panin selle ära ja ütlesin: „Hästi, Kragar. Küsi isand Morrolanilt, kas ta suvatseks mind vastu võtta. Millal iganes ta soovib, muidugi; mul pole valikut! Kuidas sinna minnakse, muide? Ma mõtlen, kui see on lendav loss…”
„Sa teleporteerud,” sõnas Kragar.
Oigasin. „Hästi. Püüa seda korraldada, eks? Ja anna Narvane’ile koordinaadid. Ma ei taha Sortsipatrulli peale raha raisata, nii et lihtsalt elan kehva sõidu üle.”
„Muutud kitsipungaks, boss?”
„Mis sa sellega mõtled, et muutun?”
„Sa võid ka ise teleporteeruda.”
„Nii kehva sõitu ma ka ei taha.”
„Teen seda, Vlad.”
Kragar lahkus ülesannet täitma.
Nüüd kui sellest on mõned aastad möödas, pean ütlema, et minu arust polnud mu isa minu vastu julm. Olime ainult kahekesi, mis muutis kõik raskemaks, kuid ta tegi, mis suutis, selle olukorra kohta, milles ta oli. Ja me olime tõepoolest üksildased. Me elasime dragaeralaste keskel, et mitte elada idalaste getos, nii et meie naabrid ei suhelnud meiega, ja ainus järelejäänud sugulane oli mu vanaisa, kes ei tulnud meie linnaossa, ja mu isale ei meeldinud viia mind Noish-pa juurde, kui ma olin laps.
Võiks arvata, et harjusin üksindusega ära, kuid nii see ei läinud. Ma olen alati üksindust vihanud. Vihkan ikka veel. Ehk on see idalastele iseloomulik. Tagantjärele vaadates olid parimad ajad need, kui restoranis polnud kiire ja kelneritel oli aega minuga mängida. Mäletan üht neist: suurt paksu meest, vuntsidega ja peaaegu hambutut. Ma sikutasin neid vuntse ja ta ähvardas mind eineks ära küpsetada ja serveerida apelsiniga suus. Ma ei suuda mõista, miks ma seda naljakaks pidasin. Soovin, et mäletaksin tema nime.
Järele mõeldes pidas isa mind tõenäoliselt pigem koormaks kui rõõmuks. See polnud minu süü, kuid ma arvan, et see polnud ka tema oma. Kui tal kunagi oli mingeid naiskaaslasi, pidi ta olema nende varjamiseks kõvasti vaeva näinud, ja ma tõesti ei tea, miks ta oleks pidanud seda tegema.
Isa ei meeldinud mulle tegelikult kunagi.
Arvan, et olin neli aastat vana, kui mu isa hakkas mind regulaarselt vanaisale külla viima. See oli esimene suur muutus mu elus, mida mäletan, ja ma olin selle üle rõõmus.
Mu vanaisa sai asjaga hakkama, see tähendab minu hellitamisega, ja alles nüüd hakkan mõistma, et ta tegi palju rohkemgi. Pidin olema viiene või kuuene, kui taipasin, et mu isa ei kiitnud heaks kõiki asju, mida Noish-pa mulle näitas – näiteks panna puulehte vaid soovi abil tuules pisut kõrvale kalduma. Ja veel enam, väikesed võitlusmängud, mida mängisime, olid tegelikult mu esimeseks tutvumiseks Ida stiilis võitluskunstiga.
Mind hämmastas mu isa vastumeelsus, aga kuna olin kangekaelne väike tegelane, hakkasin seepeale veelgi rohkem Noish-pa juures käima. See võib olla kõigi tülide algpõhjus isa ja minu vahel, kuigi võib-olla ka mitte. Ehk ma olen lihtsalt oma ema moodi, ma ei tea.
Küsisin Noish-palt, kelle moodi ma olen, ja ta vastas alati vaid nii: „Sa oled iseenda moodi, Vladimir.”
Ma tean üht asja, mis pidi mu isale haiget tegema. Ühel päeval, kui olin umbes viiene, sain esimest korda peksa, neljalt või viielt lontruselt Mõõkvaala Kojast. Ma mäletan, et olin turul mingeid sisseoste tegemas ja nad ümbritsesid mind, hüüdes asju, mida ma meenutada ei suuda, ja tegid nalja mu saabaste üle, mis olid Ida stiilis. Nad andsid mulle mõned hoobid ja siis tabas üks mind kõhtu, küllalt tugevalt, et õhk mu kopsudest väljuks; siis nad lõid mind veel üks või kaks korda ja võtsid raha ära, mis oli mulle ostude tegemiseks antud. Nad olid umbes minu kasvu, mis minu arust tähendas, et nad olid hilises teismeeas, kuid neid oli mitu tükki, ja ma olin üsna läbiklopitud ning tundsin hirmu isale rääkimise ees.
