja hõivet määravad tootja lühiajalised ootused ning mitte viimased tulemused, etendavad viimased tulemused tavaliselt ülekaalukat osa nende ootuste kujundamisel. Oleks liiga keeruline töötada ootusi välja de novo iga kord, kui tootmisprotsessi alustati, ning see oleks ka ajaraiskamine, sest paljud tootmisega seotud asjaolud jäävad samaks. Niisiis on tootjatel mõistlik rajada oma ootused eeldusele, et kõige viimasena saavutatud tulemused jäävad samaks, välja arvatud juhul, kui on kindlalt põhjust oodata muutusi. Seetõttu kattub toodangu viimaste müügitulemuste mõju hõivele suuresti praegustelt sisenditelt oodatava müügitulu toimega ning tootjad kohandavad oma ennustusi järk-järgult pigem saavutatud tulemuste valguses kui võimaliku muutuse ootuses.39
Samas ei tohi unustada, et kestvuskaupade puhul tuginevad tootjate lühiajalised ootused investori käesoleva perioodi pikaajalistele ootustele, ning pikaajalistele ootustele on omane, et neid ei revideerita saavutatud tulemuste valguses lühiperioodide möödudes. Veel enam, nagu me näeme 12. peatükis, kus pikaajalisi ootusi käsitletakse üksikasjalikumalt, võib juhtuda, et nad ühtäkki muutuvad. Seega ei saa käesoleva perioodi pikaajalisi ootusi isegi mitte teatud piires elimineerida või tegelike tulemustega asendada.
6. PEATÜKK
TULU, SÄÄSTUDE JA INVESTEERINGUTE DEFINITSIOON
Igal ajaperioodil on ettevõtja müünud tarbijatele või teistele ettevõtjatele valmistoodangut teatud summa eest, mida me tähistame A-ga. Samuti on ta kulutanud valmistoodete ostmiseks teistelt ettevõtjatelt teatud summa, mille tähiseks võtame A1. Niisamuti on tal tootmisvara, mis sisaldab pooltoodete varu, käibevahendeid ja valmistoodangu varu ning mille väärtus on G.
Kuid osa sellest tulust A + G – A1 pole seotud mitte vaadeldud perioodi majandustegevusega, vaid ettevõtjale juba perioodi alguses kuulunud tootmisvaraga. Seetõttu peame käesoleva perioodi tuluni jõudmiseks lahutama A + G – A1 väärtusest teatud summa, mis esindab (mingis mõttes) eelmistel perioodidel soetatud seadmetega loodud väärtust. Tulu määramise probleem laheneb kohe, kui leiame selleks lahutustehteks rahuldava meetodi.
Selleni jõudmiseks on kaks printsiipi, millest kummalgi on oma tähendus. Üks on seotud tootmisega ja teine tarbimisega. Vaatleme neid ükshaaval.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
