„Kui palju sellest on fakt ja kui palju lihtsalt kuulujutt?”
„Mis seal vahet on, kui kõik kuulujutte usuvad? Tean, et ma ei lähe selle paiga lähedussegi.”
Kehitasin õlgu. Võib-olla kui oleksin dragaeralane, siis oleksin mõistnud. Sõnasin: „Siis pean ise minema.”
„Kas tahad surma saada?”
„Ma ei taha, et Quion pääseks minema sellega – kui palju ta võttiski?”
„Rohkem kui kaks tuhat imperiaali.”
„Pagan. Ma pean ta kätte saama. Püüa Dzuri mäe kohta midagi kasulikku teada saada, eks?”
„Hmh? Oh, muidugi. Kui palju aastaid ma peaksin sinu arust sellega vaeva nägema?”
„Kolm päeva. Ja Quioni kohta samuti, kui sa juba sellega tegeled.”
„Vlad…”
„Mine.”
Ta läks.
Nõjatusin tagasi, et legendide üle mõtiskleda, otsustasin, et see oli mõttetu, ja hakkasin Szandile kirja kirjutama. Loiosh lahkus oma kohalt mantlinagis ja soovitas abivalmilt, mida kirja panna. Kui ma oleks arvanud, et Szandile meeldivad surnud tecklad, siis oleksin mõnda Loioshi lauseist isegi kasutanud.
Vahel ma peaaegu arvan, et suudan meenutada oma ema.
Mu isa muudab kogu aeg seda lugu, nii et ma ei tea, kas ema suri või jättis ta maha, ja ma ei tea, kas ma olin siis kahene, neljane või viiene. Kuid aeg-ajalt meenuvad mulle mingid asjad emast või kellestki, kes minu arust on ema. Need kujutluspildid pole küllalt selged, et neid kirjeldada, kuid ma olen üsna õnnelik, et need mul on.
Need pole kindlasti mu varaseimad mälestused. Ei, kui ma mälestustes tagasi lähen, meenuvad mulle lõputud virnad musti nõusid ja kuidas ma nägin unes, et mind sunnitakse igavesti neid pesema, mis tuli tõenäoliselt restorani kohal elamisest. Ärge saage valesti aru, ma tegelikult ei rabanud nii hullusti tööd teha, ainult need nõud jätsid mulle mulje, mida ma eluaeg ei unustanud. Vahel mõtlen, et olen veetnud terve oma täiskasvanuelu, püüdes vältida musti nõusid.
Muidugi võib olla hullemaid elueesmärke, arvan ma.
Mu kontor asub psühhedeelsete taimede poe tagaosas. Poe ja minu kontori vahel asub ruum, kus käib peaaegu pidevalt sherebamäng, mis võiks olla seaduslik, kui me makse maksaks, ja mis pandaks kinni, kui me Fööniksi valvureile raha ei annaks. Altkäemaksud on väiksemad, kui oleksid maksud, ja meie kliendid ei pea oma võitude pealt tulumaksu tasuma. Kontoriosa koosneb paarist väiksemast ruumist, millest üks on minu ja teine Kragari oma. Mul on aken, millest avaneks imeline vaade kõrvaltänavale, kui ma kunagi otsustaksin sellelt lauad maha võtta.
Kolm päeva hiljem, tund pärast keskpäeva, sisenes Kragar, ja arvan, et sellest oli möödas paar minutit, kui ma märkasin teda seal istumas.
Küsisin: „Mida sa Dzuri mäe kohta teada said?”
Ta vastas: „See on suur.”
Ütlesin: „Tänan. Aga mida sa teada said?”
Ta tõmbas märkmiku välja, lappas seda ja küsis: „Mida sa teada tahad?”
„Paljusid asju. Kõigepealt, miks Quion arvas, et tal on Dzuri mäel turvaline olla? Kas ta on lihtsalt vana ja meeleheitlik ja mõtles, et mis seal siis ikka?”
Kragar sõnas: „Ma taastasin ta käigud viimase aasta jooksul ja…”
„Kolme päevaga?”
„Jah.”
„See on kiire töö dragaeralase jaoks.”
„Tänan väga, boss.”
Loiosh, kes istus mantlinagi otsas, itsitas mu mõtteis.
„Nii et mida sa siis ütlesidki ta käikude kohta?”
„Ainus tõeliselt huvitav asi oli see, et umbes kuu aega enne seda, kui ta sinu heaks tööle hakkas, saadeti ta isand Morrolani juurde üht ülesannet täitma.”
Mõtlesin selle üle, siis ütlesin: „Olen Morrolanist kuulnud, kuid ei mäleta, millega seoses.”
„Tuntud võlur Draakoni Kojast ja keisrinna sõber. Elab umbes sada viiskümmend miili sisemaa pool, lendavas lossis.”
„Lendav loss,” kordasin. „Just nimelt. Ainus pärast Vahevalitsust. Pisut uhkeldav.”
Kragar turtsatas. „Pehmelt öeldes. Ta nimetab seda paika Mustaks Lossiks.”
Raputasin pead. Dragaeralaste jaoks on must võlukunsti värv.
„Hästi. Mida on siis Morrolanil tegemist…”
„Tegelikult on Dzuri mägi osa tema läänist. See on umbes viiekümne miili kaugusel sealt, kus ta loss tavaliselt on.”
„Huvitav, kuidas ta makse korjab,” sõnas Loiosh.
„See oli päris silmatorkav fakt,” ütles Kragar.
Noogutasin. „Mägedel on jah komme silma torgata. Hästi, Kragar.
Igal juhul on see mingi side nende vahel. Mida sa Morrolani kohta veel teada said?”
„Mitte palju. Ta veetis suure osa Vahevalitsuse ajast Idas, nii et teda peetakse tolerantseks idalaste suhtes.” Idalane tähendab inimest, nagu mina. Kuid ka dragaeralased nimetavad end inimesteks, mis on lihtsalt naeruväärne, nii et see võib segadust tekitada.
Ütlesin: „Hästi, lähen Morrolaniga kohtuma, kui ta nõustub mind vastu võtma. Mida sa Dzuri mäe kohta veel teada said?”
„Seda ja teist. Mida sa teada tahad?”
„Enamjaolt, kas Sethra Lavode on tõesti olemas?”
„Ta oli kindlasti olemas enne Vahevalitsust. On ikka veel andmeid tema õukonda kuulumisest. Surmaväravate nimel, ta oli rohkem kui ühe korra sõjapealikuks.”
„Millal?”
„Umbes tuhat viissada aastat tagasi.”
„Tuhat viissada aastat. Ma mõistan. Ja sa arvad, et ta võib ikka veel elus olla? See tähendab viie- või kuuekordset normaalset eluiga?”
„Noh, kui uskuda kuulujutte, püüavad Dzuri Koja verisulis kangelased aeg-ajalt mäele kurja võluriga võitlema minna ja kaovad jäljetult.”
„Jah,” ütlesin. „Kuid küsimus on, kas me usume kuulujutte?”
Ta pilgutas silmi. „Ma ei tea, kuidas sina, Vlad, aga mina usun.”
Mõtisklesin igivanade legendide, kurjade võlurite, vargast täideviijate ja mägede üle.
„Sa lihtsalt ei saa enam kedagi usaldada,” ütles Loiosh, kes lendas mu paremale õlale.
„Ma tean. Asjad on väga kurvad.”
Loiosh
