sõna „Barackaranybol”.
„Hästi, ma proovin sellest klaasitäie.”
Ta võttis klaasi, sirutas selle leti alla ja pani sellele pisut jääd. Kõigepealt imestasin, et ta võis endale lubada jää ostmist, rääkimata loitsudest selle külmana hoidmiseks. Sellised asjad polnud siinkandis odavad. Kuid siis ma mõistsin, mida ta tegi, ja ütlesin: „Ei, ei. Ma ei taha jääd selle sisse.”
Ta paistis vastikust tundvat. Ta võttis veekannu, täitis klaasi veega ja lükkas seda minu poole. Siis ta valas pisut brändit teise klaasi ja seadis selle vee kõrvale. Ta ütles: „Ma valan sulle vaid pisut vett, et saaksid suud puhastada, enne kui seda brändit proovid. Sina tead, kuidas neid juua; mina tean, kuidas neid serveerida, eks?”
Vastasin: „Tõsi,” ja hakkasin brändit rüüpama.
Kuulsin Loioshit itsitamas. Ütlesin talle: „Jää vait.” Panin brändi käest, lonksasin vett, siis jõin pisut brändit. Brändi oli väga hea.
„Mulle palun sedasama,” kostis otse mu selja tagant. Hääl oli madal, sametine ja väga tuttav. Pöördusin ja tundsin naeratust näol laienemas.
„Kiera!”
„Tere, Vlad.”
Varas Kiera istus minu kõrvale.
Küsisin: „Mida sa siin teed?”
„Proovin Fenaria brändisid.”
Kõrtsmik vahtis teda pooleldi vaenulikult ja pooleldi hirmunult. Mina olin Jhereg, kuid vähemalt inimene. Kiera oli dragaeralane. Vaatasin ringi ja nägin, et veel kolm külalist vahtisid Kierat ilmetega, milles olid erineval viisil segatud hirm ja vihkamine. Pöördusin tagasi kõrtsmiku poole ja ütlesin: „Daam tellis jooki.”
Kõrtsmik vaatas laua poole, kus istusid veel kolm inimest, siis Kierat, siis uuesti mind. Vaatasin talle otsa, oodates. Kõrtsmik kõhkles, siis ütles: „Jah,” ja valas Kierale sama asja, mida ta oli valanud mulle. Siis ta läks leti teise otsa. Valisime Kieraga omaette laua.
„Nii,” ütlesin. „Käid sageli siin?”
Ta naeratas. „Kuulsin, et sul on probleeme.”
Raputasin pead. „Ühel päeval saan teada, kust sa sellistest asjadest kuuled.”
„Ehk saadki. Kas vajad abi, Vlad?”
„Ainult julgustust, arvan ma.”
„Oh?”
„Sa tõenäoliselt tead, et üks mu täideviijaist käis mu kanalas vargil.”
„Jah. Ja kanaema pole rõõmus.”
„Papa kukk, kui sa pahaks ei pane.”
„Selge. Mida sa selles suhtes ette võtad?”
„Kõigepealt lähen kuhugi, kuhu ma minna ei taha.”
„Kuhu?”
„Kas sa oled kunagi kuulnud Mustast Lossist?”
Ta silmad suurenesid hindavalt. „Draakoniisand Morrolan, arvan ma.”
„Just.”
Ta kallutas pead. „Tead mis, Vlad. Mine talle külla ja räägi temaga. Aga kui ta sind tapab, on ta hiljemalt kuu aja pärast surnud.”
Tundsin tükki kurku tekkimas. Hetke pärast küsisin: „Mõtled karjäärivahetusest, Kiera?”
Ta naeratas. „Meil kõigil on sõbrad.”
„Noh, tänan,” ütlesin. „See on siis veel midagi, mis ma sulle võlgnen.”
Ta noogutas, ikka veel naeratades. Siis ta tõusis, üteldes: „Hea vein,” ja kõndis kõrtsist välja.
Ja see on naljakas. Kättemaks on ju üsna rumal. Ma mõtlen, kui ma oleksin surnud, mis ma sellest hooliksin? Kuid mingil viisil olid ta sõnad just need, mida ma julgustuseks vajasin. Ma ei saanud aru, miks.
