on tõsi.”
Painutasin sõrmi. „Igal juhul,” ütlesin, „tahan, et Narvane mind teleporteeriks. Tahan, et ta teeks seda homme, tund enne õiget aega.”
Kragar noogutas ja paistis tüdimust tundvat, mis tähendas, et ta oli õnnetu.
Pidin varsti ka Loioshit kurvastama.
Vaesekesed.
2. peatükk
Hakkasin välja panema asju, mida loitsu jaoks vajasin. Keskendusin ainult oma eesmärgile ja püüdsin mitte mõtelda, kui rumal oli otsida erineva väega esemeid, kui mul polnud aimugi, kuidas neid kasutada. Lasksin kätel kotist igasuguseid tööriistu välja võtta ja neid omatahtsi paigale seada. Ma ei teadnud, mida vajan, sest seda loitsu polnud kunagi varem lausutud; see isegi ei eksisteerinud – ainult et ma pidin sellega nüüd hakkama saama.
Saabusin järgmisel päeval kontorisse liiga vara. Ma oskan kannatlikult oodata, kui ma pean, kuid mulle ei meeldi see. Pidin minema Musta Lossi alles tundide pärast ja kontoris polnud midagi, millega oleksin tegeleda võinud. Logelesin veidi ringi, teeseldes millegi tegemist, siis ütlesin: „Põrgut,” ja kõndisin välja.
Oranžikaspunane taevas oli täna madalal, hallikas värv näitas, et võis sadama hakata, ja tuul oli mere poolt. Kõndisin või tegelikult jalutasin läbi oma piirkonna. Need paar kvartalit Adrilankhas olid minu omad ja ma mõtlesin sellele teatud rahuldustundega.
Astusin sisse Nielari, mu esimese bossi poodi, kes oli ka üks mu esimestest palgatutest.
Küsisin: „Mis uudist?”
Ta naeratas mulle sõbralikult ja ütles: „Äri nagu ikka, Vlad.”
Ma tõesti ei tea, kuidas Nielarisse suhtuda. Ma mõtlen, ta oleks võinud olla sellel kohal, kus olen mina, kui ta oleks soovinud veidi võidelda, kuid ta otsustas, et jääb parem tähtsusetuks ja terveks. Ma austan teda, arvan ma, kuid noh, ma austaksin teda rohkem, kui ta oleks otsustanud juhust kasutada. Mida põrgut. Kes neist dragaeralastest aru saab?
Küsisin: „Mida sa kuulnud oled?”
„Mille kohta?”
„No jäta nüüd.”
Kui ta oleks veel veidi lolli mänginud, oleksin seda uskuma jäänud, kuid ta ütles: „Ainult seda, et üks su täideviijaist sind alt vedas. Kes ta oli?”
„Pole tähtis, Nielar. Ja üsna varsti on see veel vähem tähtis.”
„Selge.”
„Kohtumiseni.”
Lahkusin Nielari poest ja suundusin Lõuna-Adrilankha idalaste geto poole.
Mu vasakul õlal istuv Loiosh ütles: „Jutud juba levivad, boss.”
„Ma tean. Pean midagi ette võtma. Kui hakatakse arvama, et mind saab karistamatult petta, siis püüavad paljud seda teha.”
Kõndisin edasi, asju läbi mõeldes. Teatava õnne korral võib Morrolan mind Quioni juurde juhatada. Kas ta tahab seda teha? Ma ei teadnud.
„Lähed oma vanaisa vaatama, boss?”
„Ei, ma ei usu. Mitte täna.”
„Kuhu sa siis lähed? Ei, ära ütle. Lõbumaja või kõrts.”
„Hästi arvatud. Kõrts.”
„Kes sind siis koju tassib?”
„Võtan vaid ühe või kaks klaasi.”
„Vean kihla jah.”
„Jää vait, Loiosh.”
„Boss, sa lähed Musta Lossi, kas pole?”
