teadis, et see kaelakee, mis oli üks Skylari tehtud eksklusiivsetest ehetest, maksis rohkem, kui tema aastaga arheoloogina teeniks.
Ta avas suu meenutamaks sõbrale, et mitte kõigil pole ligipääsu eralennukile ja põhjatule pangaarvele, kuid talle meenus siis, et selline vastus paneks Lily ja Niki igasuguseid heldeid pakkumisi tegema ja nad olid tema jaoks juba niigi enam kui küll teinud. „Ma pole kindel. Mul on vaja mõned suured otsused langetada. Eluplaanid.“ Mis oli uhkem viis öelda, et tal polnud aimugi, mida järgmiseks teha. „Aga ma hoian ühendust. Seda juhul, kui te suudate lõpetada suudlemise piisavalt kauaks, et sõnumeid vaadata.“
Kui lennuk maandumisrajal peatumiseks aeglustas, libistas Lily end Niki käte vahelt välja ja korjas Brittany asjad kokku. „Ei, ära liiguta. See on tähtis, et sa oma kätt ei kasutaks. Sa pead rannet puhkama, arsti käsk.“
„Ma ei allu hästi käskudele.“
„Me oleme terve suve toanaabrid olnud. Ma tean täpselt, kui halvasti sa käskudele allud, aga Brittany, see oli kole luumurd. Sa kukkusid imelikult.“
„Jah, ma tean. Nii piinlik. Ma virutaksin endale, ainult et minu praeguse vedamise juures murraksin ma seda tehes ilmselt pahkluu.“
Lily kallistas teda. „Sa oled vigastatud. Sa pead enda eest hoolitsema.“
„Ma saan sellega hakkama.“ Brittany ei näidanud hetkekski välja, kui raske tal oli vaid käekotti istme alt välja tõmmata ja üle õla libistada. Üle vasaku õla. See liigutus tundus kohmakas ja ebaloomulik. Alles siis, kui ta ei saanud enam paremat kätt kasutada, oli ta taibanud, kui väga ta sellest sõltus. Nähtavasti ei teinud ta vasaku kehapoolega suurt midagi.
Miks ta polnud ette vaadanud? Ta oli käinud arheoloogilistel kaevamistel kõikjal maailmas ning polnud end iial isegi mitte kriimustanud, aga nüüd oli tal murtud ranne ja kõik selle pärast, et ta oli nii kõvasti naernud, et oli kukkunud kraavi, mida ta mõne hetke eest kaevanud oli.
Selle äparduse unustamiseks kulub tal aega järgmise jääajani.
Ta pööritas silmi ja haaras seljakoti järele, kuid märkas siis, et Nik oli selle juba istmele asetanud.
„Minu meeskond tõstab su kohvri maha. Sinu edasilend on juba kokku lepitud. Kui sul probleeme tekib, siis helista mulle mobiilile. Ma lasen oma inimestel selle korda ajada.“
Oma inimestel.
Brittany naeratas talle, sellele mehele, kes juhtis väikest impeeriumi ja vastutas nii paljude inimeste teenistuse eest. Ta oli laia silmaringiga ja intelligentne. Brittany oli nautinud temaga koos veedetud aega. Kui Nik poleks armunud Brittany parimasse sõpra, siis oleks Brittany tundnud ahvatlust maitsta enamat kui vaid tema vestlusest tulenevat rõõmu. Ta oli kindel, et jäik, voolitud ihu kallihinnaliste riiete all tasuks igati avastamist. Kuid erinevalt Lilyst, oleks Brittany ta pärast seda tagastanud.
Ta polnud millestki püsivast huvitatud, ei suhete ega elukoha puhul. Parem oli edasi liikuda, nagu inimesed juba sajandeid teinud olid.
Ta võttis kaardi, mille Nik talle ulatas. „Kas sa oled kindel, et see lend Lunni saarele on korraldatud? Ma võin vabalt ka takso võtta ja praamiga minna. Nagu ma tavaliselt teen. Pressin end ülejäänud inimkonna vahele.“
„Murtud randmega? Ei.“ Nik oli viisakas, ent range. „Ühel minu sõbral on Bar Harboris maja ja tal on piloot, keda ta kasutab oma jahile minemiseks.“
„Muidugi. Sest kuidas sa muidu rannamajast jahile saaksid? Ma olen selle probleemi kallal sageli pead murdnud.“ Brittany pööras selle naljaks ja juurdles selle üle, kas Nik isegi taipas, kui erinev oli tema maailm teiste inimeste omast. „Ma loodan vaid, et sinu piloot ei arva, nagu ta peaks mind minu jahile maha panema. Mul on küll kajak olemas, aga see vist ei loe.“
Lily ulatas talle mütsi, mille Brittany oli istme alla pistnud. „Sul on rannamaja. Castaway majake. Pärast kõike, mida sa mulle selle kohta rääkinud oled, tahan ma koos Nikiga kindlasti sinna ühel päeval külla tulla.“
„Ma loodan, et te teete seda.“ Brittany jäi mõtisklema, mida Nik, kel olid kodud San Franciscos, New Yorgis, Londonis ja Kreekas, arvaks tema lihtsast rannamajast, kuid peletas selle mõtte kiiresti eemale. See oli kodu ja ta armastas seda. Lihtne või mitte, see oli palju raha väärt. Ta oli saanud arvukalt pakkumisi inimestelt, kes on valmis maksma eelise eest elada suhteliselt eraldatud kohas Shelli lahe ääres, ihaldatud Lunni saarel.