Kui nad olid minuga lõpetanud, tõusin nuttes püsti ja jooksin terve tee Lõuna-Adrilankhasse, mu vanaisa majja. Ta pani mu haavadele rohtu, mis mu enesetunnet parandas, pakkus mulle teed (mis ma arvan, et oli brändiga tembitud), tõi mu koju ja rääkis mu isaga, nii et ma ei pidanud selgitama, kuhu raha läinud oli.
Alles aastaid hiljem hakkasin mõtlema, miks ma olin läinud terve pika tee Noish-pa juurde, selle asemel et minna koju, mis oli lähemal. Ja veel paljude aastate pärast hakkasin mõtlema, et kas see oli isa tundeid haavanud.
Umbes kakskümmend kaks tundi pärast seda, kui Kragar oli asju korraldama läinud, nõjatusin tagasi toolil, mis oli kummalise ehitusega, lubades kallutada, kõikuda ja muid asju teha. Mu jalad olid laual, üks pahkluu teise peal. Mu saabaste ninad näitasid teine teise toanurka ja auk nende vahel raamis Kragari kõhna nägu. Ta lõug on niisugune, mida inimene nimetaks nõrgaks, aga Kragari oma pole seda – see on vaid üks ta loomupärastest illusioonidest. Ta koosneb illusioonidest. Mõned neist loomulikud, teised, arvan, meelega tekitatud. Näiteks ta ei paista kunagi vihasena, sellistel puhkudel näib ta vaid vastikust tundvat.
Nägu, mida mu saapad raamisid, paistis vastikust tundvat.
Ta ütles: „Sul on õigus. Sa ei pea kedagi kaasa võtma. Miks peaks Draakoniisand vaesele süütule Jheregile haiget tegema vaid sellepärast, et ta on idalane? Või vaesele süütule idalasele vaid sellepärast, et ta on Jhereg? Vlad, jäta nüüd. Keegi peab sind kaitsma. Ja mina olen parim valik probleemide vältimiseks.”
Loiosh, kes oli sihitult õhus liuelnud, maandus mu paremale õlale ja ütles: „Lihtsalt ütle talle, et mina olen kohal, boss. Et ta enam ei muretseks.”
„Arvad nii? Aga kui ta ikkagi muretseb?”
„Siis hammustan tal nina peast.”
Ütlesin valjusti: „Kragar, ma võiksin kõik oma ihukaitsjad kaasa võtta ja neist poleks vähimatki kasu, kui Morrolan otsustaks mind tappa. Ja see on viisakusvisiit. Kui ma ilmun sinna kaitsega…”
„Sellepärast arvangi, et mina peaksin tulema. Ta ei märkagi, et olen seal.”
„Ei,” vastasin. „Ta lubas mul külla tulla. Ta ei öelnud midagi varju kaasavõtmise kohta. Kui ta sind märkab…”
„Ta mõistab, et see on Jheregite käitumisviis. Ta peab teadma midagi sellest, kuidas tegutseme.”
„Ma kordan: ei.”
„Aga…”
„See teema on lõpetatud, Kragar.”
Ta sulges silmad ja tõi kuuldavale ohke, mis rippus õhus nagu athyra paaritumishüüe. „Hästi. Sa tahad, et Narvane sind teleporteeriks, eks?”
„Jah. Kas ta sai koordinaadid?”
„Morrolan ütles, et üks ta inimestest saadab need otse selle isiku mõtteisse, kes sind teleporteerima peaks.”
Hämmeldusin. „Kuidas saab ta seda teha? Kuidas ta suudab panna inimesi, keda ta ei tunne, sellist psioonilisele sidemele sarnanevat infot vastu võtma?”
„Maagia,” ütles Kragar.
„Milline maagia, Kragar?”
Ta kehitas õlgu. „Kust mina tean?”
„Kõlab nagu nõiakunst, boss.”
„Mõtlesin just samamoodi, Loiosh.”
„Sa