„Kui end kokku võtta suudan. Las ma mõtlen nüüd.”
Hakkas uduvihma sadama. Otsisin sidet Keiserliku Kuuliga ja tekitasin nähtamatu kilbi oma pea kohale. See oli kerge loits. Nägin, et enamik möödakäijaid oli teinud sedasama. Vähesed erandid, enamasti Teckla Kojast, suundusid ukseesistesse, et vihma möödumist oodata. Tänavad muutusid väga mudasteks ja ma jätsin meelde, et pean saapaid puhastama. Selleks pidi leiduma mingi loits. See tuli välja uurida.
Selleks ajaks, kui olin ületanud Twovine’i ja jõudnud Lõuna-Adrilankhasse, oli vihm lakanud, mis oli tore. Väga vähesed idalased on võlurid ja ma ei tahtnud endale tähelepanu tõmmata. Muidugi aitas mu Jheregi Koja halli-mustakirjust rõivastusest ja mu õlal ratsutavast Loioshist, et tekitada hüüdeid: „Ta on nõid!”, kuid polnud mõtet asju hullemaks teha.
Umbes selleks ajaks oli Loiosh tabanud midagi mu mõtetest ja ütles: „Pea kinni, boss. Keda sa enda arust maha jätad?”
„Sind, semu. Vabandust.”
„Neetud. Sa ei saa…”
„Saan küll. Draakoniisanda juurde ei saa jheregit kaasa võtta. Vähemalt mitte esimesel külaskäigul.”
„Kuid…”
„Sa oled mulle väga tähtis ja sa mõistad olukorda ja sa ei tule kaasa.”
See andis meile kõneainet, kuni me jõudsime paika, mida otsisin, mis aitas mul mõtteid mujale viia. Asi oli selles, et olin tõesti hirmunud. Ma väga tahtsin mitte minna, kuid ei suutnud leida ühtegi muud võimalust. Püüdsin kujutleda end Musta Lossi ilmumas ega suutnud. Aga kui ma Quionile ei järgne, saab mu kuulsus kannatada ja Jheregi jaoks tähendab kuulsus raha ja turvalisust.
Leidsin Ferenki kõrtsi üles, mis oli just seal, kus oli mulle räägitud, ja astusin sisse, peatudes, et lasta oma silmadel hämarusega kohaneda. Ma polnud seal kunagi varem käinud, kuid mu vanaisa oli mulle soovitanud, et siit võiks leida head Fenaria brändit.
Dragaeralaste mõtteviisist annab kõvasti aimu see, et neil pole mingit terminit brändi jaoks, kuigi jook kui niisugune on neil olemas. Nad hüüavad seda veiniks, ja ma arvan, et otsustavad ainult villija järgi, kui kange see on ja kuidas see maitsema peaks. Minu jaoks pole brändi ja veini maitsed kaugeltki mitte sarnased, ja ehk pole ka dragaeralaste jaoks. Asi on selles, et dragaeralased ei hooli erinevast maitsest ja valmistusviisist. Kui jook on puuviljast tehtud ja alkohoolne, peab see olema vein. Huvitav, kas pole?
Idalastel pole seda probleemi. Eriti Ferenkil.
Terve sein pika, tumeda, lehtpuu puidust leti taga oli täis erinevaid Fenaria brändisid, umbes pooled neist virsikust. See avaldas mulle muljet. Ma ei teadnudki, et neid oli nii palju. Olin väga rõõmus, et Impeerium polnud hetkel Fenariaga sõjas.
Kõrts oli üsna tühi. Istusin kõrge seljatoega toolile otse baarileti juures. Kõrtsmik vaatas Loioshit, siis pühkis leti mu ees puhtaks ja heitis mulle küsiva pilgu.
Vaatasin virsikubrändisid ja ütlesin: „Klaas Oregigereti.”
Ta noogutas. „Teiste sõnadega „Laibad ja mererohi”, ah?”
„Kas sa nimetad seda niimoodi?”
Ta kehitas