Ent Brittany polnud iial müümist kaalunud.
Castaway majake oli talle eriline.
Tõsi, noorukina oli olnud aegu, mil Lunni saare kogukond oli tundunud lämmatavana, aga alati kui ta pärast pikka eemalolekut koju naasis, avastas ta, kui palju ta seda igatsenud oli.
Pärast kestvat Kreeka suvekuumust oleks õndsus tunda jahedat meretuult näol ja uinuda murdlainete kohinat kuulates. Ta tahtis homaari maitsta ja mustikaid korjata. Kõige enam tahtis ta aga oma kaht lähimat sõpra näha.
Emily elas nüüd saarel ja Skylar oli vaid lühikese lennu kaugusel Manhattanil.
„Kuidas sa hakkama saad?“ Lily pabistas ikka veel ta pärast. „Kuidas sa süüa teed ja enda eest hoolitsed? Sa olid hädas, kui püüdsid lennu ajal riideid vahetada.“
Poolel teel üle Atlandi ookeani oli Brittany end piisavalt tagant ärgitanud, et kasutada Gulfstreami peent vannituba ja panna selga puhtad lühikesed püksid ja lihtne õlapaeltega topp. Alati nii tähelepanelik Lily oli uksele ilmunud ja pakkunud, et harjab Brittany juuksed ja punub need patsi. See ajas Brittanyt hulluks, et ta ei saanud seda ise teha ning ta oli sunnitud nentima, et Lily jutus oli iva.
Kuidas ta ainult ühe käega hakkama saab? Süüa teeb? Duši all käib?
Nii iseseisva inimese jaoks, nagu ta oli, kujunevad järgnevad nädalad ilmselt äärmiselt ärritavaks.
„Minuga on kõik hästi. Ma võin vasaku käega pakist helbeid süüa.“
„Kas sa tahad, et ma tuleksin ja jääksin mõneks ajaks sinu juurde?“ Lily soojus ja lahkus olid ühed paljudest põhjustest, miks Brittany teda armastas. Nad olid Kreekas mitu kuud ühe ja sama projekti kallal koos töötanud, jagades väikest umbset magamistuba. Brittany teadis, et nii lähestikku koos elades oli see olnud just Lily kannatlikkus, mis hoidis ära lahkhelid. Ja see oli see leebe loomus, mis oli lõksu püüdnud karmi kuulsusega Nik Zervakise, kel oli piisavalt mõistust taipamaks, et oli täistabamuse saanud ja kes oli pannud hiiglasliku teemandi Lily sõrme enne, kui keegi teine seda teha jõudis.
„Sa pead oma uue eluga alustama. Ja kui on olemas üks asi, millest Lunni saarel puudust ei ole, siis on see abi. Minu sõber Emily elab praegu majakeses, nii et minuga saab kõik korda. Minge ja lõbutsege. Aga kutsuge mind pulma.“
Lily nägu lõi elektripirnina särama. „Muidugi. Me mõtlesime, et abiellume ehk järgmisel suvel Kreekas. Ma tahan, et Niki perekond oleks kohal. Mul pole endal perekonda, seega olen tema oma adopteerinud.“
Brittany naeratas. Kõigist eelistest, mis kaasnesid šokeerivalt jõuka mehega abiellumisega, ihkas ta sõber kõige enam mehe perekonda, mitte suurt rahakotti ega tähtsaid tutvusi.
„Ma võin järgmisel suvel seal olla,“ ütles Brittany. „Ma pole veel otsustanud. Minu uurimus on lõpetatud, nii et ma pean järgmistele sammudele mõtlema. Ja mis iganes sammu ma ka ei astuks, pean ma seda tegema uuesti rannet murdmata. Hoiame ühendust.“ Ta liikus lennuki etteotsa. Väike osa temast kadestas