Pärast ta lahkumist võtsin veel ühe joogi ja vaid tõestamiseks, et Loiosh eksib, piirdusin kahega. Ühendusin veel korra Kuuliga ja leidsin, et mul on ikka veel paar tundi, enne kui pean jälle kontoris olema. Maksin kõrtsmikule, lubades kunagi tagasi tulla, ja suundusin koju.
Mu vanaisal oli valge kass nimega Ambrus, kes on kõige targem kass, keda ma kunagi olen näinud, ja ka kõige vanem. Ma ei mänginud temaga tegelikult kunagi nii, nagu inimesed tavaliselt kassidega mängivad, kuid vahel lapsena võisin istuda ja temaga rääkida, kui vanaisa ja isa teises toas vestlesid. Ma tavaliselt kujutlesin, et ta mind tõesti mõistis, ja võib-olla oligi nii. Või mängib mu mälu mulle trikke, sest normaalne kass poleks käitunud nii nagu Ambrus: näugunud täpselt vastuseks mu küsimustele, nurrunud, kui ma ütlesin, et ta meeldib mulle, ja küüsi välja sirutanud ja nendega õhku rabanud, kui ma kuhugi näitasin ja ütlesin: „Vaata ette, draakon.”
Teades, mida ma praegu tean, ma ei usu, et mu mälu mulle trikke mängib.
Igal juhul, ühel päeval, kui olin ehk seitsmeaastane, nägi mu isa mind temaga rääkimas ja kortsutas kulmu.
Küsisin: „Sulle ei meeldi kassid, isa?”
Ta vastas: „Asi pole selles. Pole tähtis.”
Mäletan, et Noish-pa seisis tema taga, vaatas stseeni ja naeratas pisut.
Inimesed nõiuvad, dragaeralased võluvad. Mina teen mõlemat, mis on ebatavaline, nii et olen nendega võrreldes heal positsioonil. Üks nendevaheline erinevus, mis mulle kogu aeg pähe tuleb, on see, et nõidus on lõbusam. Kui nõid suudaks teleporteeruda (asi, mis tundub võimatuna, kuid ma võin eksida), nõuaks see tundidepikkust ettevalmistust, rituaale, loitsimist ja viimse võimaluseni keskendumist, kuni loits emotsionaalse täitumise tõttu pimestavalt plahvatades tööle hakkab.
Narvane, üks mu ihukaitsjatest ja suurepärane võlur, ütles vaid: „Valmis?”
Vastasin: „Jah.”
Ta tõstis hooletult käe, kabinet kadus mu ümbert ja kõhus pööritas.
Kord tegin mingit pahandust, ma ei mäleta, mida, ja mu isa lõi mind selle eest. Tõenäoliselt olin selle ära teeninud. See polnud esimene kord, kui ta mind lõi, kuid seda juhtumit mäletan eriliselt. Arvan, et pidin olema umbes seitsmene või kaheksane.
Mäletan, et vaatasin äkki üles tema poole ja raputasin pead. Ta silmad muutusid suureks ja ehk pisut kartlikuks ja ta seisis seal hetke mind vahtides, enne kui pöördus ja kõndis teise tuppa. Arvan, et ta tahtis küsida mu näoilme kohta, kuid ta ei küsinud, ja ma ei öelnud midagi. Te peate mõistma, et ma olin väga noor, nii et püüan mälu järgi kõike paika panna, kuid ma mäletan, nagu oleks mu reaktsioon teda pisut ehmatanud või hämmeldanud. Kuid mu mõtteist käis läbi midagi niisugust:
„Sa nimetad seda kellegi löömiseks? See tegi vaevalt haiget. Ma saan iga kord rohkem peksa, kui saadad mind turule loorberilehti tooma.”
Alguses ma ei märganud, kus olin, sest mu kõhus pööritas nii väga. Dragaeralased ei reageeri sel viisil teleporteerumisele, kuid mina küll, ja kõik teised inimesed, keda tean,
